ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kannatus viib kohale! Õpetus, kuidas rännumees Tiit Pruuli juubeliks küpsiseid teha. Enamvähem retsept on kaasas.

Tiit Pruuli ja Juku-Kalle Raid ükskord ammu Moskva rongis Foto: Väga vana foto

Juku-Kalle Raid tähistab koos sõpradega rännumehe ja kunagise Mart Laari nõuniku Tiit Pruuli 60. juubelit. Selleks puhuks võtame kokandusminutid ette ja proovime, kuidas sujub ebaprofessionaalide käes küpsisetegu.

Hakkasin tegema küpsist, Tiit Pruulile juubeliks (Maris Pruulile pole vaja, ta on ise väljaõppinud biskviit). Niisiis. Mõte oli selline. Et äkki Tiidule ei toodagi isetehtud küpsist muidu? Sai juba 60, vahib elu aeg rahutult aknast välja, ootab, põseke õhevil, nooruse loojang kohtub vanaduse koidikuga, aga küpsist – ehkki tuli linnast, lumesadu – ei leidnud veel kusagilt. Pikki aastaid – eimidagi. No tibi-tibi, raisk! Et kui nooruse vundamenti on löödud mõrad ja vanaduse sein on sellele ehitatud, siis ei jätku sedagi kauaks.

Olin juba lapsepõlvest alates kursis, et kõigepealt tuleb teha tainas. Ega siingi midagi keerulist olla ei saa! ​

See jama tuleb lõpetada, mõtlesin, ehkki pole iialgi elus ühtegi küpsist teinud, mõtlesin edasi. Ja olin optimistlik nagu Hobune Hannu Mäkela raamatust "Hobune, kes kaotas prillid ära", kelle päevad möödusid hobuseraamatuid arvustades. Kui raske see saab olla? Hei hoo!

Nii. Olin juba lapsepõlvest alates kursis, et kõigepealt tuleb teha tainas. Ega siingi midagi keerulist olla ei saa! Mul on riiulitäis kokaraamatuid. Avasin nad kõik küpsiste koha pealt ja! – hämmastusin retseptide vastuolulisusest. See on hullem kui skisma katoliku kiriku keerulitematel aegadel; jubedam kui ajaloolistel episoodidel, kus jesuiidid tahavad üht, aga hugenotid hoopis teist elukorraldust. Mõni nõuab kaneeli, teine majoneesi, aga kolmas keelab muna üldse ära. Jätsin kõik raamatud sinna-tänna ja võtsin parem kohe kausi. Nii-nii, mis seal neis kirjas oligi? Midagi ju oli. Suhkur oli, jahu oli, või oli... Fariinsuhkur samuti, näpuotsatäis soola...

Taigna tegemine õnnestus esmaklassiliselt, uhmerdasin igasugustele asjadele lisaks veel kreeka pähkleid ning kuna mulle meenus, et need sobivad ka satsebelisse, gruusia kanarooga, kuhu käib ka svaani sool, viskasin pisut svaani soola juurde. Seda, et sool käib magustoitu, teab iga loll, meile ju meeldib soolakristallikestega šokolaad. Pigistaks väheke sidrunimahla? Muidugi. Mulle meeldib ka majonees.

Tainas tuli nii ilus, et müü või Pruulidele kohe maha – las küpsetavad ise – või vaheta rongipileti vastu, aga kahjuks oli kell umbes 3 öösel ja ma ei hakanud endale sissesündinud ja kätteõpitud viisakuste sõdade ning kokkulepete tulemuste tõttu talle helistama ja hinnapakkumist tegema.

Peale selle oli küpsis alles pooleli.

Õnneks asusin küpsiseid ahjuga harjutama ükshaaval.

Siin tekkisid teatud ootamatused.

Esimene küpsis läks põlema. Ta jooksis nõudlike leekide saatel lõbusalt mööda pannipinda igasse suunda nagu mingi siirupist põrgujõgi. Lõõmas heledal valgusel justkui peerutuli ja ajas kohutavat tossu minu musta laega rehetuppa. Tegin akna lahti. Ilmselgelt oli selles küpsises liiga palju võid. Kustutasin küpsise ära. Ja tänasin jumalat, et see polnud liiga suur ja et jumal on andnud mulle piisavalt mõistust teha küpsiseid ühekaupa ja kasutada nende küpsetamisel pannil ka küpsetuspaberit. Seda esimest põlenud küpsist – õigemini jääke, mis nägi välja nagu naftakatastroof lennuväljal – poleks muidu panni pealt elusees lahti saanud.

Kustutasin küpsise ära. Ja tänasin jumalat, et see polnud liiga suur ja et jumal on andnud mulle piisavalt mõistust teha küpsiseid ühekaupa .

Panin taignale jahu juurde. Hei hoo, hüüdsin endale uuesti! Elagu meie meierei! Mis seal ikka! Esimene vasikas! Kes see siis küpsisega hakkama ei saaks!

Teine küpsis valgus kohe mööda plaati laiali ning läks süsimustaks, ent ei süttinud. Asi seegi. See küpsis kattis õhukese tumeda ja mullitava kihina kogu territooriumi, mida ta enda alla haarata suutis.

