/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/04/16819520t1hd61c.png)
ETV saates «Hommik Anuga» käis külas sisulooja ja aktivist Aleksandria Reinvart, kes on korgijook.ee eestvedaja. Seejuures käib ta ka koolides rääkimas sellest, mida välja peole minnes tasuks tähele panna. Temal endalgi on õõvastav kogemus korgijoogiga, seda umbes kuus aastat tagasi ühes Tartu ööklubis.
ETV saates «Hommik Anuga» rääkis Aleksandria Reinvart ka iseenda kogemusest, õõvastavast ööst, mis leidis aset kuus aastat tagasi.
«See on väga keeruline tänaseni. See on trauma koguks eluks, vahet pole, kas sa tegeled sellega, kas sa käid terapeutide juures või ei käi. Igal juhul see jätab väga suure märgi,» sõnas naine, kes sai korgijooki ühes Tartu klubis. Tol õhtul jõi naine vaid vett.
«Ma pidin too õhtu ainult sõpru kluppi viima, jäin neid ainult ootama sinna. Nad ütlesid, et kui seal on igav pidu, siis äkki viskad meid kohe autoga kõrvalklubisse ära. Ma olin autoga, klubi ette oligi auto jäetud.»
Naine võttis endale baarist vee ja tema sõbrad läksid tantsuplatsile hullama. Ta võttis veest lonksu, pani selle baariletile, keeras end ümber ja rääkis juttu ühe tuttavaga, keda polnud ammu näinud.
«See oli mõni hetk – minut, kaks. Keeran ümber ja joon veel paar lonksu. Ja siis on viis minutit möödas ja tunnen, kuidas mu keha ei tee minuga koostööd. Ma saan ju aru, ma ei ole alkoholi tarbinud. Ma tunnen lihtsalt, et hakkan ära vajuma. Keha suriseb üleni,» meenutas naine. Korgijooki pole võimalik joogi sees ära tunda. «See on värvitu, lõhnatu, maitsetu.»
«Pöördusin kohe oma tolleaegse silmarõõmu poole ja ütlesin, et midagi on valesti.» Mees ei võtnud naise juttu absoluutselt tõsiselt. «Ütles, et mis mõttes, tahad ka umbes juua. Mingi selline jutt.»
Rohkemat Aleksandria ei mäletagi. «Järgmine hetk oli kõik. Ärkasingi hommikul vales kohas.»
Mis vahepeal juhtus, seda ta ei tea. «Tänaseks ma saan aru ja tean, mis on juhtunud. Aga enne, kui ma üldse endale teadvustasin, et mind on ära kasutatud, läks väga mitu päeva aega. Sest et ma eitasin kogu seda olukorda. Ma ei tunnistanud seda. Su keha täiesti blokeerib selle olukorra, mõistus viskab selle välja ja ütleb, et midagi pole juhtunud.»
Hiljem üritas ta pilti kokku panna. Tema sõbrad olid küll mingi hetk talle helistanud, kuid teadvusetu naine ei vastanud. Sinnapaika asi jäigi. Ka klubitöötajad ei tõtanud talle appi.
«Kui sul on meesterahvas või kaks ümber, kes lõbusal viisil sind sealt välja viivad, siis turvamehed vaatavad, et ohoh, purjus tüdruk viidi välja, väga hea, meil pole vaja tegeleda. Sellega ei tegeleta, keegi ei küsi, et kuhu te lähete.»
Aleksandria ei tea, mitu meest teda klubist välja transportis, sest ühtegi videosalvestist klubi temaga ei jaganud.
«See on ka põhjus, miks me täna käime koolides rääkimas. Vahet ei ole, kui hull see olukord on, kohe tegele. Kohe mine. Kohe ütle, sest et muidu me ei jõuagi mitte kuhugi. Siis ongi – vabadust väljenduse pärast – aga siis need värdjad teevadki seda kõike edasi.»
Naine ei taha mõeldagi selle peale, mis temaga tehti, kui ta korgijoogi mõju all oli. «Eks kasutati seksuaalselt ära. Ja sellel olid ka väga tõsised tagajärjed. Ma ei taha laskuda detailidesse, aga see olukord lõppes 11 päeva hiljem EMOs niimoodi, et ma oleks peaaegu veremürgitusse ära surnud. Võib öelda, et mu elu oli juuksekarva küljes. Ja see on ka üks asi, mis mulle pähe torkas, et vau, ma tõesti nii kaua ignoreerisin seda. Ja täna, kui mulle tüdrukud pakkusid koos projekti teha, siis see on minu võimalus teisi inimesi päästa. Ma ei saa sellest loobuda,» sõnab eestkõneleja.
Mida ta ise oleks saanud sel õhtul teisiti teha? «Minu süü oli see, et ma jätsin joogi ilma järelevalveta. Kes see rumal inimene, ma täna mõtlen, jätab oma joogi ja jalutab ringi või räägib kellegagi. Ja siis tuleb tagasi ja mõtleb, et oo, see on minu jook, keegi pole seda kindlasti puutunud. Ei saa nii naiivne olla. Minu ajal keegi ei rääkinud seda, et hoia oma joogil silma peal või kuskil on korgijook, või vaata, kui sulle jooki valatakse, ära võta võõrastelt jooke.»
Nii räägibki naine koolides noortele muu hulgas sellest, et tegelikult korgijoogi ohver ei saa enam midagi teha, kui see on juba juhtunud – palju saavad ära teha tema lähedased, kellega koos väljas ollakse. «Räägimegi, et palun märgake. Kui sinu sõbranna tavaliselt joob kolm kokteili ja on normaalne, aga seekord jõi ühe ja midagi on väga valesti, ta on pikali maas või üldse ei reageeri, siis see pole naljakas hetk. Vii ta turvalisse kohta ja kutsu kiirabi.»
Ta teab, kes on need mehed, kes teda ära kasutasid. «Kõnnivad vabaduses, üks vist on Austraalias, elab ilusat elu.» Karistust ei järgnenud.
«Põhjus on lihtne, sest ma pole seda politseisse andnud. Miks? Võin vastata. See on ka üks suuremaid põhjuseid, miks ma seda kõike teen. Sest üks hetk ma arvasin, et on liiga hilja. Aga siis, kui neli aastat hiljem ma hakkasin sellega tegelema, sain aru, et kunagi pole liiga hilja. Pärast «Õhtu!» saadet võeti minuga ühendust, et kas oled nüüd nõus seda uurima, äkki saame mingi niidiotsa, sealt samast klubist on nii palju infot, võib-olla pannakse pusle kokku. Aga praegu pole enam sellel mingit mõtet,» sõnas naine.
Kuidas ta teada sai, kes need olid? «See sama noormees oli selle kõigega seotud, kellelt ma abi palusin. Minu toonane silmarõõm.»
Klubidesse ta enam ei kipu. «Väga harva, viimati pool aastat tagasi ühel üritusel. Mul on kindlad bändid, mis mulle meeldivad, käin üritustel, aga väga vähe. Alkoholi ma ei tarbi juba üle viie aasta. Tunnen lihtsalt, et mul pole seda vaja.»