:format(webp)/nginx/o/2025/03/27/16741737t1h1eb1.jpg)
«Raputasin nukralt pead ja olin juba valmis Balti jaama poole tagasi rühkima, kui üks musta kapuutsiga noormees minu juurde astus...» jagab luuletaja Kristiina Ehin sotsiaalmeedias lugu sellest, kuidas tal kohvi eest makstes sularaha polnud, kui äkitselt tõttas appi ei keegi muu kui Tommy Cash.
Ehin kirjutab, et laupäeval Tallinnas enne Tartu rongile astumist oli tal vaja täis saada 10 000 sammu.
Ühtäkki leidis ta enda Kopli päikselises, kuid üsna räämas sopikesest.
«Ühe keldriakna ette oli traadi külge kardinaks kinnitatud põll. Surnud naise põll, mõtlesin millegipärast. Aknast pisut värava poole seisis tillukeses teeääres aias tikripõõsaste vahel naisetapja välimusega maikasärgis kuldhambuline mees, šašlõkivardad käes. Mees saatis mulle sarmika, kuid kurjakuulutava naeratuse ja tegi vardaid kõlksutades minu poole paar ootamatut hüpet. Issver! Pistsin jooksu, kuni jõudsin Põhjala tehase hoovi,» muljetab Ehin.
Luuletaja jagab, et vist sai tema närvisüsteem enne juhtunust põntsu, sest jõudnud Ankru Saali Kioski kohvikusse, pani ta seal kohvi eest makstes oma PIN-koodi kolm korda valesti.
««Kas sularaha pole?» uuris puhvetipidaja. Raputasin nukralt pead ja olin juba valmis Balti jaama poole tagasi rühkima, kui üks musta kapuutsiga noormees minu juurde astus, mu särki uuris ja küsis: «Endal juba 500. raamatuaasta käimas, aga sularaha ikka pole? Mul on! Kohvi jaoks alati!»,» meenutab Ehin.
Tema üllatus oli suur, kui sai aru, et tegu oli ei kellegi muu kui tänavuse eurolauliku Tommy Cashiga.
«Küsisin, kus su turvamehed on ja kas sa polegi Eurovisiooni-eelses palavikus. Kas sul pole midagi targemat teha, kui ühele Koplisse eksinud kirjanikule kohvi välja teha? Ta vastas, et mis seal ikka teha, Eurovisioon on juba võidetud, nüüd tuleb võit lihtsalt vormistada. Ei midagi keerulist,» meenutab Ehin.
Luuletaja kirjutab, et oli nii pahviks löödud, et unustas Toomast isegi tänada.
«Jalutasin kosutavaid kohvisõõme rüübates rongile ja vanalinna siluetti nähes meenus lugu raekoja torni otsas kõrguvast Vana Toomasest. Too olevat poisikesena alla lasknud kuulsa vibuvõistluse märklaua – puust papagoi, mis oli kõrge ridva otsa pandud – ja seda enne, kui täiskasvanud laskurid rongkäiguga üldse kohale jõudsid. Väike Toomas sai korraldajatelt kõvakiile ja pidi karistuseks papagoi ruttu ridva otsa tagasi upitama. Kuid jutud väikesest vibuga Toomasest levisid linnarahva seas kulutulena ja tollest papagoi-laskmisest sündis talle palju head.»
Lõpetuseks tõdeb Ehin, et Tallinn on tore koht oma vuntsiliste Toomastega, kes ikka hädasolijaid aitavad ja mõnusa muigega häid asju korda saadavad.
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)