:format(webp)/nginx/o/2021/04/13/13726706t1h7b57.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/02/13317545t1h0dfa.jpg)
Mis seob Varro Vooglaidu, Jaak Allikut, Jana Toomi, Krister Parist, Kalle Käsperit, Steven-Hristo Evestust, Erki Lauri, Andres Põderit, Veiko Vihurit, Enn Auksmanni, Arne Hiobit, Illimar Toometit? Kui sellesse nimekirja lisada näiteks metropoliit Eugeni, piiskop Danieli, iguumenja Filareta, muutub ilmselt kõik arusaadavaks. Toomas Kümmel kirjutab Moskva kirikust Eestis
Neid inimesi seob ühine meeleheitlik viskumine Moskva patriarhaadi Eestis tegutseva kirikliku struktuuri kaitsele.
Miks nad seda teevad?
Olen kindel, et tegemist on arukate analüüsivõimeliste inimestega, kes tunnevad ka õigeusu ajalugu. Nende inimeste kirjutisi ja sõnavõtte hoolikalt jälgides torkab silma kaks kummalist momenti. Esiteks on neil inimestel kõigil sarnased jutupunktid, nagu nad oleksid omavahel kõiges enne kokku leppinud. Teiseks on mul mõne inimesega neist olnud FBs tuliseid vaidlusi sellel teemal.
Tihti juhtub, et nad jõuavad arutelu käigus oma küllaltki demagoogiliste väidetega tupikusse.
Tihti juhtub, et nad jõuavad arutelu käigus oma küllaltki demagoogiliste väidetega tupikusse, sest neil pole midagi esitatud argumentidele vastata. Vahel on möödunud sellest õige vähe aega, kui nad on taas oma endiste väidetega platsis, justkui poleks vahepealset diskussiooni olnudki. Justkui mingi nähtamatu käsi sunniks neid nende ühesuguseid jutupunkte nagu mingit mantrat korrutama.
Valed ja demagoogia
Mis siis on need põhilised valeväited? Esiteks usuvabaduse piiramine, kusjuures ainult Moskva patriarhaadi kirikliku struktuuri koguduste osas. Teiseks, ühtsuse murdmine emakirikuga on kuritegu. Kolmandaks, öelge üks Eesti Vabariigi seadus, mida me oleme rikkunud. Neljandaks, tooge üks konkreetne näide, kuidas me oleme Eestile julgeolekuohuks. Kõik need jutupunktid on osavalt konstrueeritud ja põhinevad valedel ja demagoogial.
Näiteks räägitakse vene õigeusust, kui mingist ainult venelastele või Venemaale ainuomasest. Ei ole olemas mingit vene õigeusku, on olemas õigeusk. Või siis see emakiriku teema. Sellest ja täpsemalt veresidemest emakirikuga, mille rikkumine on kuritegu, armastab rääkida Kuremäe kloostri iguumenja Filareta. Täpselt sama jutupunkt on luteri kiriku vaimulikul Enn Auksmann. Veebiajakirjas Meie Kirik on ta oma kirjutise pealkirjastanud „Ema ei vahetata“.
Kirikus on ajal hoopis teine mõõde kui see, millega mõõdetakse inimelus. Seetõttu ei ole sugugi ükskõik, mis juhtus õigeusu kirikus 16. sajandi lõpus.
Autor peab Moskva patriarhaadi Eestis asuva kirikliku struktuuri ümber toimuva kontekstis just truuks jäämist emakirikule. „Sest kirik on ema ja ema ei vahetata – isegi siis mitte, kui ta on väga tõsiselt haige. Ning kellegi sundimine seda tegema on kuritegu,“ teatab Auksmann.
Välja pressitud kirik
Kirikus on ajal hoopis teine mõõde kui see, millega mõõdetakse inimelus. Seetõttu ei ole sugugi ükskõik, mis juhtus õigeusu kirikus 16. sajandi lõpus.
