:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/03/16892036t1ha134.jpg)
See on muidugi tore, et Venemaa luure põrus ja võimaldas Ukrainal üsna tüüpilise veneliku segaduse tõttu nii-öelda kastiautoga pommituslennukeid rünnata, arvab Juku-Kalle Raid. Paraku ei muuda see hetkel sõjas midagi. Venemaa on julgeolekust nii läbi imbunud, et isegi kui too töötab vigadega, töötab ta ometi. Ja kindlasti põhjustab intsident Putinis vahkviha.
Ilmar Raag kirjutas ühes oma postituses, et soovib eelkõige, et Venemaa põleks põrgus. Umbes nii. Olen Ilmariga täiesti nõus, Venemaa vägivallatsemine, omavoli, ülbus ja kantpäisus tekitavad jõuetut viha. Ja loomulikult ollakse sel juhul rõõmsad, kui põhimõtteliselt et kastiautodega terve hunnik nende lennukeid hävitatakse. Aga see venkude julgeoleku fopaa ei tohiks panna asjatult juubeldama. Venemaa on julgeolekust läbi imbunud nagu kuivkemmerg fekaalidest – ja see muster töötab seal sajandeid. Seda ei tohiks kuidagi alahinnata.
Luure kui šveitsi juust
Luurega on kord juba nii, et see meenutab šveitsi juustu – on paratamatult auklik. Venemaa on aga oma riigimudeli ehitanud üles nuhkimisele ja hirmule – karistada võivad saada kõik, oled sa siis "süüdi" või mitte. Luurele ja nuhkimisele on Moskva kulutanud juba sajandeid meeletutes kogustes ressurssi. Ja ehk ei hakkagi ajaloos päris kaugele minema, vaid vaataks, kuidas julgeoleku tagant paistavad Putini pikad kõrvad.
Berezovski väitis kunagi, et just tema pakkus Putinit Jeltsinile järeltulijaks, pidades Putini KGB minevikku ainult plussiks.
1990ndate aastate alguses, kui vene oligarhide ninadesse puutus esmakordselt suurema raha lõhn, asusid nad kohemaid palkama endisi KGB-lasi – ihukaitsjaid, vastuluurajaid, pealtkuulamise spetsialiste.
Andrei Stokalski, kunagine Moskva BBC juht meenutas, et näiteks liberaalsete vaadetega telekanali NTV asutaja Vladimir Gusinski tekitas tõelist elevust, kui määras oma kompani direktorite nõukogu liikmeks Filip Bobkovi, endise KGB viienda peavalitsuse juhi.
Boriss Berezovski ümbritses end KGB ohvitseridega ja isegi kureeris isiklikult luureteenistusi, kui sai omal ajal Venemaa Julgeolekunõukogu sekretäri asetäitjaks. Tema kureeritavate seas oli ka noor KGB polkovnik nimega Vladimir Putin.
Berezovski väitis kunagi, et just tema pakkus Putinit Jeltsinile järeltulijaks, pidades Putini KGB minevikku ainult plussiks.
Varitsev julgeolek
Läänes usuti kaua aega naiivselt, et KGB-st läbi imbunud Venemaa muutub mingil kaunil tulevikuhetkel – põmaki! – normaalseks riigiks nagu näiteks Norra. Ent rikutud mõtlemine muutub meeletult aeglaselt kui üldse. Ja julgeolekus töötanud tegelased varitsesid muidugi võimalust, kuidas saavutada revanš ning haarata tagasi nende jaoks pagan teab kuidas kadunud positsioonid.
Nad langetasid süüdlaslikult pilgu – aga võibolla heitsid hoopis pilgu oma käekellale, loomulikult kallile Šveitsi käekellale.
2006. aasta lõpul kogus president Vladimir Putin kokku kõrged riigiametnikud ja teatas, et "raha ja võim peavad olema lahutatud!” Otse loomulikult väga silmakirjalik üleskutse.
Stokalski kirjutas toona: "Inimesed, kes kogunesid pungil täis Kremli kongressisaali, langetasid süüdlaslikult pilgu – aga võibolla heitsid hoopis pilgu oma käekellale, loomulikult kallile Šveitsi käekellale."
Oligarhid – eriti need, kes alahindasid kättemaksuhimulist julgeolekutöötajat Putinit – avastasid üsna käbedalt, et neist on saanud sama süsteemi ohvrid, mida nad vilkalt üles ehitasid.
Mineviku kiire taastamine
KGB taastas kiirelt mineviku: ära usalda kedagi peale lähisugulaste, ära usu millessegi peale jõu ja võimu, lähtu sellest, et kõik ümberringi lähtuvad kindlatest huvidest. Veel parem on, kui sa ei usalda isegi oma lähimaid inimesi. Puhas Stalini kool.
Õigeks jääb ainult see, kes ennast seebiga kokku määrib ja võimule teadagi kuhu poeb. Ja isegi see ei pruugi aidata.
Kui vaadata neid elulugusid Krõštanovskaja sõnul detailsemalt, võib KGB näitaja olla isegi kuni uskumatult kõrge 78%!
Juba Putini võimuloleku algaastatel sulandusid julgeolekustruktuurid absoluutselt igale poole, st viisid endaga kogu ühiskonda kaasa oma "tööstiili" ja mõtteviisi. Bisniss, kuritegevus, poliitilised parteid, valitsusvälised organisatsioonid, regionaalsed võimuorganid ning isegi spordi- ja kultuuriametid. Neid on kõigis võimueliidi astmetes, kõigis poliitilistes institutsioonides.
Toomas Kümmel viitas kord Moskva eliidi uurimise instituudi direktrissile Olga Krõštanovskaja (see oli ligi 20 aastat tagasi, kui eliiti sai veel "uurida", ilma et sind 20. korruse aknast kohe välja visataks), kes tuvastas juba siis, et vähemalt veerand toonastest juhtpositsioonil toimetavatest seltsimeestest on teeninud KGB-s või selle järeltulija struktuurides. Kui vaadata neid elulugusid Krõštanovskaja sõnul detailsemalt, võib see näitaja olla isegi kuni uskumatult kõrge 78%!
Karistada võib kogu maailma
Putini riik ongi tema isiklik julgeolekuriik, kus fašistideks, terroristideks, lindpriideks jne võib pidada keda iganes, kes süsteemile kaasa ei kooguta.
Ja täiesti selge on see, et järjest enam hulluv Vene riigipea arvab üha veendunumalt, et Venemaa võib karistada ükskõik mis riike või selle kodanikke, kes Vene mudelit ei tunnusta või seda piisavalt ei austa ega armasta. Teisisõnu – Venemaa sõna ei kuula ja kuvandit ei jaga.
Ja täiesti selge on see, et järjest enam hulluv Vene riigipea arvab üha veendunumalt, et Venemaa võib karistada ükskõik mis riike.
Seetõttu on absoluutselt selge, et Putini jaoks äärmiselt häbiväärne juhtum, mil Ukraina venelaste julgeolekut sõna otseses mõttes tillist tõmbas, põhjustab temas kindlasti vahkviha. Sellega tuleb arvestada. Ühe liigutusega Venemaad kindlasti nurka ei aja, pigem vastupidi.
Ja arvestama peab ka sellega, et mingil hetkel võib Putin oma otseseks sõjaliseks eesmärgiks seada Euroopa riigid. Pilk kaardile peaks just meie regiooni valvsaks tegema.