/nginx/o/2022/12/26/15046890t1he2e2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/16/16782934t1h03d1.jpg)
NAINE, SEE LUGU ON EELKÕIGE JUST SINULE: 26. aprillil on Riigikogu lahtiste uste päevad, kuhu võivad tulla kõik huvilised. Ajaloolane Archibald Kald kukkus arvutama, kui suur on naiste panus riigijuhtimises ning poliitikas. No ei ole midagi haledalt väike.
Meil on nüüdseks olnud Vabariigi esimeseks naispresidendiks Kersti Kaljulaid, peaministriks Kaja Kallas kui ka Riigikogu esimeheks (pardon, esinaiseks) Ene Ergma. Arvukatest ministritest rääkimata.
Tegemist on väga tunnustatud isikutega, kellest on praeguseks saanud juba legendaarsed naised ka muudes ametites nii Euroopa kui ka kodukandi tasandil. Ei tasu ka mainimata jätta, et praegune valitsus on ka esimene, kus nii mehi kui ka naisi on võrdselt ajaloos. Lisaks on Eesti naised olnud valitud mitmetel kordadel ka Euroopa Parlamenti, olnud ka erakonna esinaisteks. Hetkel on selle tiitli omanikud Eesti 200 juht Kristina Kallas ja Parempoolsete Lavly Perling, eelnevalt ka Reformierakonna juht Kaja Kallas.
Naised… ja poliitikas? Muidugi!
Küll aga vaataksime ka veidike kaugemasse ajalukku ning pööraksime siinkohal pilgud hoopiski meie esinduskogu elik parlamendi poole ning vaatleksime seda, millise panuse on naised selles ka andnud.
Valimisõiguse said Eesti naised juba 1917. aastal Venemaa Ajutise Valitsuse määrustega.
Üldiselt on naiste osalus poliitikas oluline mitte ainult võrdõiguslikkuse seisukohalt, vaid see toob ka uusi vaatenurki ja lahendusi ühiskonna probleemidele. Naised on sageli keskendunud sotsiaalsetele küsimustele, haridusele, tervishoiule, sotsiaalsetele- ja keskkonnaprobleemidele. Uuringud on näidanud, et mitmekesised poliitilised rühmad, kus on tasakaalus meeste ja naiste esindatus, võivad paremini lahendada ühiskonna keerulisi probleeme. Naised toovad sageli esile teemasid, mis on seotud igapäevaelu ning inimõigustega. Seega on nende kaasamine poliitikasse on ka hea viis, kuidas tugevdada demokraatiat ja kaasavust.
Valimisõiguse said Eesti naised juba 1917. aastal Venemaa Ajutise Valitsuse määrustega, milles sätestatud valimisõiguse põhimõtted, näiteks valimisõigus kõigile alates 20. eluaastast, kandusid edasi Eesti Asutava Kogu valimisseadusse (1918) ning võrdsuse põhimõte kandus lisaks 1920. aastal vastuvõetud Vabariigi esimesse põhiseadusessegi (1920).
Jah, algus polnud just sugugi naistele paljulubav, kui 1917. aastal toimunud autonoomia seaduse kava arutamise koosolekul küsinud Konstantin Päts, et miks naised üldse koosolekul viibivad? Eks arusaam oli enamjaolt selline, et riigi loomise algusajal naistele suurt tähelepanu ei pööratud.
1907. aastal asutati Tartus Naisselts, kes muuhulgas nõudsid lisaks naiste õigustele ka võrdset töötasu meestega.
Küll aga juba 1928. aastal on Konstantin Päts kirjutanud järgmist ajakirjas Naiste Hääl: "Kui Eesti Vabariigis Eesti naine nõuab ja tahab Eesti mehega üheõigusline olla, siis on ta seda igapidi ära teeninud." Seega aja jooksul hakati ka poliitikas naistega üha enam arvestama.
Esimesed naised juhtivatel kohtadel
Ei saa öelda, et naiste tegevus 20. sajandi algul polnud aktiivne. 1907. aastal asutati Tartus Naisselts, kes muuhulgas nõudsid lisaks naiste õigustele ka võrdset töötasu meestega. 1911. aastal asutasid Eesti Naisüliõpilaste Seltsi. Esinduskogude puhul peeti seda ikkagi meeste pärusmaaks ning sinna pääsesid naistest vaid vähesed.