Suvel 1588 saabus Moskvasse Konstantinoopoli patriarh Jeremias II Tranos. Tema peamine eesmärk oli Moskoovia aladelt raha koguda. Moskvas võeti ta vastu suurte austusavalduste ja rohkete kingitustega. Kuid patriarh ei olnud sugugi valmis arutama Moskva patriarhaadi loomise küsimust.
Konstantinoopoli patriarhi hoiti praktiliselt koduarestis ja autokefaalia lubadus pressiti talt välja ähvardustega. Olukorra sunnil nimetaski Konstantinoopoli patriarh aastal 1589 Moskva piiskopi Iiobi Moskva ja kogu Venemaa esimeseks patriarhiks. Peagi tunnustasid uut iseseisvat kohalikku kirikut ka Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma kiriku patriarhid Konstantinoopoli kirikukogudel. Auväärselt asetati Moskva patriarhaat viiendale kohale õigeusu kirikute reas, nelja esimese apostlite rajatud algpatriarhaadi järel.
Moskva patriarhaat soovis küll olla kolmandal kohal, kuid sellele olid algpatriarhaadid kategooriliselt vastu. Seega on Venemaa õigeusu kiriku emakirikuks Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi kirik.
Kuidas Moskva ema ära keelas
Missugust austust näitab Moskva patriarhaadi kirik üles Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi suhtes?
11. oktoobril 2018 tühistas Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi Püha Sinod 1686. aasta otsuse, millega oli Moskva Patriarhaadile antud õigus määrata ametisse Kiievi metropoliit, ning taastas oma jurisdiktsiooni Ukrainas. 5. jaanuaril 2019 kirjutas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos alla Ukraina Õigeusu Kiriku autokefaaliat kinnitavale tomosele.
Mõnikord jõuavad nende inimeste mõned avaldused täielikku absurdi.
Neid sündmusi ette nähes otsustas Moskva patriarhaat 14. septembril 2018 katkestada igasuguse suhtluse Konstantinoopoli patriarhaadiga. See tähendab, et Vene õigeusu kiriku liikmed ei tohi külastada jumalateenistusi Konstantinoopoli jurisdiktsiooni alla, kaasa arvatud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule kuuluvates kirikutes, ja preestrid ei tohi seal pidada ühiseid jumalateenistusi. Ilmselgelt on vastavad korraldused jõudnud ka Moskva patriarhaadi kirikuni Eestis.
Mõnikord jõuavad nende inimeste mõned avaldused täielikku absurdi, kasvõi näiteks iguumenja Filareta väide, et verist agressiooni Ukrainas õnnistades oli see patriarh Kirilli isiklik arvamus.
Moskva kirik võitleb eestlaste abil
Samas tuleks ülalnimetatud isikute prognoose edasise suhtes lugeda väga hoolikalt. Mulle tundub, et võib-olla nad teavad midagi, mida meie ei tea. Võib-olla on neile antud teavet, mida meile ei ole teada. Kõike võib olla.
Iguumenja Filareta teatas pöördumises Riigikogu poole: „Te saate ju suurepäraselt aru, et oma tegevusega panete faktiliselt kloostri kinni. Kas te tahate tõesti jääda ajalukku kui saadikud, kes lõpetasid vägivaldselt üle saja aasta Eestis tegutsenud õigeusu nunnakloostri eksistentsi?"
Varro Vooglaid oli seadusemuudatuse arutelul Riigikogu kõnepuldis veelgi prohvetlikum: "Tõsi, ma arvan ka, et ega kohe ei juhtugi midagi, kui see seadus täna vastu võetakse. Aga kui järg jõuab nii kaugele, et valitsus peab minema päriselt sundlõpetama, näiteks Pühtitsa kloostrit, jõustruktuuridega jõustama siis seda otsust, et saaks klooster sundlõpetatud, siis on ju vägagi tõenäoline, et tekib reaalne julgeolekuoht.“
Vist ainsa Nõukogude pärandina tegutses kuni viimase ajani Eestis Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur.
