ELU25 ⟩ Kakk Valter: sotsialism ebaõnnestub alati, sest see eirab inimloomust

Sirbi ja vasaraga vehkijad lihtsalt raiskavad kõigi ressursse Foto: arhiiv

Teate, kes/mis on süüdi, et meil pole piisavalt rikkust või ilusaid asju? Kakk Valter, majandushuviline röövlind, teab. Idiootne idee katsetada sotsialismiga maksab kätte kõikidele. Lääne sotsialistides on midagi traagiliselt armsat, nad on nagu tegelased, kes süütavad omaenda maja ja nõuavad pärast medalit, sest üritasid tule seest kassi päästa.

Tere. Kakk Valter siin jälle. Sai vahepeal välismaal käidud ja inimestega räägitud. Üks asi jäi aga kummitama. Nad seal Läänes ei tea pooli asju. Nimelt, kui meie siin ikka natuke teame, et sotsialismus on üks kole asi, sest süüa ei ole ja Marie Underi lugemise eest võib tasuta tuusiku Siberisse saada, siis nemad seal räägivad tõsimeeli, et peaks ikka kuidagi proovima seda sotsialismi jälle. Naljakas on selle juures see, et kui meil on täpselt teada, kuidas sotsialismus ebaõnnestub, siis neil nagu ajaloolist kogemust ei ole.

Lähemal vaatlemisel selgub aga, et on küll – ning ka sealt paistab läbikukkumine absoluutselt igalt poolt.

Sotsialismi pekkimineku lääne näidete algus

Lääne sotsialistides ongi midagi traagiliselt armsat. Nad on nagu inimesed, kes süütavad omaenda maja ja nõuavad pärast medalit, sest üritasid kassi päästa. Teoorias oleks nende südamed nagu õiges kohas. Praktikas on nad aga kuskil bürokraatliku sügaviku ja tragikoomilise majandusõnnetuse vahepeal.

Te ei usu, et sotsialismi Läänes prooviti? Te ei usu, et ka see on näide sellest, kui elegantselt ja igati ootuspäraselt võib kõik pekki minna?​

Ka Läänes on juba üle sajandi sotsialism ringi hulkumas nagu segaduses filosoofia- või riigiteaduste tudeng, kes otsib elu mõtet Che Guevara särgis. Ja iga kord, kui seda sotsialismi on tõsiselt proovitud, on tulemuseks olnud üks ja sama: stagnatsioon, defitsiit, majanduslik viletsus ja kasvav kahtlus, et valitsuse ainus oskus on mingeid dokustaate kolmes eksemplaris trükkida. Lühidalt: sotsialism on peamine põhjus, miks meil ei saa olla ilusaid asju.

Te ei usu, et sotsialismi Läänes prooviti? Te ei usu, et ka see on näide sellest, kui elegantselt ja igati ootuspäraselt võib kõik pekki minna? Oot-oot, vaatame asjad üle.

Brittide pekkikukkunud sotsialism

Alustame sõjajärgsest Suurbritanniast – riigipoolse ebatõhususe ühest säravaimast näitest. 1940ndate lõpus otsustas leiboristlik valitsus, et kõik, millel on mingi väärtus, tuleks riigistada.

Tulemuseks oli tõeline imedemaa, kus valitsus kontrolliski kivisütt, terast, raudteid, tervishoidu ja praktiliselt kõiki eluvaldkondi. Tõeline paradiis – kui su ettekujutus paradiisist hõlmab kohatist sisuliselt talongimajandust, streike ja järjekorras seismist. Jah, järjekorras! Nagu meil siis, kui Gorba arvas, et Nõukogude Liidu probleem on alkohol, mitte vihal ja kadedusel põhinev ideoloogia.

Gérard Depardieu kolis näiteks Venemaale. Jumal küll – kui halb tal seal kodumaal olema pidi, et Venemaale kolida, ah?​

1970ndateks oli Briti majandus muutunud tööstuslikuks laibaks, lonkides ühest kriisist teise. Kurikuulus "rahulolematuse talv" 1978–79 oli brittide sotsialistliku eksperimendi kulminatsioon: prügi kuhjus tänavatele, surnuid ei maetud ja ametiühingud hoidsid riiki pantvangis. Majandus seisis, inflatsioon möllas ja rahva meeleolu kõikus eksistentsiaalse meeleheite ja filosoofilise suitsidaalsuse vahepeal.