Esimese iseseisvuse ajal oli naiste esindatus Eesti esinduskogudes küllaltki tagasihoidlik. Ainult Asutavas kogus oli naisi koosseisu jooksul läbi käinud pooleteise aasta jooksul aprill 1919-detsember 1920 kokku 9. Ülejäänud rahva esinduskogudes oli naiste arv võimalik lugeda ühe käe sõrmedel, seega 1921-1940. aastatel oli naiste arv parlamendis 1-4 vahel. Pätsi Vaikiva ajastu perioodil 1930-tel naiste esindus oli vastavalt 1 või 2 naisega esindatud.
Aastatel 1917–1940 kuulus Eesti seadusandlike kogude koosseisu ühtekokku 18 naist.
Ka parteilisel poolel pigem naiste esindus oli tagasihoidlik, peamiselt oli esindatud just Asutavas Kogus ja I Riigikogus sülekaalukalt suurima naisterahva arvuga Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, kus ajavahemikus 1919-1923 esindatud 6 naist.
Poliitilistelt vaadetelt võiks aastatel 1917–1940 seadusandlikesse kogusse valitud naised jagada justkui kahte leeri: need, kelle eesmärk oli iseseisva Eesti riigi ülesehitamine arvestades naiste õiguseid ning need, kes soovisid näha Eestit suure Venemaa töölisriigi osana.
/nginx/o/2025/04/16/16782935t1h684c.png)
Alma Ostra-Oinas – vabariigi tuntuim naispoliitik
Kindlasti on kõik kogudesse saanud naised teinud suurepärase töö, et nad sellise au osaliseks said esindada oma sookaaslasi ning kaitsta nende seisukohti parlamendis. Kuid kui jagataks mingeid tiitleid, siis vast Alma Anvelt-Ostrale(Oinas) võiks omistada 1920-te aastate naisstaarpoliitiku tiitli. Teda isegi nimetati hellitavalt Eesti oma Jeanne d’Arc’iks. Ta oli ka esimene eesti naine, kes töötas linnanõunikuna. Lisaks osales Ostra-Oinas aktiivselt ka naisliikumises, valiti mitme parlamendikoosseisu liikmeks ning ta suutis end jäädvustada ka kirjandusloos.
Kuid kui jagataks mingeid tiitleid, siis vast Alma Anvelt-Ostrale(Oinas) võiks omistada 1920-te aastate naisstaarpoliitiku tiitli.
Kuigi Ostra-Oinas peamiseks huviks oli seista tööliste, eriti naistööliste tingimuste eest, pakkus ta välja ka lahendusi perekonnaseaduse muutmiseks, mida küll arvestati vähe. Siiski ei saanud ta mööda ka skandaalist nn oinaadi skandaal, mis maksis tema abikaasale Aleksander Oinasele ministrikoha.
Nimelt süüdistati Asutava Kogu liikmeid Aleksander Oinast ja tema naist Viktor Kingissepaga salajaste läbirääkimiste pidamises ning tema varjamises.
/nginx/o/2025/04/16/16782938t1hf298.jpg)
1930ndateks aastateks aktiivpoliitikast taandudes töötas ta advokaadibüroodes, sh ka August Rei abina. Alma Ostra-Oinas on avaldanud rohkesti publitsistikat ajakirjanduses, memuaare, lisaks ka kaks romaani: "Aino" (1923) ja "Lendva I–II" (1936). "Aino" väljendab Peterburi naisüliõpilase meeleolusid, "Lendva" kujutab realistlikult XIX sajandi II veerandi Lõuna-Eesti külaelu. Küüditatuna nõukogude võimude poolt jäi ta elama Siberisse Inta külla, kus suri 1960. aastal.
Häältemagnet Marie Reisik
Võib öelda, et kuigi esimese iseseisvuse ajal oli naiste osalus poliitikas suhteliselt tagasihoidlik, siis sellest hoolimata sai IV ja V Riigikogu koosseisus olnud Marie Reisik, esimesel korral suurepärase tulemuse oma valimisringkonnas – 2019 nimelist häält.
Võrdluseks tuues näiteks samadel valimistel osalenud Jaan Tõnisson, kes olnud nii Riigikogu esimees, riigivanem ja peaminister, sai 1236 häält. Nendel valimistel said arvuliselt rohkem nimelisi hääli vaid Kustas Tonkmannile (2782) ning August Reile (2356). See häältesaak annaks isegi praegustel parlamendivalimistel saadikule korraliku mandaadi.
