ELU25 ⟩ Aarne Seppel: Riigikogu peletas Eestist tiblade haisu vähemaks

Juku-Kalle Raid Nevski kiriku ehk sibulakuuri ees Foto: Piret Pernik

Täna saadeti Moskva kirikut puudutav seadus (mille president tagasi lükkas) juriidilisse parandustöökotta. Ent seadus tuleb. Laulva revolutsiooni tipphetkil oli enamikul eestlastel lisaks soovile maitsta kartulikoori ning muude argimurede kõrval vaid paar suuremat soovi. Muidugi tahtsime, et Eesti taastaks iseseisvuse, aga lisaks unistasime sellest, et saaksime vabalt reisida, et poodides oleks kaupa – ka sellist, mida sai näha MTV 3 reklaamides – ning lõpuks, et tiblad Eestist ära läheksid. Postimehe toimetaja Aarne Seppel usub, et olukord ongi muutunud mõnusamaks.​

Tänavuse kevade algul tegi riigikogu kaks ülitähtsat otsust. Neist esimene oli muuta põhiseadust ning jätta valimisõiguseta kodakondsuseta isikud ja ka need, kel pole ühegi Euroopa Liidu riigi kodakondsust. See otsus tulnuks teha vähemalt 25 aastat tagasi, kuid selleks polnud mune ei Savisaarel, Vähil, Siimanil, Tarandil ega Laaril. Hilisemast Partsist või Ansipist rääkimata. Selleni ei jõudnud ka hilisemad riigikogu koosseisud.

Teine otsus puudutas konkreetsemalt Eestis tegutsevat, ent Moskvale alluvat õigeusu kirikut, mis pole vabatahtlikult soovinud lõigata läbi sidemeid Venemaa kuritegusid ja imperialismi ülistava Kirilliga. Moskva patriarhaadi kiriku varjamatult vaenulikule tegevusele on juba 1996ndast aastast osutanud näiteks Postimeheski kirjutav Riigikogu liige Juku-Kalle Raid (Eesti 200).

Ootamatu koostöö

Mõlema otsuse puhul oli avalik arvamus ülekaalukalt riigikoguga ühte ja juba kolm korda kriminaalkuritegudes süüdi mõistetud Keskerakond teist meelt.

Põhiseadust ja hääleõigust puudutav otsus oli seda silmapaistvam, et samas rütmis hääletasid nii Reformierakond kui ka EKRE, Isamaa ja sotsid, Eesti 200 ja aknaalused. Vaid keskerakondlased või õigemini nende fraktsiooni järele jäänud riismed leidsid, et Eesti kodakondsus Eestis on samaväärne kodakondsusetuse või suisa Vene kodanikuks olemisega.

Samuti pühasõdalane Varro Vooglaid. Tema tegevusest aimub aina vähem, kelle eest ja mille vastu ta sõdib.

Tavaistungitel hullumaja puhvetina käituva riigikogu üksmeel tõi korraks tagasi pärast laulvat revolutsiooni iseseisvuse taastanud Eesti ühtsustunde. Võibolla isegi aimuse, et teatud tingimusil suudavad sead, käod ja ahvenad ühel nõul eesmärgi poole liikuda.

Gruusia kurb näide

Aprilli algul Gruusiat külastades ja sealsete opositsioonipoliitikute, kodanikuühiskonna vedajate ja ajakirjanikega suheldes sai näha, milleni võib viia see, kui igaüks tekki kangekaelselt enda poole sikutab. Veel paar aastat tagasi pälvis Gruusia Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse ja segasest sisepoliitikast hoolimata tundus helgem tulevik igati võimalik.

Praeguseks on ainuvõimu nautiv erakond Gruusia Unistus riigile kavalalt käpa peale pannud. Nii võimumeeste käitumine kui ka seadusandlus meenutavad järjest enam Venemaad. Ühe laua taga istudes kinnitab opositsioon ühtsust, kuid eraldi rääkides tuleb välja, et üksmeelt ei leita peaaegu üheski punktis.

See tähendab, et Venemaalt initsieeritud riigi ülevõtmisele ei suuda opositsioon kuidagi ühtse löögijõuna vastata. Seda tuleb meeles pidada ka Eestis. Vaba riik ei ole garanteeritud.

Nunnud nunnad ja reaalsus

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse puhul riigikogu nii ühtne ei olnud, sest Kuremäe pealtnäha nunnud nunnad suutsid usuvabaduse kaarti kasutades avaliku arvamusega edukalt mängida.

Äraseletatud nägude ja võbisevate häältega seltsimehed võivad rääkida pikalt ja keeruliselt kaanoneist ja pühadest sidemetest, kuid reaalsus on ääretult lihtne. Ei Kirillil ega ühelgi tema taburetil tohi olla võimalust nimetada ametisse pühamehi, kes alluvad talle ja kamandavad nii reaalselt kui vaimselt Eestis tegutsevaid kirikuid.