Midagi on neil küpsistel viga. Või taignal. Või on päev vale. Pigem.

Kolmas küpsis – teelusikatäis tainast asus pulbitsema ning laienema nagu universum ja nägi 10 minuti pärast välja justkui maakera esimesed hingetõmbed vulkaanilisest ajastust. Paiskas mullisid üles ja puha. Kui ma oleks ta edasi rahule jätnud ja ahju kinni keeranud, võimalik, et ta oleks paari päevaga rahunenud, aga niipalju ma oodata ei saa, sest tainast, millest uusi maailmasid luua, on järgi meeletu hunnik. Oma tahkuseastme saavutas see küpsis alles avatud aknal, külma kandiku peal – ja, nagu mulle tundus, kuidagi vastumeelselt. Küpsis ei suvatsenud tükk aega rahuneda ning nägi lõpuks välja nagu laiaks astutud tumepruun soe koerasitt. Ootasin veel, küpsise pinnal toimusid mingid protsessid, ta jättis vulkaanilise tegevuse, aga läks visuaalselt järjest jõledamaks. Julgesin võtta suutäie.

Olin loonud uue vastiku struktuuri hirmsa kõrbemaiguga.

Lisasin taignale veel jahu, mõeldes, et äkki peaks muna ka panema, ehkki üheski neist retseptidest, mida ma absoluutselt ei jälginud, niimoodi kirjas ei olnud.

Mõtlesin, et äkki on võimalik küpsist hirmutada. Et vahin teda kogu aeg läbi klaasi kui ta ahjus on, ehk siis püsib vagusi, kui silm peal.​

Aga hästi. Huvitav, palju ma seda jahu alguses ei pannud? Lisasin veel ja rahmeldasin segada, voolisin käte vahel taignast palli ning asetasin neljanda katse käigus ahju.

Jaa. Neljas. See on nagu Nõukogude Liidu kosmose vallutamine, kinnitasin endale. Kui palju koeri pidi surma saama, enne kui inimene ühe ringi ümber maakera tegi?

Mõtlesin, et äkki on võimalik küpsist hirmutada. Et vahin teda kogu aeg läbi klaasi kui ta ahjus on, ehk siis püsib vagusi, kui silm peal. Kõik tunduski justkui korras, kuni otsustasin käia peldikus ja külmkapist õlle haarata. Vabanenud küpsis oli asunud ühest otsast paisuma, aga tema seest voolas teise otsa kaudu välja mingi imelik küpsiseoja.

Siinkohal mõtlesin korraks tõsimeeli, et äkki oleks taignasse vaja segada liimi.

Ent panin hoopis veel veidi jahu ja tampsin tainast. Sina, raisk, keerad mul need küpsised pekki, sina, raisk, ei allu ülemaailmsetele kondiitriseadustele.

Viies küpsis omas mingit teatud vormi, umbes nagu käterätik, mida on siiski võimalik haarata, ehkki – nagu ka mutserdatav käterätik – keeldus küpsis mingit kindlamat või püsivamat kuju võtmast.

Kuues küpsis läks samuti põlema, aga pigem seetõttu, et unustasin ta üsna kauaks ahju, kuna hakkasin lugema Catherine Nixey raamatut "Ketserlus. Jeesus Kristus ja teised jumala pojad". Viskasin küpsise minema. Ketser.

Seitsmendasse küpsisesse suhtusin igaks juhuks juba suurenenud lugupidamisega, sest iga asi hakkab lõpuks ära tüütama, kui sellega tegeleda. Huvitav, kas see aitab, kui ma ütlen sugereerivalt, et "Ma armastan sind, tainas"? Inimeste puhul töötab. Äkki ka siin?

Inimmõistmist ja pimedat usku igasugustesse valedesse sa küpsiselt parem ära oota, sellega ei tasu arvestada.

Tiit Pruuli käeke koos Juku-Kalle küpsisega Foto: Tiit Pruuli sugulased

Kui hea sõna ei toimi, toimib peksmine, mõtlesin inimajalugu meenutades ning kolkisin taigna rusikatega korralikult läbi.

Ja vaat – looduses on ikkagi kõik ühel pulgal. Peksmine aitas.

Peksmine koos visa katsetamisega viis selleni, et küpsised hakkasid nägema välja ja käituma enam-vähem nii nagu ma neilt nõudsin.

Tõsi. Tulemuse saavutamise käik meenutas teisest küljest ka kaasagset teadust. Taignast tuli veeretada tavaline pisike kuulike ja asetada pannile, kus ta väheke laiali valgus ning lapiku vormi võttis. Täpselt nagu XXI sajandi helgemate peade arusaam planeedist: algul oli ümmargune, aga hiljem täiesti lapik.

Kui ma nüüd vaid vähegi (järgmise korra huvides) mäletaks, mida ma taignasse ei pannud ja mida lisatud sai!

Hea küll, hea küll. Küpsised on kätte toonud uue hommiku, puhkan väheke, vedelen korraks...

Hrrr...

Ei tea, kas jõuangi ise pidusse... Aken jäi vist ka lahti... Ehk lendavad aknast sisse inetud pardipojad ja nokivad küpsised ära...?

Oijah, oijah..., andku jumal neile teravat tervist ja palju nokka, hrrr....