:format(webp)/nginx/o/2025/04/30/16809918t1he524.jpg)
Mõned kuud tagasi tervitasid Ilmar Raag ja Liisu Lass pisipoeg Gustavit. Nüüd kirjeldab Raag ühismeedias, kuidas elu pisipojaga töö kõrvalt välja näeb.
Aprilli lõpus sündis filmimees Ilmar Raagi ja ERRi telenäo Liisu Lassi perre pisipoeg, kes sai nimeks Gustav.
Neljapäeva hommikul kirjeldas Raag sotsiaalmeedias, kuidas elu poja kõrval möödunud on.
«Ühekuusel Kustil on võluvõime. Ta teab ka magades, millal mu pähe turgatab mõni geniaalne mõte ja siis on ka tema valmis kohe reageerima. Ta võib tunde rahulikult magada, aga niipea, kui tema isa ehk mina haaran arvuti klaviatuuri, et luua teos, mis muudaks kogu maailma filmiajalugu, väljastavad Kusti kopsud kogu maailma peatava heli. Väikese lapse nutu,» alustab ta enda postitust.
Ta kirjeldab päeva, kui jäi pisipojaga üksinda koju.
«Vaatan vargsi kella, lõunaaeg on kätte jõudnud ja ma ei ole kirjutanud ridagi stsenaariumist. Ma ei tea, kuidas seda telefonikõnet lõpetada, ilma et mind upsakaks ei peetaks. Nüüd aga võtab Kusti ohjad oma kätte... «Aa, ma kuulen, et teil on seal väike laps taustal. Võib-olla ma ei helista sobival hetkel.» – Jah, praegu ei ole tõesti mugav rääkida. Aitäh.»
«Võtan Kusti sülle ja üritan samal ajal teha diskosamme, nagu kunagi näidati Soome televisioonis. See ei aita mitte sugugi. Targad naised on öelnud, et Kustil on kõhugaasid, mis teevad valu. Kusti viskleb mu süles ja kord-korralt läheb ta hääl järjest kähedamaks ja vihasemaks, kuid siis vahetab ta registrit ja proovib kõige haledamat nuttu,» kirjeldab ta.
Ühel hetkel jäi laps magama. Seda aga vaid hetkeks.
«Kusti ärkab üles. Ma ei jõua kellelegi helistada. Kusti valvab kiivalt, et ma ei lahkuks ta juurest kuhugi. Nüüd suudab ta ainult minu süles etendada väga tasakaalukalt kohe-kohe uinuva musterpoisi rolli. Märkamatult on kätte jõudnud õhtu ja ma ei ole ridagi kirjutanud. Televiisorist mängib vaikselt «Aktuaalne kaamera», mida ma ei kuula. Juba mõnda aega on mind purenud kahtluseuss, et maailm omandab tunneli kuju ja eespool paistab jama. Mõistus ütleb, et see kõik on välditav, aga ma tean ka faktiliselt, et täna oleme veel väga haavatavad. Kui ma sellest liiga palju räägin, siis peetakse mind varsti ebameeldivaks külahulluks. Ja samas on see kõik võib-olla seotud väsimusega.»
Lõpetuseks teeb ta kummarduse kõikidele emadele, kes on aegade algusest säilitanud terve mõistuse.
«Õnneks olen piisavalt vana, et teada üht saladust. Hommikul ei tundu kõik enam sugugi nii traagiline, sest elu läheb alati edasi.»
Loe pikemalt: