:format(webp)/nginx/o/2021/04/13/13726706t1h7b57.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/19/16857044t1hb2b5.jpg)
Transnistria-nimelist territoriaalset haldusmoodustist on nimetatud Nõukogude Liidu vabaõhumuuseumiks ja seda täiesti õigustatult. Vanemad inimesed, kes kasvasid ja omandasid hariduse okupeeritud nõukogude Eestis, ei tohiks eriti millegi üle imestada, mida Transnistrias näha ja kogeda võib. Ometi oli nähtu isegi põgusal sealviibimisel niivõrd sürreaalne, et tundus pigem paha unenäona. Vürtsi lisas tunduvalt muidugi asjaolu, et sattusin sinna 9. mail.
9. mai õhustik Tiraspolis
Piir näeb välja selline, nagu vanadel headel Tšetšeenia sõdade aegadel kusagil Põhja-Kaukaasias – nõukogude ajast pärit soomusauto, millel on veel ainult museaalne väärtus. Kalašnikovidega maskides laigulised, tegelikult täitsa sõbralikud mehed. Saan aru, et imestavad siiralt, miks need idioodid Eestist siia otsima tulid. Meid oli enne Moldovas hoiatatud, et piiril küsitakse Transnistria nn külastamismaksu, mille suurus varieerub, aga keskmiselt on u 5 eurot. Meie pääsesime sellest.
Halvasti riietatud inimesed, kohvikutes lõugav halb vene estraad, igal sammul miilitsad. Selline oli esmamulje Tiraspolist.
Halvasti riietatud inimesed, kohvikutes lõugav halb vene estraad, igal sammul miilitsad. Selline oli esmamulje Tiraspolist. Kesklinna kvartal on natukene üles löödud, äärelinn on nagu Kohtla-Järve 1979. aastal.
9. mai sündmused
9. mai sündmused algasid kell 10 hommikul. Ilm on külm ja vihmane. Pea tund varem saabub hotelli „Rossija“ ette must džiip Toyota Land Cruiser. Sellest astuvad välja kaks mustades ülikondades meest. Tagaistmel on näha suur kimp punaseid nelke. Hoolikalt sätivad nad omale rinda suure koloraado lindi. Seejärel siirduvad nad hommikusöögipuhveti privaatruumidesse. Tähelepanelik jälgija märkab, et mehed võtavad korraliku klaasitäie klõmaka viina ja heeringaampsu. Ilmselt on tegu ülemustega.
/nginx/o/2025/05/19/16857045t1h588c.jpg)
Rongkäiku on aetud palju lapsi, kellele on selga aetud sõjaväelisi vormiriideid. Nende nägudelt ei peegeldu mitte mingit entusiasmi. Surematu polgu ridades on kõige erinevamaid tegelasi – sõjaväelasi, kirikutegelasi, lapsi ja lihtsaid inimesi. Kõigil kepi otsas esivanema portree, kes võitles teises maailmasõjas punaarmee ridades – dedõ vojevali.
Kõik on pingutatud, puuduvad rõõmsad näod. Entusiasmi ei ole, kõik on kuidagi kroonulik. Ainsad rõõmsad näod olidki vist need kaks ülemust, kes enne üritust mehise klõmaka viina võtsid. Rahvast on muidugi rongkäigus palju, oma 10 000–20 000.
Kuidas tekkis Transnistru?
Moldovast lahku löönud Dnestri-äärne Moldaavia NSV ehk Transnistria kuulutati välja 2. septembril 1990 Venemaa 14. armee kaitse all. 1992. aasta alguses puhkes Moldova ja Transnistria vahel viis kuud väldanud sõjategevus. Mõlema poole kaotused olid üle tuhande langenu. Otsustavaks sai Venemaa 14. armee sekkumine Transnistria poolel.
Ainsad rõõmsad näod olidki vist need kaks ülemust, kes enne üritust mehise klõmaka viina võtsid.
