ELU25 ⟩ Kairi Kaia Truusa (1966-2025) – Eesti kõige rajuma puhvetipidaja uskumatud seiklused

Kairi Kaia Truusa "Koha" hooviaknal Foto: Mark Raidpere

Üleeile lahkus meie seast Kairi Kaia Truusa (1966-2025), kes ei vaja Tallinna alternatiivskenes mingit tutvustamist. Juku-Kalle Raid meenutab väga vana sõpruse põhjal, et Kairi Kaia näpud on mängus paljudes avalikes kohtades ehk puhvetites, kus liikusid kõikvõimalikud karvalised ja sulelised. Valdemari juures, Tenniseväljakute baar, Linnateatri baar, Draamateatri baar Levist väljas, Koht jne jne...

Kairi Kaia oli käredahäälne, aga kuum. Peale selle, nagu ütleb üks ta sõber, kõikide kadjakate psühholoog. Lisaks oli Kairi Kaia võibolla üks parimaid inimeste ja seltskondade ühendajaid. Tema juures tundsid end soojalt ja mõnusalt alati kõik. Kairi Kaia oli lisaks puhvetipidajale ka kuulaja. Parim. Mitte keegi ei tea, mitmeid sadu eksinuid, kurbi, nõutuid või lihtsalt vihaseid ta õigele teele juhatas.

Kairi Kaia mälestuseks avaldame fotograaf Mark Raidpere inteka temaga, mis ilmus paar aastat tagasi kuulehes KesKus.

“Позолоти ручку!” – kulda käekest! – ütleb Tallinna puhvetiskeene Grand Lady Kairi Kaia Truusa oma ainukordsel, käredalt soojal toonil ootamatult kaunis vene keeles loo autorile ja pildistajale Mark Raidperele, kui ta end ühel selle suve palavamatest päevadest Kairi-Kaia Laia tänava õllepuhveti Koht varjuliselt hoovipealselt lahkuma sätib ja käes on tasumise hetk. Mis pole ka ime, kui teada, et ta emapoolne vanaema oli vene teenistusaadli võsuke. Kuid see selgub hiljem, taas kohtudes, et võtta ette üks lustakas ajarännak kohtadest Kohta.

Mark Raidpere (M.R): Kust küll sinusugused tulevad? Mis oli enne seda kui hakkasid kõrtsmikuks, ma kasutan sellist sõna, meeldigu sulle või mitte.

Kairi Kaia Truusa (K.K.T): See on väga hea sõna! Mina pole näiteks kunagi saanud aru sõnast “baaridaam”. Daam baaris – no mida p….t?! Ükskõik kus töötades olen alati öelnud “puhvetipidaja”. “Kõrtsmik” on selline mehine värk, eks servast mehine töö ka. Puhvetipidaja peab aga puhvetit!

"Koht" ja Kairi Kaia Foto: Mark Raidpere

M.R: Mida tähendab sinu jaoks puhvet?

K.K.T: Iga söögi- või joogikoht ei ole puhvet. Minu ajaloos on nii välja kujunenud, et see on tiitel. Puhvet on koht, mis on tore ja mõnus.

M.R: Minu pilti ilmusid sa umbes veerand sajandi eest Levist Väljas baarileti valitsejana. Kui vana sa üldse oled?

K.K.T: Just hiljuti vaatasin, et 54. Mul on aastaarvudega jube pahasti. Suudan ajaloos tagasi minna vaid arvestades, mitu aastat ühte või teist kohta on jagunud ja alles siis heal juhul mingi aastanumbri välja arvutada. Sündisin Tallinnas, südamerikkega. Ja olin umbes 3 aastat vana kui teatasin emale, et minust saab ettekandja, põhjendades selle asja väga geniaalselt ära, et kui ma kannan kandikut paremal käel, siis ma ei koorma südamelihaseid.

Mu mõlemad vanemad olid balletiartistid. 1970ndatel tehti Tallinnasse Nõukogude Liidu esimene varietee, Astoria, ja nad tantsisid ka seal. Ning palju aastaid oli mu ema seotud Harju tänava Tallinn Baariga, tänu vanematele olen lapsest peale käinud kõikvõimalike toitlustusasutuste tagaruumides, see maailm oli väga tuttav. Lõpetasin keskkooli ära ja nii saigi minust ettekandja. Mul vedas kohutaval kombel, et sain õpilaseks tolle aja üldse kõige edevamasse kohvikusse – Kohvik Maiasmokk teisele korrusele. See tähendas meeletult valitsusbankette. Tunnistan, et mulle meeldis neid teha.