Õigeusklikel on Eestis juba ammu toimiv alternatiiv olemas. Selle kasutamata jätmine on seesama laiskus, mis lubas aastakümneid Eestis elada nii Vene föderatsiooni kodakondsetel kui neil, kel polnud ühegi riigi kodakondsust.

Kas ka diktaator on nunnu eraisik?

Õigeusu teema lõpetuseks tahan tsiteerida riigikogu kõnetoolist Ando Kivibergi (Eesti 200), kes ütles: “Tänased Vene õigeusu kiriku eestkõnelejad Eestis tavatsevad väita, et patriarh Kirill on oma sõjakad ning jumalavallatud avaldused teinud eraisikuna.

Nii nagu ei saa Eesti Vabariigi president teha ükskõik missuguse tonaalsusega ja ükskõik kui kummaliselt kõlavaid avaldusi eraisikuna, nii ei saa Vene õigeusu kiriku patriarh pühitseda kallaletungi Ukrainale, kutsuda üles pühale sõjale ja kuulutada Eestit Venemaa osaks eraisikuna. Patriarh on nimelt samamoodi institutsioon.”

Siin üks küsimus kõigile, kes seaduse muutmisele vastu hääletasid: kas teie arvates võis olla, et ka Putin tegi Ukraina sõja alustamise otsuse eraisikuna, mitte Vene diktaatorina, ning tegelikult ei esinda Vene saatkond Tallinnas Pikal tänaval Ukraina laste, naiste ja meeste mõõdutundetut tapmist?

See, et Riigikogu valimisõigust muutes ühtselt tegutses, annab lootust, et meie rahva esindajad suudavad ka edaspidi jõuda tähtsais asjus ühele meelele ja sugugi alati ei pea esmaseks seadma erakondlikku puselemist.

Kes on tibla?

Naastes alguses mainitud soovide juurde, tuleb tõdeda, et esimesed neist täitusid kiiresti: iseseisvuse taastasime, saime ahistavast Schengeni viisast hoolimata Eestist välja ja poodides oli ühtäkki kõiksugu kummalist kaupa. Võibolla polnud see päris see valik, mis teispool lahte, aga siiski rikkalik ja kallis.

Tibladega oli ja on keerulisem. Kümned tuhanded läksidki üheksakümnendate algul minema – kes omast tahtest, kes nõukogude okupatsioonisõduri kaaslasena. Ometi jäid kümned tuhanded ka siia. Nii, nagu ei puutunud eestlased ja venelased vabatahtlikult kokku nõukogude ajal, ei tekkinud mingit vabatahtlikku integratsiooni ka iseseisvuse ajal.

Tähtis on silmas pidada, et venelane ja tibla ei pruugi olla üks ja seesama: ka eestlane võib olla tibla. Teisalt jälle, mis seal salata, ei räägi enamik tiblasid muud keelt peale vene keele ja ainuke õige televisioon tuleb nende meelest teiselt poolt Narva jõge. Eestisse jäänud tiblad said aru, et kuigi süda on Venemaal, saab siin vastikul Eestimaal siiski paremini elada. Ja nii neil siin olla lastigi.

Oma tekitatud loll olukord

Riigijuhid ei teinud suurt midagi, sest kartsid. Venemaad, Euroopat, meie kohalikke venelasi. Suure surma ja hädaga suudeti vastu võtta keeleseadus, kodakondsusseadus. Mõlemast said kondid Moskva ja venemeelsete hambusse, kuid imeväel suutsid Eesti poliitikud need alles hoida. Kõik püüded integratsiooni edendada ja kodanike arvu suurendada lõppesid kohalike venelaste ja venemeelsete õlakehitusega: eesti keelt pole vaja ja mittekodakondsena saab käia tasuta Venemaalt odavat kraami hankimas.

Eesti riik ise tekitas olukorra, kus soodsam oli olla kodakondsuseta kui õppida natuke keelt, teha eksam ning saada kodanikuks. Enam kui kolmkümmend aastat võiks olla piisav aeg, et loomulikku rada minevad protsessid kuhugi jõuaksid, kuid paraku näitab reaalsus Vene kodanike ja kodakondsusetute arvu väga kasinat vähenemist.

Eestikeelsele õppele ülemineku algus, valimisõiguse piiramine ja Moskva pappidega sideme läbiraiumine on sammud, mis suruvad nõukogude aja relikte üha kaugemale tagaplaanile.

See ei tähenda, et oleme jõudnud või jõudmas eesmärgini, kuid annab lootust, et nähtavas tulevikus muutub tiblavaimsuse osakaal Eestis kaduvväikseks ja tähtsusetuks.