Kuigi sealne sõjategevus lõpetati 1992. a vaherahuga, ning ka 14. armee on asendatud väiksema kontingendiga kohapeal, on tegemist siiski sisuliselt Venemaa sõjalise kontrolli all oleva piirkonnaga, mida ei ole tunnustanud mitte ükski ÜRO liikmesriik. Transnistriat on iseseisva riigina tunnustanud kaks sarnase staatusega separatistlikku moodustist: Abhaasiaja Lõuna-Osseetia, varasemalt ka Mägi-Karabahh.
Transnistria kaugem minevik
Transnistria ajalugu erineb täiesti ülejäänud Moldova ajaloost. Kui Moldova vürstiriik arenes välja Dnestri paremkaldal iseseisvaks riigiks, siis Dnestri vasakkaldal võimutses kõigepealt Kuldhord ja selle lagunemise järel Krimmi khaaniriik. Moldova vürstiriigi ja Krimmi khaaniriigi piiriks kujunes Dnestri jõgi.
/nginx/o/2025/05/19/16857047t1h59a8.jpg)
Esimest korda sattus ühe riigi võimu alla kogu tänapäevase Moldova territoorium 1812. aastal, mil Venemaal liitis enda külge Pruti ja Dnestri vahelise Ida-Moldova. Halduslikult jäi siiski Moldova Transnistriast eraldi – kui Moldova alad kuulusid Bessaraabia kubermangu, siis Transnistria praegune ala oli ära jagatud Hersoni ja Podoolia kubermangudevahel.
Pärast bolševike riigipööret 1917 läks Bessaraabia Dnestri paremkaldal Rumeeniale. Nõukogude Liitu jäänud vasakkalda aladel moodustati 1924. aastal vastukaaluks Moldaavia autonoomne nõukogude vabariik Ukraina NSV koosseisus.
Nendel aladel moodustati Moldaavia NSV, kuid ühiskonna lõhestatus ei kadunud kuhugi ja lõi välja Nõukogude Liidu lagunemisel.
Tänane Transnistria moodustas sellest suure osa. Just selles Moldaavia ANSVs harrastasid bolševikud algul uue rahvuse, moldaavlaste, kultuurilist juurutamist. Stalin muidugi ei võinud kaua kannatada isegi sääraseid vildakaid rahvuslikke eksperimente ja likvideeris moldaavluse asja ajajad. Nn moldaavia keel võttis aluseks slaavi tähestiku.
Dnestri vasakkalda aladel, mis ajalooliselt ei kuulunud Moldovale, rajasid bolševikud kahe maailmasõja vahel pseudomoodustise Moldaavia ANSV, kus areng kulges nõukogude industrialiseerimise ja kolhoseerimise malli mööda. Transnistria nimetuse all tuntuks saanud piirkonna tööstusettevõtetesse valgus rahvast üle kogu Nõukogude Liidu. Dnestri ja Pruti vaheline Rumeenia kooseisu kuulunud Moldova ala arenes aga traditsioonilist põllumajanduslikku vähelinnastunud rada pidi. Rahvastiku rahvuslik koosseis oli seal väga homogeenne.
/nginx/o/2025/05/19/16857049t1h5879.jpg)
Molotovi-Ribbentropi paktiga liideti Bessaraabia 1940. aastal Nõukogude Liiduga. Nendel aladel moodustati Moldaavia NSV, kuid ühiskonna lõhestatus ei kadunud kuhugi ja lõi välja Nõukogude Liidu lagunemisel.
Transnistria inimesed, kes nad on?
Teabeteosed väidavad, et Transnistrias elas viimase seal korraldatud rahvaloenduse andmetel 2015. aastal 475 373 inimest, kellest 34% olid venelased, 33% moldovlased ja 26,7% ukrainlased, lisaks 2,8% bulgaarlased ja 1,2% gagauusid.
Kahe rahvaloenduse vahel 2004. ja 2015. aastal kahanes rahvaarv 555 347 inimeselt 475 373 inimeseni ehk üle 14%.
