Hannes Võrno end raadioeetris tagasi ei hoidnud: ma kinos ei käi, sest tänapäeva kinokultuur on tülgastav

Hannes Võrno saates «Õhtu!». Foto: Kuvatõmmis saatest

Raadio Elmar hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa» käis külas Hannes Võrno, kes tuuritab koos Anne Paluveriga üle Eesti komöödiaetendusega «Mulle meeldib huumor». Kuigi etenduses astub Võrno lavale kontskingades ja naise rollis, ei jäänud hommikuse jutuajamise teemad vaid teatrilavale – juttu tuli ka kinost, mille kohta oli mehel varuks paar krõbedamat sõna.

«Ma pean olema jätkuvalt aus – mulle meeldib viimasel ajal hästi otsekohene olla,» sõnas ta. «Ma käin kinos üliharva või praktiliselt ei käigi, sest tänapäeva kinokultuur on minu jaoks tülgastav.»

Võrno jaoks on suurim probleem see, et filmisaalis toimuv on muutunud pealetükkivaks. Ta tunnistas, et ei suuda keskenduda, kui keegi kõrval joob, krõbistab või pidevalt oma telefoni näpib.

«Ma ei saa käia vaatamas filmi, kus ma ei saa keskenduda, sest keegi kõrval ei suuda olla kaks tundi ilma maisi söömata või Coca-Colat luristamata või oma telefonist vaatamata, et äkki tuli pärandus,» selgitas Võrno. «Mulle ei meeldi see kinost ära kadunud kultuur, mille on asendanud ülikõva tümakas, mis tõmbab mul trummikiled krampi.»

Tema sõnul ei ole asi ainult helis või saalis valitsevas rahutuses – see on laiem kultuurimuutus, mis teda eemale tõukab. «Kõik see niisugune action, vägivald ja värk… ma väga valin. Ma olen jõle pirtsakas. Ma kinos ei käi,» tõdes Võrno.

Samas ei tähenda see, et ta üldse filme ei vaataks. Kodus voogedastusplatvormidelt leiab ta aeg-ajalt kvaliteetseid sarju ja filme, mis teda tõeliselt kõnetavad. Võrno tõi näiteks HBO draamasarja «Tšernobõl», mille puhul avaldas talle sügavat muljet selle autentsus.

«Kui Eestis tehakse neid ENSVsid ja muid asju, siis ma näen, et see on noorema kunstniku ettekujutus, et Eesti NSVs elasid selliste krimpleenkleitidega idioodid. Aga kui ma vaatan «Tšernobõli», siis ma näen, et seal kajastatakse 1986. aasta Ukraina tänavapilti, kodukultuuri, rõivastust, stiili, maitset – mulle meeldib selline täpsus.»

Kostüümikunstnikuna töötanud Võrno oskab hinnata visuaalset usutavust ja tema hinnangul jääb kodumaises toodangus tihti puudu just sisulisest täpsusest. «Mind häirib, kui ma näen – mitte isegi haltuurat –, vaid lihtsalt rumalust, millest on saanud nii-öelda kunst.»

Lisaks filmide sisule ja vormile ei tarbi Võrno ka uudismeediat. Ta eelistab hoida distantsi ning elada oma reeglite järgi. «Ma ei tarbi meediat. Isegi mitte seda uut. Lihtsalt elan vabas maailmas,» ütles ta.

Kuula täispikka intervjuud siit:

​