Kõige geniaalsem lugu oli siis, kui käis Raissa Gorbatšova. Püha taevas, see oli daam, kellel polnud etiketist halli aimdust, mida ka eeldasime. ​

(Mõttepausile järgneb naerukihin) Tallinnas oli siis linnapeaks Harri Lumi. Oli mingi sõpruslinnade vastuvõtt, taolisteks üritusteks rulliti alati vaibad maha ja kohvivalamisel õnnestus mul komistada vaiba serva taha. Et treenitus oli meil hea, tõmbasin selle kannutäie loomulikult enda peale, kaapisin taharuumi, rabasin kelleltki põlle eest ära, sain uue kannu, millega õnnestus veel teistki korda koperdada! Kolmas kord see enam ei õnnestunud ja mingit suurt jama ei tulnud. Enne järgmist banketti otsustasin naelutada vaibaserva põrandasse kinni. Parkett või mitte – sellist asja ei või rohkem juhtuda! Olen mina siis haamri ja peenikeste naelakestega põrandal ametis, kui järsku tunnen, et keegi vaatab mind. Tõstan pea ja näen, et uksel seisab härra linnapea ja naerab nii, et tükid taga!

Kairi Kaia katsetab rätikuga Foto: Laura Šmideberga

Kõige geniaalsem lugu oli siis, kui käis Raissa Gorbatšova. Püha taevas, see oli daam, kellel polnud etiketist halli aimdust, mida ka eeldasime. Näiteks et aukülaline istub alati näoga ukse poole. Maiasmokas olid toolid ühesuguse kattega, väiksed ilma käetugedeta ja suuremad, käetugedega. Asetasime saali vaid ühe suurema, õige koha peale, vihjeks. Raissa istus ikka valesti. Kõik on ok, kuni jõutakse kohvini. Kuivõrd me ei teadnud, kas Raissakene joob kohvi või teed, valisime sellised keskmise suurusega tassid. Raissa vaatab ja küsib: “Miks see tass nii suur on?”. Keegi Eesti osapool teatas talle siis särava naeratusega: “Need on koorega kohvi tassid”. Vastus prouat rahuldas.

M.R: Kas kuulsus, et ta etiketti ei tunne, käis temast ees?

K.K.T: Kogemusest eeldasime. Venemaalt tulevad ei tunne ju tänagi kombeid. Nagu ei tundnud siis, kui 1941 sealtpoolt tulid, nii ei tunne siiamaani!

Koht. Foto: arhiiv

M.R: Kuidas su tantsijatest vanemad sinu elukutsevalikusse suhtusid?

K.K.T: Täiesti normaalselt. Lõpetasin täiesti korraliku pätikooli, Tallinna 47. Keskkooli. Me polnudki lollid lapsed, tegime lihtsalt 100 sigadust minutis. Üle 10 aasta hiljem käisin kooli kokkutulekul ja otsustasin, et see oli ikkagi lollide kool ja rohkem pole kokkutulekutel käinud. Meid lõpetas vaid 13, kusjuures kedagi ei visatud välja, kõik läksid ise. Ja neist läks toitlustusse tööle 7. Nõuka ajal oli toitlustus kõva sõna.

M.R: Et seal liikus kaupa, seal oli nõukogude mõistes glamuuri?

K.K.T: Peale kõige muu tagas see vaba sissepääsu sisuliselt kõikidesse kõrtsidesse. Kõikjal olid järjekorrad, aga kui me lõpetasime töö ära ja tahtsime kuhugi minna, siis lihtsalt LÄKSIME! Piisas näo nägemisest – “Aa, Maiasmoka tüdrukud tulid!” – ja uks avanes. Kaupa liikus muidugi ka, kuid nõuka süsteemist üldse: sukapoe müüjale reserveerin alati kõige parema laua.​

Kui tahtsin baari kinni panna ja Jõmm oli täpselt täis nagu tinavile, viskasin kõigepealt välja tema. ​

Siis polnud mõeldav, et teenindajad teeksid tööd nii, nagu praegu minagi siin plätudega ringi lasen. See tähendas sukka, kõrget kontsa, kinnise ninaga kinga. Nõnda said oma töösukad, ühtlasi need, millega läksid lattu, kust said suitsuvorsti millega minna järgmisse lattu, et saada Alžeeria veini, mida sul oli väga vaja, et laud oleks kaetud nagu äke kui mingid udupeened külalised tulevad. Хочешь жить умей вертеться! Minnes nõuka ajal poodi või kellelegi külla, siis see pood ja kodu asusid justkui erinevates riikides. Olid täiesti erinevad varastamise vormid – inimeselt ei tohi, riigilt lase käia! Если от многого взять немножко, Это не кража, а просто дележка! Öelda eesti keeles “Mis ripakil, see ära” pole kaugeltki see.

(Rahulolematult) Oh, kõik mis ma räägin on ikkagi liiga puhas. Tegelikult sai kõvasti sigadusi tehtud!

Kairi Kaiat kallistab Marit Ummelas. Levist väljas 1990ndate keskpaik Foto: Aadi Reinart

M.R: Eks lao mõni lagedale!

K.K.T: Mu õnnelikust joodiku lapsepõlvest. Pidin tööle jõudma 1. jaanuaril. Tsiraki-põraki tehti Maiasmoka maja lahti. Olin kuskil Viljandi külje all uut aastat vastu võtnud, täis nagu tarakan.