Ma mõtlen, et võib-olla ongi kusagil meile valmis joonistatud plaan, mis sarnaneb Varro Vooglaiu prognoosiga. Muidugi on tõsi, et järgmised kuud tulevad pingelised. Vene imperialistliku ideoloogia tööriistaks olev kirik on ilmselgelt saanud Moskvast korralduse sõdida Eesti Vabariigi vastu viimse veretilgani.
Moskva patriarhaadi jaoks on kaalul rohkem kui elu. Aga selle võitluse juurde käib vaevumärgatav asjaolu, et jõustunud seaduseparandusele kavatsetakse ilmselt Moskva patriarhaadist vilistada.
Viimane nõukogude pärand
Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur on viimane Nõukogude pärand Eestis
Aastal 2002 tõdes Venemaal ja endistes liiduvabariikides usuvabadust jälgiva Briti Kestoni instituudi direktor Lawrence Uzzell ajalehele Washington Post, et Moskva patriarhaat on praegusel Venemaal kõige nõukogulikum institutsioon üldse. Isegi meie elektrivõrk pole lõpuks ometi enam Venemaa sagedusalas. Vist ainsa Nõukogude pärandina tegutses kuni viimase ajani Eestis Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur. Selle väite kinnituseks tuleb esitada küsimus: kuidas see Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur üldse Eestisse tekkis?
Kirik muutus riigi üheks allasutuseks ja imperialistliku poliitika ideoloogiliseks osaks, kus otsustusõigus kuulus ainuisikuliselt imperaatorile.
Kuni 1918. aastani oli Eesti osa Vene impeeriumist ja praegusel Eesti alal tegutses pärast laialdasemat levikut 1840. aastail Vene õigeusu kirik.
Kui patriarh Adrian 1700. aastal suri, keelas tsaar Peeter I Vene õigeusu kirikule uue patriarhi valimise ja asutas 20 aastat hiljem vaimuliku kolleegiumi. See oli riiklik organ, mis varsti nimetati ümber pühaks sinodiks. Püha sinod juhtis Vene kirikut riiklikul tasandil ning imperaatoril oli selles viimase sõna õigus. Seega oli Vene kiriku tegelikuks eestseisjaks aastatel 1721‒1918 tsaar.
Kirik muutus riigi üheks allasutuseks ja imperialistliku poliitika ideoloogiliseks osaks, kus otsustusõigus kuulus ainuisikuliselt imperaatorile.
Kaos vene kirikus
Tsaarivõimu lõppemine Vene impeeriumis märtsis 1917 andis kirikule võimaluse taassünniks. Kirikukogu otsustas taastada kiriku eestseisja, patriarhi ametikoha. Patriarhi institutsioonile lisaks asutati kaks alalist kollegiaalset organit – püha sinod (kirikuvalitsus) ja kõrgem kiriku nõukogu. 1917. aasta lõpul valiti Vene õigeusu kiriku patriarhiks Moskva metropoliit Tihhon.
Kiriku taassünd ei jõudnud veel alatagi, kui selle lõpetasid kiirelt võimule pääsenud bolševikud. Patriarh Tihhon oli küll jõudnud surmanuhtluse ähvardusel avalikult kahetseda oma bolševike võimu vastast tegevust, kuid see teda ei päästnud, patriarh Tihhon suri 1925. aastal siiani ebaselgetel asjaoludel eeluurimisvanglas või ülekuulamisel.
Järgnes väga raske aeg Vene õigeusu kiriku elus – kirikud olid rüüstatud või hävitatud, vaimulikud vangistatud või tapetud. 1939. aastaks oli Vene kirik kui toimiv struktuur praktiliselt hävitatud.