Kahe rahvaloenduse vahel 2004. ja 2015. aastal kahanes rahvaarv 555 347 inimeselt 475 373 inimeseni ehk üle 14%. Kättesaadava statistika järgi see tendents jätkub hoogsalt: Moldova hinnangulised andmed toovad Transnistria rahvaarvuks 2024. aasta märtsis 367 776 inimest. Seega kahanes Transnistria rahvaarv 20 aastaga veidi rohkem kui kolmandiku. See on igati mõistetav, sest Transnistrial puudub siiski paljude inimeste jaoks selles sürrealistlikus sovetirežiimis igasugune perspektiiv.
Umbes kolmandik tööealistest Transnistria inimestest töötab Venemaal, kellel aga on Moldova või Rumeenia pass, need töötavad Euroopa Liidu maades, kõige enam Itaalias.
Transnistria nime kasutamine keelatud
Benderi kindluse ette turistidele üles seatud plakatilt selgus, et Transnistria võimudele see nimetus üldse ei meeldi. See oli ka ainukene avalik teave, kus võis kohata ka ingliskeelset teksti.
Suurte tähtedega pealkirja „PRIDNESTROVIE IS NOT TRANSNISTRIA!“ all olid ühel pool värvilised pildid punalippudega õnnelikest Transnistria inimestest, teisel pool must-valged pildid fašistide koonduslaagritest.
Inglise keeles aga soovitatakse kasutada nimetust Pridnestrovian Moldavian Republic, samuti tohib kasutada nimetust Pridnestrovie.
Selle alt võis lugeda, et sõna Transnistria kasutasid Rumeenia fašistid teises maailmasõjas ühe osa okupeeritud Nõukogude Liidu piirkonna kohta. Edasi selgitati, et selle termini kasutamist praegu võib võtta kui nende aastate ohvrite mälestuse mitteaustamist ja kui katset moonutada ajaloolist mälestust. Samuti selgus, et Transnistrias on selle nimetuse kasutamine keelatud. Inglise keeles aga soovitatakse kasutada nimetust Pridnestrovian Moldavian Republic, samuti tohib kasutada nimetust Pridnestrovie.
Moldova jaoks on regiooni ametlik nimi Stînga Nistrului või Stânga Nistrului, mis tähendab Dnestri vasakkallast ja viitab Moldova ametlikule haldusüksusele.
/nginx/o/2025/05/19/16857052t1h6eb4.jpg)
Transnistria kangelane Suvorov
Tundub, et Transnistria lemmikkangelane on suur vene väejuht Aleksandr Suvorov. Kui Leninit mitte arvestada, siis kindlasti kõige rohkem ausambaid on püstitatud just Suvorovile. Tema portree ilutseb ka Transnistria rahatähtedel, 1-, 5-, 10- ja 25-rublasel kupüüril. 50-rublasel rahatähel on millegipärast ukraina kirjaniku Tarass Ševtšenko ja 100-rublasel Moldova ja hiljem Vene tsaaririigi teenistusse läinud vürst Dimitrie Cantemiri portree.
Värvikirevate Transnistria markide asemel tuleb ümbrikule ikkagi kleepida Moldova margid, kuhu lööb templi Moldova post.
Ilmselt on meenemündid ja postmargid sääraste haldusterritoriaalsete moodustiste üks väheseid ekspordiartikleid. Filatelistide eelnev kogemus aga rääkis, et Transnistriast võib ju kirja Eesti poole teele panna, aga värvikirevate Transnistria markide asemel tuleb ümbrikule ikkagi kleepida hoopis Moldova margid, kuhu pärast lööb oma templi ka Moldova post.
Meenemüntidest oli väga esinduslik väljapanek Tiraspoli ainsa esindusliku hotelli, kõneka nimega „Rossija“ fujajees. Tundusid aga arutult kallid. Kõige meeldejäävam neist oli välja antud 2020. aastal ja pühendatud koerte-kosmonautide Belka ja Strelka maailmaruumi lennutamise 60. aastapäevale.
