ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: TEHTUD! Puust ja punaseks. Miks oli tarvis läbi lõigata Vene õigeusu kiriku nabanöör Moskvaga

Juku-Kalle Raid Foto: Eleri Muhkel

Täna lõpetati 60 poolthääle ja 13 vastuhäälega riigikogus Moskva patriarhaadi tegevus Eestis. Miks seda vaja oli, kirjutab punktikaupa lahti Juku-Kalle Raid. Esimest korda tõstatas Raid selle teema juba 2014. aastal, ent kahjuks ei võtnud poliitikud toona seda mõtet väga tõsiselt.

Käime kiirelt läbi mõned punktid, mis tõestavad, et Vene õigeusu kiriku ja Moskva patriarhaadi tegevus Eestis on olnud ohtlik. Tänane otsus polnud mitte usuvabaduse piiramine, vaid Venemaa sõjalise ning poliitilise organisatsiooni sulgemine Eestis.

Teeme seda nii lühidalt ning selgelt, et võid alljärgneva lugeda ette oma 100-aastasele vanaisale või 6-aastasele lapsele.

1) Moskoviitide kirik on juba hiljemalt 16. sajandist olnud Venemaa poliitiline käepikendus, meil pole vist vaja korrata ka seda, et Moskva kirik, mille Tallinna sümbolistlik «ikoon» Nevski katedraal elik sibulakuur pole mitte vaimsuse ega õigeusu kants, vaid Vene sõjariigi käepikendus. Mis on muuseas ehitatud ilma ehitusloata.

2) Vene kiriku tõeliseks patriarhiks on Vladimir Putin. Senikaua, kui see organisatsioon siin tegutseda saab, tegutseb siin täiesti vaba randmega ka Venemaa luure ning teostatakse sõjatoetust Venemaale. 

3) Vene kirik on oma loomult igasuguse demokraatia ning vabaduse vaenlane. Me peame sellele mõtlema senikaua, kuni Moskva patriarhaat mingi üksusena Eesti Vabariigi territooriumil eksisteerib. Sest see on justnagu vaenlaste vaimne raketibaas.

4) Moskva julgeolekukiriku juht, patriarh Kirill​, ütles 28. augustil 2024. aastal, et kiriku seisukohalt pole Nõukogude Liit lagunenud.Ta teatas konkreetselt, et Moskva patriarhaadi «alluvuses» mingeid uusi riigipiire ei eksisteeri, pole olnud ega saagi olema.

Lause avaldusest: «Meie oleme kogu Venemaa kirik ja minu jaoks on olulised Kiiev, Minsk ja teised vabariikide pealinnad – need on ühtse Püha Venemaa olulised vaimsed keskused.»

Ja edasi: «See teadmine elab sügaval enamikus meie vaimulikes ja usklikes, ning mitte ainult Vene Föderatsioonis, vaid isegi seal, kus selliste seisukohtade väljendamise eest võib kaotada oma vabaduse.»

5) Moskva kiriku patriarh markeerib oma jutus kahte asja korraga: Venemaa VÕIM on õigeusklike jaoks ülimuslik ning kes selles kahtlevad ja «vaenlaste» poolt «karistada saavad», on justkui pühasõdalase staatuses.

6) Sõda ja tapatalguid Ukrainas nimetab Kirill «rahutusteks Venemaal», mis ei ole «esmakordne nähtus» ning kutsub vaimulikke püsima eesliinil.

7) Ka on Kirill korduvalt rääkinud, et truudus emakirikule ja Venemaale asetab kõik Venemaa-vastased ajaloo tumedale poolele.

Tema väide: käimas on «päästemissioon kogu Püha Venemaa ruumi jaoks» ning Vene püha ruumi kaitsjad «jäävad ajaloo helgele poolele ja võidavad lõpuks».

8) Eestis tehti Moskvale OTSESELT alluva õigeusu kiriku ümbernimetamise katse panna Putini kirikule uus nimi – Eesti Õigeusu Kirik.

Sama loogika järgi võinuks ENSVd kutsuda Eesti Vabariigiks.

9) Eestis asuva Moskva sibulakuuri juhatus eesotsas peapiiskop Danieliga süüdistas Eesti riiki konkreetselt, et Vene julgeoleku kiriku lõpetamise mõte «kiusab inimesi taga».​

10) 1996. aastal, kui Eestis otsustati taastada Eesti Apostlik Õigeusu Kirik, kirjutas toonane patriarh USA presidendile, et «õigeusklikke Eestis kiusatakse taga ning suurt osa neist ähvardab maalt väljasaatmine».

11) Patriarh Kirill on tunnistanud avalikult, et on KGB ohvitser.

12) Moskva patriarhaat on korduvalt kutsunud ukrainlaste tapmist «pühaks sõjaks» ning õnnistanud Venemaa relvi.

13) Läinud aasta 11. septembril teatas patriarh Kirill, et peab «endisi nõukogude liidu vabariike» ehk siis muude seas ka Lätit, Leedut ning Eestit Venemaa (vaimseks) osaks.

14) Igasugune jutt, et sõda õhutaval ühendusel on pistmist midagi usuvabadusega, on lihtsalt suur ja vastik vale.

15) Ja lõpetuseks tsiteerin oma riigikogu pinginaabrit Ando Kivibergi: «Sõjaka välisriigi alluvuses tegutseva kiriku juhtkonnaga sidemete katkestamine ei ole usuvabaduse küsimus. See peaks olema iga ausa kristlase südametunnistuse küsimus. Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra seisukohalt on see julgeoleku küsimus.»