Margaret Thatcher mitte niivõrd ei võitnud 1979. aasta valimisi, kuivõrd ta päris ühe läbikukkunud katsetuse söestunud jäänused. Raudne Leedi pidi koristama hakkama.

Prantslaste pekkikukkunud sotsialism

Aga võtame prantslased. Prantsusmaal ei ole sotsialism poliitika – see on elustiil. Riik on kõikjal, kõikvõimas ja üdini bürokraatlik. Seal on „reform“ roppsõna ja üleriiklik streik sama tavaline kui suitsuanduri patareide vahetamine.

Võtame näiteks François Mitterrandi sotsialistliku eksperimendi 1980ndatel. Kahe aasta jooksul pärast pankade ja võtmetööstuste riigistamist hakkas majandus omaenda ideoloogilise puhtuse raskuse all kokku varisema. Inflatsioon galopeeris, tööpuudus kasvas ning frank kukkus ja kukkus. Valitsus pidi siis alandlikult tagurdama hakkama, kehtestades kärpemeetmeid ja turupõhiseid reforme – aga mitte enne, kui oli tõestanud, et isegi baguette’i ja veiniga ei maitse sotsialism hästi.

1970ndatel ja 80ndatel flirtis Rootsi tõesti sotsialismiga. Marginaalne maksumäär tõusis üle 90%, ettevõtlus seiskus.​

Ka käesoleval sajandil pole suurt midagi muutunud. President Hollande’i 75% "miljonäri maks" ajas ettevõtjad ja tööandjad sõbralikumatesse riikidesse.

Gérard Depardieu kolis näiteks Venemaale. Jumal küll – kui halb tal seal kodumaal olema pidi, et Venemaale kolida, ah?

Rootslaste pekkikukkunud sotsialism

Aga Rootsi? Küsi Lääne sotsialistilt tõestust, et sotsialism töötab, ja nad karjuvad “Rootsi!” sellise fanatismiga, nagu keegi püüaks välja manada mingit roosakat Põhjamaade heaolujumalat.

Probleem on aga selles, et Rootsi – ja tema naabrid – ei ole sotsialistlikud. Ei ole ja kõik. Veidigi lähemal vaatlemisel selgub, et nood on vägagi kapitalistlikud majandused, kus on lihtsalt kõrged maksud ja helde sotsiaalsüsteem. Ja see erinevus ei ole tühine.

Aga Ühendriigid? Kapitalismi kants? Ka seal on sotsialiste ja hulgi. Paraku Ameerika ei ole kunagi tegelikku sotsialismi kogenud.​

1970ndatel ja 80ndatel flirtis Rootsi tõesti sotsialismiga. Marginaalne maksumäär tõusis üle 90%, ettevõtlus seiskus ja töökohtade loomine praktiliselt lakkas. IKEA asutaja Ingvar Kamprad kolis maksude eest Šveitsi. ABBA liikmed ja tennisejumal Björn Borg aga vaatasid hoolega, et nad Rootsis aastas veedaks täpselt nii vähe, et maksuresidentsust ei tekiks.

1990ndateks hakkas Rootsi vaikselt sotsialistlikke lollusi likvideerima. Riigiettevõtted erastati, pensionisüsteemi reformiti ja turge liberaliseeriti. Naudinguga! Tänane Rootsi ei ole majanduslikult suhteliselt edukas mitte sotsialismi tõttu, vaid sellele vaatamata.

USA pekkikukkunud plakatisotsialism

Aga Ühendriigid? Kapitalismi kants? Ka seal on sotsialiste ja hulgi. Paraku Ameerika sotsialistid nimelt ei ole kunagi tegelikku sotsialismi kogenud – ja just seetõttu nad seda armastavadki. Neile on see romantiline abstraktsioon, nagu džäss, revolutsioon või tasuta tervishoid, mis päriselt ka toimib.