/nginx/o/2025/04/16/16782941t1hb6f0.jpg)
Marie Reisik oli vägagi autoriteetne kuju tollaste naiste hulgas, olles küll radikaalsemate vaadetega, kuid avara silmaringiga, oli ta ka selleaegse Naisliidu juhtfiguuriks. Poliitilistes ringkondades oli ta lugupeetum kui mõni toonane minister. Huvitav on ka mainida, et ta oli ka üks väheseid naisi, kes avalikult suitsetas ning konservatiivsemas Tartus tekitas see palju pahameelt.
Tundub enesest mõistetavana, et naised, kes moodustavad üle poole meie riigi kodanikest, ei tohi puududa ka meie riigi kõrgemast ametlikust esinduskogust.
Ajakirjas „Naiste hääl“ avaldatud artiklis 1932. aastal kirjutas ta muuhulgas järgmist: „Asjaolu, et uuesti nõus olen minema riigikokku, tõendab, et mina isiklikult usun naiste töö tagajärgedesse seal. Ainult peaks riigikogus olema naisi suuremal arvul, neid peaks olema igas riigikogu rühmas. Siis mõjustaks nad kindlasti palju tunduvamalt meie politilist elu ja mina usun selle mõju positiivsust. [---] Tundub enesest mõistetavana, et naised, kes moodustavad üle poole meie riigi kodanikest, ei tohi puududa ka meie riigi kõrgemast ametlikust esinduskogust, milleks osutub riigikogu, vaid, et neil on meestega võrdne õigus olla seal ja mõjustada meie seadusandlust, milline on meie igapäevase elu korralduse aluseks.“
Naiste esindatus Eesti poliitikas taasiseseisvumise järel
1991. aastal saabunud taasiseseisvumine ja suund võrdse kohtlemise poole on toonud kaasa ka naiste suurema esindatuse parlamendis. Praegugi 2023. aasta parlamendis saame rääkida rekordilisest naiste arvust parlamendis – 30 naist. See on näidanud suundumust, et naiste huvi poliitika vastu on küll tõusnud, kuid siiski ei kajasta päris täpset vastavust rahvastiku seisuga.
Kui vaadata Riigikogu juhatuse koosseisu, siis sinna on taasiseseisvumise järel valitud 6 naist. Ene Ergma oli Riigikogu esimees kolmes koosseisus aastatel 2003–2006 ja 2007–2014. Riigikogu esimene nais-aseesimees oli Siiri Oviir (1999–2001), hiljem on aseesimehed olnud ka Maret Maripuu ja Ene Ergma (2006–2007), Kristiina Ojuland (2007– 2009), Keit Pentus-Rosimannus (2009–2010) ja Laine Randjärv (2011–2014).
Lisaks on erinevate koosseisude jooksul just enim naisliikmeid Reformierakonna ning Keskerakonna ridadest. Tänu sellele, et naiste esindatus on olnud suurem, on ka komisjonides olnud rohkem naisi ning ka juhtivatel kohtadel selle esinaistena ja ase-esinaistena. Kõige vähem on naisi olnud keskkonna- ja maaelukomisjonis, kõige rohkem Euroopa Liidu asjade, sotsiaal- ja kultuurikomisjonis. Komisjonidest ainuke, mida naised pole kordagi senimaani veel juhtinud, sealhulgas aseesinaisena, on keskkonnakomisjon.
Naised poliitikas on olulised
Praeguse Valitsuse koosseisus, mis astus ametisse 2024. aasta suvel, peale Kaja Kallase lahkumist Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks, on selge sooline tasakaal, sest 14 ministrist olid viimases valitsuses 7 mehed ja 7 naised.
Milliseks kujunevad järgnevates koosseisudes valitsuses ja esinduskogudes on iga valija enda teha.
See annab selge sõnumi, et naiste oskused riigitasandil juhtivatel kohtadel olla on vajalik parandamaks nii seadusloomet, arvestades ka naiste tähelepanekutega kui ka riigijuhtimises kaasarääkimises. Milliseks kujunevad järgnevates koosseisudes valitsuses ja esinduskogudes on iga valija enda teha, kuid parema kaasatuse nimel on kindlasti naiste panus väga oluline.
Kokkuvõttes on Eesti poliitikas naiste osalus olnud peale taasiseseisvumist pidevas tõusus. Samuti on oluline tunnustada neid naisi, kes on olnud teerajajad ja eeskujuks teistele, ning töötada edasi, et soodustada naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse täiemahulist rakendamist kõikides valdkondades, sealhulgas poliitikas.