ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Varro Vooglaid ja tema helepunane unistus koolivormist ning tsölibaadist

Juku-Kalle Raid Foto: Eleri Muhkel

Riigikogu kolleeg Varro Vooglaid sai hakkama imepärase üleskutsega, mis käsiks (tema nägemuse järgi) riietuda (tema nägemusel) «korrektselt» riigikogu külalistel, aga miks mitte ka liikmetel. Juku-Kalle Raid arvab, et see oleks ülilollakas mõte, kui ettepanijal tõsi taga ei oleks.

Ma – raamatulugejana – ei loe tavaliselt lollakaid avaldusi. Aga mulle saadeti siiski Varro Vooglaiu ettepanek riigikogu juhatusele, mis peaks reguleerima riigikogu, mis on vaba riigi vaba esindus – külaliste nii-öelda – kuidas me sõnastamegi – väljanägemist Varrole sobivas vormis.

Kurat küll. Vooglaid kurdab meie oma koolide õpilaste teemadel, kes käivad riigikogus külas «sobimatult», aga eelkõige seetõttu, et nende väljanägemine ei ole piisavalt «korrektne». Mine pekki Varro. Eesti Vabariigi kodanikel on õigus kanda endale meelepäraseid riideid, mitte ühiskondlikku koolivormi nagu komsomolis või Hitlerjugendis.

Tsiteerime Varro Vooglaidu: «Enam ei ole harvad näiteks olukorrad, kus koridorides istutakse põrandal, sageli jalad üle käigutee sirutatud. Sageli kannavad noored riigikogu hoone ühiskülastuste käigus dresse, lühikesi pükse, tosse ja muid sportlikke rõivaid, mis võivad sobida koolivõimlatesse, kuid mitte Eesti Vabariigi parlamendi ruumidesse.»

Teisisõnu on Varro Vooglaid pähe võtnud, et vaba riigi esindus peab olema nagu katoliku kirik: pikad püksid, unusta T-särk ning mõmise kaasa. Vähe sellest. Istud, kuhu kästud, mitte ei uudishimutse ringi, et parlamendi ja demokraatia toimimisalustest aru saada.

Ei.

Kõigepealt Varrole meeldiv riietus, siis vaatame edasi.

Siinkohal meenub suurepärase kirjaniku Teet Kallase raamat «Kes tõttab öisele rongile», kus toimetas ringi üsna Varro kuvandit omav noorkomsomol Karloff. Tema arust ei kõlba koolis laste riietus kuhugi, pioneerirätid on triikimata, aga – eriti! – naisõpetajad näevad välja lubamatult ebapedagoogilised. Jaa-jaa, siivutud. Seelik lühike, tukk kelmikas. Mida hekki?

Karloff kavandas kohe oma ajus – näen siin sugulust Vooglaiu omadega – naisõpetajale sobiva mundri: midagi teetöölise ja nunnarüü vahepealset.

Aga «ametlik» koht peab asetsema kindlasti kusagil tsölibaadis. Riik ja kool on niivõrd tõsised asjad, et tohib järgida ainult mingit seestunud järelevalvet, kes ainuisikuliselt teab, kuidas panna riidesse, kuhu istuda, kuna ja miks.

Isegi kui Vooglaid kannab oma viigipükste all veel teisi viigipükse, peaks ta mõistma, et vabadus puudutab ka teda. Ta on riigikokku valitud mitte komsomolide ega hitlerjuugendi, vaid vaba riigi kodanike poolt. Kandku mis tahab.

Aga vat teised inimesed ei anna Vooglaiule rahu.

Ja ei anna talle asu ka riigikogu külastajad – enamasti noored –, kellele on vaja rääkida, mismoodi toimib demokraatia, mitte autoritaarsus, mitte kui lühikene oleks püks, ilma et liige (parlamendi oma) asjatult ei erutuks.

Varro Vooglaiu hala on naljakas ainult esialgu. Kui talle ei meeldi lühikesed püksid, äkki on viga suhtumises? Äkki on viga selles, et vend ei oska vabadust kirjeldada? Äkki on viga selles, et üks saadik ei saa kunagi üle käia kodanike soovist asetada endale selga saadiku silmis mittesobiv rõivatükk?

Me teame, et iga autoritaarsuse esimene võte on ühtlustada inimesed. Aga lugeda ühtlustamisnõuet ühe demokraatliku riigi saadiku sulest on ikka täiesti napakas.

Pusi oma liistudega ja nende juures, olgu selleks Moskva kirik või midagi muud!