Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

Vanemate mõrva eest 35 aastat vanglas veetnud Menendeze vendadele võib terendada vabadus

Vennad Lyle ja Erik Menendez 1991. aasta 12. aprillil Californias Beverly Hillsis peetud eelistungil.
Vennad Lyle ja Erik Menendez 1991. aasta 12. aprillil Californias Beverly Hillsis peetud eelistungil. Foto: Kevork Djansezian/AP

1989. aastal oma vanemad mõrvanud ameeriklastest vennad Lyle ja Erik Menendez – kelle juhtumist on valminud ka Netflixi sari – on elanud pikka aega teadmisega, et surevad vanglas. Kohtuasja ülevaatamine ja kaalukamaks muutunud tõendid raskest väärkohtlemisest annavad neile aga järjest rohkem lootust, et pärast 35 vangla-aastat võib terendada vabadus.

Ameeriklastest vennad Lyle (57) ja Erik (54) Menendez mõrvasid pumppüssist tulistades 1989. aasta 20. augustil Beverly Hillsi kodus oma vanemad José ja Mary Louise Menendeze alias Kitty. Teo põhjuseks oli vendade sõnul mitte prokuröri väidetud lootus päranduse abil rikastuda, vaid enesekaitse ja reaktsioon aastaid kestnud seksuaalsele, emotsionaalsele ja füüsilisele väärkohtlemisele. Samuti väitsid nad, et kartsid hoopis, et vanemad mõrvavad nemad, et avalikkus (eriti nende isapoolsest) väärkohtlemisest teada ei saaks.

Pärast topeltmõrva sooritamist vabanesid vennad nii verega kaetud riietest kui relvast, lahkusid kodust ning lootsid kinokülastuse abil tõestada enda mõrvahetkel kodust eemalviibimist. Lihtne plaan osutus aga kasutuks, sest kinopiletitele oli trükitud nende soetamise aeg. Vennad uskusid mõrva sooritamise järel kodust eemal olles, et tänu püssilaskude kuulmisele on politsei juba kohale kutsutud. Tagasi koju jõudes selgus, et siiski mitte. Seejärel helistas Lyle Menendez ise numbrile 911 ning lausus emotsionaalselt: «Keegi tappis mu vanemad!» Kohale tulnud politseile väitsid vennad, et avastasid vanemate surnukehad koju jõudes. Esialgu politsei vendasid ei kahtlustanud ega võtnud nende kehadelt ka proove, mis oleksid tõestanud, et nad on hiljuti tulirelvast lasknud.

Kommentaarid
Tagasi üles