Bernie Sanders – mees, kes veetis muide oma mesinädalad Nõukogude Liidus (sest mis oleks romantilisem kui teisitimõtlejate likvideerimine ja leivajärjekorrad) – rajas liikumise, lubades skandinaavialikku heaolu ja vist suisa ilma vastavate maksumääradeta. Tema jüngrid usuvad, et valitsus suudab teha kõike paremini – alates tervishoiust kuni eluasemete võimaldamiseni ja lõpetades selle üle otsustamisega, mis on moraalne ja mis mitte.

Isegi kui konfiskeerida kogu miljardäride vara, ei kata see pooltki Ameerika „demokraatlike sotsialistide“ ostunimekirjast.​

Probleem on lihtne: need lubadused on pööraselt kallid. “Maksustame rikkad” näeb plakatil hea välja, aga isegi kui konfiskeerida kogu miljardäride vara, ei kata see pooltki Ameerika „demokraatlike sotsialistide“ ostunimekirjast. Matemaatikat ei ole – ainult emotsioonid ja nördimus.

Venezuela pekkikukkunud sotsialism

Ja siis on Venezuela – riik, kus oli rohkem naftat kui mõistust. Hugo Chávez tuli võimule sotsialistliku evangeeliumiga ja asus riigistama, subsideerima, sundvõõrandama ja lammutama kogu majandust. Tulemuseks: hüperinflatsioon, toidupuudus ja miljonid põgenikud. Aga vähemalt olid kõik võrdselt õnnetud.

Venezuela liikus vähem kui kahe kümnendiga Ladina-Ameerika rikkaimast riigist humanitaarkatastroofini. Ja ikkagi väidavad mõned: “See polnud päris sotsialism.”

Muidugi mitte.

Sotsialism nimelt eeldab, et inimesed töötavad sama innukalt teiste kui enda kasuks. Ei tööta. ​

Päris asi on alati nurga taga – nagu sõber, kes ütleb, et järgmine dieet töötab kindlasti. Või homme maksab ära. Ja siis on need tainapead, kes väidavad sirge näoga, et Chávez ja sotsialism ei ole süüdi. Et imperialistlikud jõud tegid riigile kambaka. Klassikaline sotsialisti jutt muidugi – alati on keegi teine süüdi. Ning mitte kunagi pole selleks sotsialism. Vaatamata lugematutele näidetele.

Sotsialism ebaõnnestub alati

Tõsiasi on paraku aga see, et sotsialism ebaõnnestub alati, sest see eirab inimloomust. See nimelt eeldab, et inimesed töötavad sama innukalt teiste kui enda kasuks. Ei tööta. See usub, et bürokraatia suudab ressursse paremini jaotada kui turg. Ei suuda. Ja see hindab võrdsust kõrgemalt kui vabadust või jõukust. Vale järjekord. Väga vale.

Aga sotsialism jääb ellu, sest see paitab ego. See lubab keskpärastele olla moraalselt üleolevad. See maskeerib kadeduse õigluseks ja nimetab seda "progressiks". See on ideoloogia neile, kellel on tugevad tunded ja nõrk aritmeetika.

Kui sotsialism paratamatult kokku kukub, süüdistatakse kapitalismi ja alustatakse uuesti – teiste rahaga.​

Nii et jah – sotsialism on peamine põhjus, miks meil ei saa olla ilusaid asju. Iga kord, kui püüame ehitada midagi toimivat – majandust, energiasüsteemi, tervishoidu – tuleb keegi kohale manifesti, megafoni ja plaaniga see kõik ära riigistada. Ja kui see paratamatult kokku kukub, süüdistatakse kapitalismi, kuulutatakse see “mitte-päris sotsialismiks” ja alustatakse uuesti – teiste rahaga.

Sotsialism on rumal usk

Lääs armub ikka ja jälle sotsialismi samal põhjusel, miks inimesed lähevad tagasi toksilistesse suhetesse: neile lubatakse, et seekord on kõik teisiti. Aga ei ole! See ei ole kaastundlik. See ei ole õiglane. See ei ole tark. See on lihtsalt väga kallis viis õppida sama õppetundi ikka ja jälle.