Julgeoleku agent, kirikujuht
Sellises muutunud geopoliitilises situatsioonis otsustas Eesti apostlik-õigeusu kirik (EAÕK) 1923. aastal pöörduda oikumeenilise patriarhi poole palvega võtta EAÕK vaimulikuks kaitseks ja alaliseks kanooniliseks kirikukorraks Konstantinoopoli kanoonilise jurisdiktsiooni alla. 7. juulil 1923 kuulutas Konstantinoopoli patriarh Meletios IV sinodi pidulikul koosolekul välja otsuse anda EAÕKle iseseisvusakt – tomos.
On väga küsitav, kas Stalini initsiatiivil loodud Moskva patriarhaat oli patriarh Tihhoni kiriku järglane. Ega ikka ei ole küll.
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel võtsid Kremli võimumehed kohe ette ka EAÕK hävitamise. EAÕK liideti Vene õigeusu kirikuga. Fondi Glasnost 1997. aastal Juri Stetsovski koostatud dokumentide kogumiku teisest köitest leheküljelt 86 leiame Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe Merkulovi ettekande Stalinile ettevalmistustest iseseisvate kiriklike struktuuride likvideerimisest Balti riikides:
1. Oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Läti, Eesti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.
2. Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri Nikolai poeg, kes on julgeoleku agent.
Stalini loodud patriarhaat
1943. aasta septembris otsustas Stalin propagandistlikel eesmärkidel Moskva patriarhaadi kiriku taastada. Selle otsuse taga oli ilmselt ka asjaolu, et Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumidel lubasid Natsi-Saksamaa võimud Vene õigeusu kirikul suhteliselt vabalt tegutseda.
On väga küsitav, kas Stalini initsiatiivil loodud Moskva patriarhaat oli patriarh Tihhoni kiriku järglane. Ega ikka ei ole küll.
Kiriku uus nimi erines sellest, mis likvideeriti sisuliselt pärast patriarh Tihhoni surma. Varem oli see Venemaa õigeusu kirik, Stalini initsiatiivil ja Beria otsesel käsul loodud kirik kandis aga nime Vene õigeusu kirik. Seega mitte Venemaa, vaid vene rahva kirik. Russki mir’ini on sealt edasi vaid kukesamm.
Moskva patriarhaat, jõuorganisatsioon
Maailmas on praegu 15 autokefaalset ja kaks autonoomset õigeusu kirikut (Eesti ja Soome). Õigus anda autokefaaliat ehk iseseisvust kuulub ainult Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhaadile. Seda õigust Konstantinoopoli patriarhaat Moskva patriarhaadile ei andnud, kuid Vene õigeusu kirik ei tunnista seda.
Alates ajast, kui Pihkvamaa Spaso-Jelizarovski kloostri munk Filofei (u 1465–1542) sõnastas kolmanda Rooma idee, ei ole kustunud Moskva patriarhaadi unistus saada ise Konstantinoopoli asemel esimeseks oikumeeniliseks patriarhaadiks õigeusu maailmas.
Alles Nõukogude aeg tagas neile püüdlustele tugeva riikliku toe. Vene õigeusu kirik andis mitmetele kirikutele väljaspool Nõukogude Liitu autokefaalia ja autonoomia. 1988. aastal muutis Moskva patriarhaat oma põhikirja, mis seadustas väljaspool Nõukogude Liidu piire asuvate kirikute enda alla kuulumise. Selle järgi muutus terve maailm Vene õigeusu kiriku kanooniliseks territooriumiks.
Putini režiim Venemaal on seda kõike veelgi võimendanud. Moskva patriarhaadi käitumine ei erine sellest, kuidas hävitati EAÕK Eestis 1940. aastal.
Putini režiim Venemaal on seda kõike veelgi võimendanud. Moskva patriarhaadi käitumine ei erine sellest, kuidas hävitati EAÕK Eestis 1940. aastal.