Transnistria majanduse nimi on Sheriff
Kui peaks lühidalt iseloomustama Transnistria majandust, siis ringi sõites tekkis mulje, et kõik, mis võiks teenida kasumit – bensiinijaamad, pangad, poeketid, uhkemad restoranid, meedia, veini- ja bränditehas, suurimad toiduainete tööstuse ettevõtted, telekommunikatsioon jne –, kuulub firmale Sheriff. See mulje vastab ka tegelikkusele.
Sheriffi tähelennule aitas otsustavalt kaasa Transnistria esimene president Igor Smirnov, kes vabastas firma kõigist maksudest.
2021. aastal kontrollis Sheriff u 60% Transnistria legaalsest majandusest, firma maksud moodustasid aga üle poole Transnistria eelarve mahust. Firma Sheriff asutasid 1993. aastal, aasta pärast sõda Moldovaga, Viktor Gušan ja Ilja Kazmalõ. Algul tegelesid nad sigarettide ja alkoholi kaubandusega. Sheriffi tähelennule aitas otsustavalt kaasa Transnistria esimene president Igor Smirnov, kes vabastas firma kõigist maksudest, sealhulgas tollimaksust. Sheriff on ka Transnistria võimupartei Obnovlenie (Uuendamine) sponsor ja suunaja.
/nginx/o/2025/05/19/16857061t1he8aa.jpg)
2020. aasta Transnistria parlamendivalimistel osutusid valituks erandlikult ainult need kandidaadid, kes olid seotud firmaga Sheriff. Seega võib öelda, et nii absoluutne majanduslik kui ka poliitiline võim Transnistrias kuulub tegelikult firmale Sheriff.
Kogu riigis on jäänud ainult üks sisuline opositsioon, mille moodustab kohalik Transnistria kommunistlik partei, kuid ka kommunistide esimees Oleg Horžan arreteeriti „ekstremismi ja presidendi solvamise eest“ 2018. aastal ja mõrvati 2023. aastal. Juba see fakt kinnitab, et tegu on siiski pigem millegi sürrealistliku kui sovetlikuga.
Kogu riigis on jäänud ainult üks sisuline opositsioon, mille moodustab kohalik Transnistria kommunistlik partei.
Kuid Venemaa uusrikaste moraalikoodeks näeb ette jalgpalliklubi omamist, see on auasi. 1997. aastal asutatud jalgpalliklubi FC Sheriff Tiraspol võistleb arusaadavatel põhjustel Moldova jalgpalliliigas, mis võimaldab osaleda rahvusvahelistel turniiridel. Klubi on tulnud juba 21 korda Moldova meistriks ja 20 korda võitnud karika. 2021. aastal saavutas klubi Euroopa meistrite liigas sensatsioonilise võidu Madridi Reali üle. Klubi kodustaadion Tiraspolis valmis 2002. aastal ja mahutab ligi 13 000 pealtvaatajat, Moldovas nii suurt staadioni ei ole.
Transnistria – täiesti lootusetu juhtum
Kodanikega väga palju poliitilistel teemadel vestelda ei õnnestunud, sest arusaadavalt oli 9. mai ümbruse päevad ideoloogiliselt ja patriootlikult äärmiselt laetud. Kuid enamikul kodanikel oli ka selline tõsine kaugusesse suunatud ilme, et nende ideoloogilistes seisukohtades tundus niigi kõik selge olevat. Mõned vestlused ikkagi õnnestus pidada.
Ilmselt kõige meeldejäävam neist toimus Benderi kindluse juures putkast suveniire ja karastavaid jooke müünud ebamäärases vanuses müüjaga. Kuna oli kõle ja vihmane päev, oli müüja veendunud, et me vajame soojenduseks klaasikest eritellimusel valminud Tiraspoli brändit, maailma parimat, mida ainult seal müüakse. Andsime kohe alla ja jutt hakkaski veerema.