Lõpetagem teesklus, et sotsialism on üllas. Ei ole. See on lihtsalt naiivne. Ja on aeg jätta 20. sajandi halvad ideed sinna, kuhu need kuuluvad – faksimasinate, flopiketaste ja arusaama kõrvale, et valitsus teab alati paremini. Sest kui ajalugu on meile midagi õpetanud, siis seda: sotsialism on peamine põhjus, miks meil ei saa olla ilusaid asju.

Tänapäeval elab see kõik edasi uues vormis – kliimapaanikas, tasuta asjade lubamises ja aina suurema riikliku kontrolli nõudmises.​

Mõistagi leidub alati neid, kes väidavad, et “õige sotsialism” polevat veel saabunud. Et kõik ebaõnnestumised – alates Ida-Saksast kuni Zimbabwe ja Põhja-Koreani – on lihtsalt olnud “valesti juhitud” või “kapitalistide poolt saboteeritud.” See on aga juba religioon, mitte poliitika: põhineb usul, mitte tõenditel. See usaldab ideed, mitte tulemust. Ja kui faktid ei klapi ideoloogiaga, siis tuleb fakte muuta, mitte ideed.

Tänapäeval elab see kõik edasi uues vormis – kliimapaanikas, tasuta asjade lubamises ja aina suurema riikliku kontrolli nõudmises. Ka meie armas Euroopa Liit ei ole sotsialismile immuunne: iga kriis tundub olevat võimalus reguleerida, kärpida isiklikku vastutust ja trükkida veel mõni miljard “rohelist ümberjagamist”.

Ja kui lõpuks ei tööta miski – siis on süüdi “turg” või “neoliberalism”, mitte see, et usaldasime majanduse üle otsustamise inimestele, kes ilma kahe bürokraadi, nelja direktiivi ja kuue šampanjaõhtusöögita ei suuda isegi muna praadida.

Sotsialismi paha haisu on praegu palju

Sotsialismi tõeline tragöödia pole ainult majanduslik, vaid ka moraalne. See õpetab inimesi ootama, mitte looma. Töö ei ole enam eneseteostus või vabaduse alus, vaid vahend “õiglasema” süsteemi toitmiseks – isegi kui see süsteem tegelikult midagi ei tooda. Ambitsioon tekitab alati küsimusi. Edu aga on juba automaatselt kahtlane. Ja rikkus? Rikkust tuleb häbistada, tühistada ja lõpuks surnuks maksustada. Parem kui seda ei tekikski! Mitte keegi ei tohi olla liiga edukas – välja arvatud loomulikult need, kes eelmainitud šampanjaõhtusöökidel osalevad.

Sotsialism ei paku lahendusi – see pakub lunastust, aga ainult teoreetiliselt. Praktikas muutub see masinaks, mis sööb ressursse​.

Sotsialism ei paku lahendusi – see pakub lunastust, aga ainult teoreetiliselt. Praktikas muutub see masinaks, mis sööb ressursse, inimväärikust ja lõpuks lootust.

Ning kui see kõik läbi kukub – nagu alati –, kõlab tuttav refrään: “Seekord läheb paremini.” Aga ei lähe. Mitte seni, kuni me ei julge öelda, et võib-olla, lihtsalt võib-olla... ei ole probleem mitte süsteemis, vaid selles, et süsteem põhineb valedel eeldustel.

Sotsialism on peamine põhjus, miks meil ei saa olla ilusaid asju, toimivaid lahendusi ja kasvõi puhtamat loodust.

Eestis on sellega paremini, sest meil on veel suhteliselt vähe sotsialismi. Jah, seda on liiga palju, kuid kakk läheb nüüd metsa kevadet nautima. Teeb väikse konjaki ja mõtleb, et mnjaa – Lääne pidi roiskuma panema kapitalism. Aga ei pannud. Sotsialism pani. Ja paha haisu on praegu palju