Palju on juba räägitud Lätist, Leedust, Moldovast, Ukrainast. Toome hoopis Aafrika näite. Aafrika on õigeusu maailmas kokkulepitud reeglite järgi Aleksandria patriarhaadi kanooniline territoorium. Me oleme näinud aga seda, et kuhu on sisenenud Wagner, seal on Moskva patriarhaat jõuga üle võtnud Aleksandria patriarhaadi kirikuid ja kogudusi.
Kirik, KGB osakond
Kas siis tõesti ei leidu Vene õigeusu kirikus vaimulikke, kes hakkaksid vastu sellele imperialistlikule ideele ja kiriku toetatud Venemaa vallutussõdadele?
Ikka leidub. Mis on aga saanud nendest vaimulikest, kes on kritiseerinud Moskva patriarhaadi tegevust ja üritanud vabastada kirik riigi totaalse kontrolli alt? Juba sügaval Nõukogude ajal osalesid mitmed vaimulikud dissidentlikus liikumises.
Neist ilmselt kõige tuntum oli ülempreester Aleksander Men, kes saavutas 1980. aastate keskpaigas tohutu autoriteedi ja populaarsuse. Ta tapeti 1990. aastal siiani teadmata mõrvari käe läbi.
Tema ülikoolikaaslane Gleb Jakunin, vaimulik, dissident, Venemaa riigiduuma saadik aastatel 1990─1999, oli Vene õigeusu kirikust välja visatud preester, kes ägedalt ja avalikult kritiseeris kirikut koostöö eest kommunistliku režiimi ja KGBga. 1990. aastate alguses õnnestus tal pääseda arhiividesse ja leida dokumentaalset kinnitust kiriku tihedast koostööst KGBga kõige kõrgemal tasemel.
Ülempreester Aleksander Men tapeti 1990. aastal siiani teadmata mõrvari käe läbi.
Jakunin oli kindlal arvamusel, et praegusel Moskva patriarhaadil ei ole midagi ühist selle õigeusu kirikuga, mis on Venemaal tegutsenud sajandeid. Väita vastupidist on tema arvates täielik vale, sest tõelise kiriku hävitasid NKVD ja Stalin 1920.─1930. aastatel.
Unistus demokraatia võimalikkusest Venemaal kustus kiiresti, sama kiiresti kustus lootus muuta midagi Moskva patriarhaadis. Järjest vähem vastuhakke tuleb ka kiriku seest ja need üksikud vaimulikud, kes söandavad kriitiliselt sõna võtta visatakse kirikust välja või on sunnitud emigreeruma. Moskva patriarhaadi kirik ei erine enam millegagi sellest, missugusena see toimis Nõukogude ajal.
Kustunud moraalne majakas
Kui ma olen vaimselt midagi pärinud oma õigeusu ülempreestrist vanaisalt ja preestritest vanaonudelt, siis kahtlemata seda, et kiriku üks oluline siht on olla igal ajal ja kõikjal moraalseks majakaks.
Ma näen tagasi vaadates Nõukogude okupatsiooniaega ja 1990. aastate algusesse ning ka aega alates 2003. aastast, kui Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur Eestis registreeriti, et selles kirikus on see majakas suureks kurvastuseks kustunud. Teatavasti likvideerisid bolševikud Venemaal kloostrid, parimal juhul rajati neisse loomalaudad või väetisehoidlad.
Ainult tänu Eesti Vabariigile säilisid õigeusu kloostrid Kuremäel ja Petseris. Parandage vähemalt oma eelkäijate tänamatus ja tänage Eesti Vabariiki selle eest.
Ainult tänu Eesti Vabariigile säilisid õigeusu kloostrid Kuremäel ja Petseris. Piiskop Daniel, iguumenja Filareta, parandage vähemalt oma eelkäijate tänamatus ja tänage Eesti Vabariiki selle eest. Ma tuletan ka meelde, et Tartu ülikooli raamatukogu tagastas Petseri kloostrile nendele enne sõda kuulunud raamatud.