Lõpuks prahvatas emand: „Ukraina, see fašistlik riik tuleks hävitada ja kõik nad maha tappa, siis tuleks rahu.“
„Meil on siin hea elada ja Nõukogude Liidu ajal oli hea elada, meile ei ole vaja mitte mingit Euroopa Liitu, me ei taha, et meie poegadest geid saaksid,“ vuristas emand mõnede meie arglikult suunavate küsimuste peale. Küsisime, et Ukrainas käib sõda, kas ta ei karda sõja laienemist Transnistriasse.
„Ma loodan, et Venemaa võidab selle sõja ja siis on jälle kõik hästi,“ teatas emand lootusrikkalt. Kui meie dialoogi lisandusid teravamad noodid, hakkas pinge tõusma.
Lõpuks prahvatas emand: „Ukraina, see fašistlik riik tuleks hävitada ja kõik nad maha tappa, siis tuleks rahu.“ Läksime lahku nii sõbralikult, kui selles olukorras võimalik. „Ega te ei suuda mind ümber veenda,“ hõikas emand meile järele.
Hotellis, poes ja mujal teenindava naispersonaliga juttu üles võttes jäi siiski õhku ilmselgelt tuntav umbusk meie suhtes, nii et oma geopoliitilist analüüsi nad meile esitama ei kippunud. Pealegi mine tea, missugune provokaator võib end välismaalase maski taha peita ja pärast kannab veel ette, kus vaja. Nii näisid nad mõtlevat.
/nginx/o/2025/05/19/16857055t1h07ab.jpg)
Mida isiklike muljete põhjal kokkuvõtteks öelda?
Olen tegelikult siiani pisut segaduses, kas tegemist on väikse pundi osavate maffiategelastega, kes kasutavad tsirkuselaadseks palaganiks muudetud soveti atribuute osavalt ära elanike kuulekateks dresseerimisel või siiski on tegemist soveti taaka kinni jäänud sürrealistliku nostalgiariigiga. Vajalik kaader näib selleks olemas olevat.
Omal ajal leidsid Baltimaade viimased sovetiriigi fanaatilised kaitsjad oma lootusetu võitluse ainsaks jätkamise kohaks just Transnistria. Eestis tuntud endine miilits, Interrinde löömameeste pealik Mihhail Lõssenko, kes 15. mail 1990 Toompead püüdis vallutada, osales separatistide lahingutes Moldova vastu ja jõudis isegi Transnistria ülemnõukogu saadikuks saada. See räägiks nagu teise versiooni kasuks. Pigem on aga fanaatikute ajad möödas, sest praegu teevad Transnistrias ikkagi ilma kohalikud oligarhid, võimurid ja jõuametkondade tipud ning muidugi mitmesugused Putini Venemaa emissarid. Kogu see soveti butafooria jätab rohkem tsirkuse või loomaaia mulje, mida lastega puhkepäeval külastada, selles ei ole tõsidust, selles ei ole seda sisu, mis oli Nõukogude Liidul.
Suure tõenäosusega oli Venemaa üks sõjalisi eesmärke Lõuna-Ukrainas vallutada Odessa ja seejärel liikuda kuni Transnistriani.
2006. aastal korraldati Transnistrias referendum Venemaaga ühinemiseks. 75% referendumist osavõtjatest hääletas poolt. Igal juhul selline number joonistati. 2015. aastal parlamendivalimiste ajal oli kõige populaarsem lubadus ühinemine Venemaaga. Ikka mitte midagi, Venemaa isegi ei reageerinud. Ja lõpuks Ukraina sõda.
Suure tõenäosusega oli Venemaa üks sõjalisi eesmärke Lõuna-Ukrainas vallutada Odessa ja seejärel liikuda kuni Transnistriani. Kuna seda ei juhtunud, pole Venemaal Transnistriast taas sooja ega külma. Juba pärast sündmusi Krimmis ja Donbassis lõpetas Venemaa Transnistria abistamise, mis oli enne seda suurusjärgus u 100 miljonit dollarit aastas.
Kas ma tahaksin tulevikus veel sellist Transnistriat külastada? Kindlasti mitte, saadud annusest piisas.