/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2022/12/09/15013448t1h43de.jpg)
«Mõtlesin, et aga miks ma siia üldse tulin. Miks mind kutsuti. Ma tean, et mind kaamerad jälgisid, aga miks? Kas selleks, et vaadelda, kuidas inimene reageerib võimalusele laureaat saada ja kui ei saa, siis kuidas ta selle vastu võtab?» kirjeldab tänavusel EFTA galal parima meesnäitleja kategoorias nominatsiooni pälvinud Hendrik Toompere ühismeedias galal tekkinud emotsioone ja mõtteid.
Kolmapäeva hommikul tegi Toompere ühismeediasse postituse, kus vaatas tagasi EFTA galale.
Ta märgib sissejuhatuseks, et fuajees oli tohutult kitsas ja palav. «Ilusad inimesed ei saa kuidagi ilusad olla, vaid peavad mitte trügima, aga kuidagi hinge kinni hoides liibuma teistest inimestest mööda, nii et nende suled kuidagi küljest rebitud ei saaks.»
Ka baari järjekorrad olevat pikad olnud. «Ootamise ajal tuleb kord üht, kord teist jalga kuidagi toetada ja viisakalt mingit jama ajada inimestega, keda sa üldse ei tunne. Ja muidugi nendega ka, keda sa tunned, aga lärmifoon oli nii suur, et ei kuule ei olulisi ega ka ebaolulisi asju.»
Toompere tõdes, et ehkki saalis oli tore istuda, oli väga hea õhtujuht ja muusika, siis pausi ajal ihkas ta R-kioski longerot ostma. «Tuleb vaheaeg. Jälle sama jama, et õhku pole ja muudkui pressi end inimeste vahelt kuidagi läbi. Läksin jooksuga Solarisse, mõtlesin, et võtan R-kioskist ühe longero. See oli kinni pandud.»
Toompere pälvis nominatsiooni rolli eest filmis «Biwa järve 8 nägu».
«Ma olin eelnevalt juba tänulik olnud oma nominatsiooni eest ja läbi mõelnud kogu asja. Sain ju ammu aru, et oluline on ühte filmi läbivedav roll ja kuna ma olen vaid osa ühest filmist, siis nii see on. Ma teadsin, kuidas asjad lähevad,» nendib ta. «Selles olukorras, aga kui sa istud seal saalis ja su ümber saadakse EFTAsid, siis ometigi toimub sinuga midagi.»
Toompere tõdeb, et tal oli võimalus kolmel korral lavale minna, aga ei õnnestunud kordagi. «Ei saanud film, ei saanud seriaal, ei saanud mina. Istusin siis veel need viimased hetked ja mõtlesin, et aga miks ma siia üldse tulin. Miks mind kutsuti. Ma tean, et mind kaamerad jälgisid, aga miks? Kas selleks, et vaadelda, kuidas inimene reageerib võimalusele laureaat saada ja kui ei saa, siis kuidas ta selle vastu võtab? Et oleks nagu mõnitamiseks ja mudimiseks sinna laiale rahvale ette visatud, et näha suures plaanis inimese nägu. Seda nägu, mis kirjeldab kõiki peennüansse?»
Toompere sõnul on siin piisavalt põhjuseid, miks EFTA galale enam edaspidi mitte minna.
«Kogu selle asja juures on huvitav just see psühholoogiline kaar. Esiteks sa ju tead, et sa ei saa preemiat. Kohal olles aga hakkavad need energiad sind ikkagi nii üles kruttima, et sa kaotad meele ja kui ei saa siis tundub, et oledki millestki olulisest ilma jäänud ja hiljem veel tänaval, trammis, FB, ikka keegi tuleb veel rääkima ja mõjub tänitamisena, kuigi nii see pole. Rohkem ei lähe.»
Kõnealuse postituse alla on kommentaari jätnud teiste hulgas ka näitleja Raivo E. Tamm: «Tere tulemast klubisse!»