Aastatel 1940–1941 on teada vähemalt 18 EAÕK vaimuliku arreteerimine, viie sundmobiliseerimine punaarmeesse, kahe hukkumine ja kahe tapmine.
Kas Moskva patriarhaat või tema kiriklik struktuur Eestis on selle eest vabandust palunud? Vastupidi, kui pärast Eesti iseseisvuse taastamist eksiilis viibinud EAÕK sai taas alustada oma tegevust kodumaal õigusliku järjepidevuse alusel, püüdis Moskva patriarhaat ja selle kiriklik struktuur seda teist korda hävitada.
1993. aastal pandi kirikuvande anateema alla EAÕK kaks vaimulikku, 1996. aastal uuesti juba üheksa vaimulikku. Nõukogude okupatsiooni ajast siia jäänud Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur püüdis end aga ise registreerida EAÕK nime all, esitades selleks EAÕK 1935. aasta põhimääruse.
Demagoogia usuvabadusest
20. veebruaril 1996 taasjõustas Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeos 1923. aastal EAÕKle antud tomose autonoomia kohta. 9. detsembril 1995 korraldasid peapiiskop Korneliusele alluva õigeusu kiriku liikmed Tallinnas ristikäigu, et sellega protesteerida Moskva patriarhaadi kiriku registreerimata jätmise vastu.
Kirik muutus üheks teemaks, millega Venemaa Eestit välispoliitikas ründas.
Ristikäigule kogunes üle 5000 peamiselt venekeelse inimese. Ürituse taga olid ka mõned Riigikogu vene saadikud. Ristikäigu ajal helistati Nevski katedraalis Toompeal kellasid. Aina rohkem hakkasid õigeusu kiriku olukorra kohta Eestis rahvusvahelisel areenil sõna võtma ka Venemaa poliitikud ja diplomaadid.
Moskva patriarhaadi vägikaikavedu nimetasid nad demagoogiliselt usuvabaduse piiramiseks ja usklike inimõiguste rikkumiseks. Kirik muutus üheks teemaks, millega Venemaa Eestit välispoliitikas ründas.
Kirik on surveavaldaja
2002. aasta oktoobris sõlmis siseminister Ain Seppik peaminister Siim Kallase valitsuselt saadud volituse alusel kavatsuste protokolli Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku (MPEÕK) metropoliidi Korneliusega, mille alusel anti Moskva patriarhaadi kirikule kasutada 18 kirikuhoonet ja kogudusemaja. Enamiku nende tagastamisnõudest oli EAÕK kui enne 1940. aastat tegutsenud õigeusu kiriku õiglusjärglane loobunud.
Viis hoonet olid aga sellised, mis olid küll EAÕKle tagastatud, kuid faktiliselt MPEÕK koguduste valduses. EAÕK võõrandas need riigile, kes need seejärel MPEÕKle üle andis. MPEÕK sai kõik hooned rendile kuni 50 aastaks hinnaga iga hoone eest üks kroon kuus. Lisaks omandile loobus Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur Eestis ka EAÕK nime kasutamisest ja viitamisest selle õigusjärglusele.
Kaarel Tarand on rääkinud ERRile oma versiooni, miks Moskva patriarhaadi kirikliku struktuuri registreerimine ja legaliseerimine toimus pärast rohkem kui kümne aasta kestnud vastasseisu Moskvaga, kusjuures kirikuteema oli Venemaa jaoks üks „suur ja tugev kang Eesti kiusamisel“.
„Sajandivahetuse aegsed valitsused otsisid küsimusele lõplikku lahendust, kartes, et see võib hakata takistama meie pääsemist Euroopa Liitu, kuna Venemaa tõstatas pidevalt vene vähemuse ja sealhulgas ka kiriku teemat rahvusvahelisel areenil. Venelased kasutasid Eestile surve avaldamiseks mõjutustegevust ka teistes riikides, nagu nad seda ka tänapäeval teevad. Meile öeldi läänest üsna otse, et saage see teema päevakorrast maha, siis võime edasi rääkida,“ meenutas Tarand.
Venelased keeravad tõe jalgadelt pea peale
Kremli propagandal ja praegusel Moskva patriarhaadi propagandal on üks ühine joon, kui neid muidugi üldse tasub üksteisest lahutada. Nimelt keeravad nad mõisted pea peale, süüdistades teisi selles, milles nad ise on kõige rohkem süüdi.
Nii kujutab Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur Eestis end ohvrina, kuid tegelikult on ohvriks hoopis EAÕK.
Nagu eespool juba nägime, ei ole õigeusu maailmas kombeks kahte kirikut ühel kanoonilisel territooriumil. Miks see siis Eestis nii on? Kindlasti on see Nõukogude pärand, lisaks Moskva patriarhaadi kirikliku struktuuri sõnamurdlik alatu käitumine. Hästi on selle kokku võtnud metropoliit Grigorios Papathomas.
Niipea kui Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur Eestis registreeriti 2002. aastal, hakkas Moskva tegema õigeusu maailmas lauspropagandat.
„Kanoonilise täpsuse (kreeka keeles akribeia) järgi võib ühel territooriumil olla vaid üks kirik, kuid vastu tulles pingelises olukorras Eestile, said 1996. aastal kirikute esindajad kokku Zürichis, kus oikumeeniline patriarhaat tegi kanoonilises mõttes ajutise loomuga kokkuleppe, milles öeldakse, et ka Vene õigeusu kirik võib Eestis kirikuna toimetada. Seda olukorda nimetatakse ökonoomiaks (kreeka keeles oikonomia – kanooniline põhimõte, mis lubab keerulistes olukordades kaanonite täpsest järgimisest ajutiselt loobuda), mis tähendab, et tuleme vastu, kuid muudame selle esimesel võimalusel ära.
See tagas Moskva patriarhaadi kirikule Eesti riigi tunnustuse, kuid venelased kasutasid olukorda ja usaldust lihtsalt oma huvides.
Reaalsus oli, et 2002. aastast on meil Eestis nii EAÕK oma kolme piiskopkonna ja peatselt loodava sinodiga kui ka Moskva patriarhaadi kirik,“ kirjeldas metropoliit Papathomas olukorda intervjuus Postimehele 2024. aasta suvel.
Moskva patriarhaat rikub kõiki lubadusi
Niipea kui Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur Eestis registreeriti 2002. aastal, hakkas Moskva tegema õigeusu maailmas lauspropagandat, et mingit EAÕKd ei ole tegelikult olemas ja see on vaid käputäis kiriku lõhestajaid.
Seega rikkus Moskva patriarhaadi kirik kohe pärast registreerimist 1996. aastal Zürichis antud lubadust tunnustada ja teha koostööd EAÕKga. See liin on jätkunud, eriti arvestades Moskva patriarhaadi poolt sidemete katkestamist oikumeenilise patriarhaadiga 2018. aastal.
Seega rikkus Moskva patriarhaadi kirik kohe pärast registreerimist 1996. aastal Zürichis antud lubadust tunnustada ja teha koostööd EAÕKga.
Kirikute ja koguduste seaduse muudatus ei tähenda Moskva patriarhaadile mitte midagi muud, kui on aeg hakata täitma 1996. aastal oikumeenilisele patriarhaadile antud lubadusi. Ei rohkem ega vähem. Aega on selleks antud lausa kaks kuud.
Kõige suurem kannataja selles loos, EAÕK, on aga ulatanud senistele Moskva patriarhaadi kogudustele neile väga sobilikuks lahenduseks abikäe. Nendel kogudustel tasuks end Moskva patriarhaadi käskudest ja korraldustest vabaks teha ja mitte pakutud abikätt hammustada.
On ju selge, kus majakas vilgub ja teed näitab, kus majakas on tuli kustunud, kes on kannataja ja ohver, kes mitte.