Kui tööd alustasin, tasapisi jalad alla sain, püüdes vaid sissepoole hingata, otsustasin minna ka maja peale uut aastat soovima. Siis selgus, et olin seda kõike juba kaks tundi varem teinud – sebinud kuskilt paar pudelit Sovetskoje Šampanskojet ja seda kõigile ohjeldamatult valanud. Kust ma selle joogi sain, ei tea siiamaani.

M.R: Kõrtsipidamine on selline riskantne töö, nõrkade jaoks. Kuidas sul endal täna alkoholiga läbisaamine on?

K.K.T: Minu meri on lihtsalt väga ammu tühjaks joodud, juba 20 aasta eest. Tõusin ühel hommikul voodis istuli ja ütlesin endale “Siitmaalt!” See oli Levist Väljas aeg, kui omaniku vaimne tervis oli väga käest ära. Töötajatel – mina, Ädu-Krõõt ja Klaire – oli vaja teda kontrolli all hoida ja koormus oli väga suur, 6 päeva nädalas, 15-16 tundi päevas.

Levikas oli siis väga popp, läksin sinna kohe kui ta asutati, vist 1992. Kui mina tööl olin ja inimesed arutasid kuhu minna, ütlesid ühed: “Levikasse ei saa minna, kuri tädi on tööl...”, teised aga: “Lähme Levikasse, kuri tädi on tööl!!!” Mingi piirini olid mingid trikid lubatud, aga sealt edasi võisin kihvad paljastada küll.

Seal kasutasin turvameest selleks, et minnes ise saali asju lahendama see vaataks, et keegi midagi baarist ei varastaks.​

Ära küsi ristinime, aga oli klient Jõmm, tõeliselt pikk ja mürakas mees, kellega esmakohtumine oli selline, et Jõmm jõi-jõi-jõi ja kukkus siis puki pealt kõmaki põrandale. Poisid üritasid teda püsti tõsta, selle käigus rebenes vaid püksirihm. Kainena läks kohutavaks korrapidajaks, keda oli vaja pidurdada. Ma nokkisin ära, et täis olles allub ta konkreetselt vene sõjaväeliste käskluste andmise hääletoonile, teadvus võib olla täiesti välja lülitunud.

Keldrikakand väljub oma loomulikust keskkonnast, ütles selle pildi kohta Kairi Kaia ise Foto: arhiiv

Kui tahtsin baari kinni panna ja Jõmm oli täpselt täis nagu tinavile, viskasin kõigepealt välja tema. Kamandasin püsti, panin kaks sõrme selgroo peale ja juhatasin läbi saali välja. Kummale poole kalduma hakkas, seda sõrme vajutasin tugevamalt. Pisike tädi ja kolakas mehetükk. Siis pöörasin ringi ja ütlesin mesimagusa häälega saali jäänud klientidele: “Näete, ma hakkan nüüd PÄRISELT ka kinni panema!” Kõik läksid alati väga kiiresti ära!

M.R: Kas selline maneer on sind saatnud läbi elu?

K.K.T: (Leebelt) Ma arvan küll. (Jonnakalt) See ei ole tegelikult kuri! Olen paraku töötanud kahes kõrtsis, kus olid ka turvamehed. Herne tn. baar, tenniseväljakute juures, oli Tallinna esimene ööbaar, kus päeval oli ontlik sportlaste toitmine, aga öösiti keeras asja ära. Seal kasutasin turvameest selleks, et minnes ise saali asju lahendama see vaataks, et keegi midagi baarist ei varastaks.

Turvamees on mingisugune asi, millega pole mitte midagi teha ja selleks, et kõik kliendid sõna kuulaksid, õppisin lihtsalt õigeid hääletoone kasutama. Ja inimestele rõõmsa naeratusega läbi lillede halvasti ütlemine on mulle alati väga meeldinud, eriti kui see neile väikese hilinemisega kohale jõuab. Kui see ongi kuri tädi olemine, siis jah.

Venkud tahtsid meie juurde ronida. Avasin ukse ja väljastasin lause “Izvenite, u nas tolko dlja belõh!”, sulgesin uuesti ukse. ​

Tenniseväljakute baaris käisid ka aserid, kohutav kurjategijate jõuk. Millegipärast sain nende pealikuga päris viisakalt läbi, mis tähendas, et kui mul aserid toas korralikult ei käitunud, vaatasin tüüpidele otsa ja küsisin (sugestiivselt): “Kas ma helistan?” Ja nad hakkasid kohe käituma!

Kuskil lähedal Baltika kvartalis oli üks venkude baar, mis pandi kinni ja venkud tahtsid meie juurde ronida. Turvamees oli täiesti paanikas, jooksis minu juurde. Kui olin avanud ukse ja väljastanud lause “Izvenite, u nas tolko dlja belõh!”, ukse uuesti sulgenud, siis mõtlesin küll, et nad kannavad selle maja kohe pilbasteks. Midagi ei juhtunud! Ju nad siis arvasid, et kui ma nii ülbe olen, on mul selleks ka õigus või mingi seljatagune.

M.R: Ilmselt ütlesid seda nii südamepõhjast veendumusega, et see kandis! Kuid täidame lünga, mis töökohti sul Maiasmoka ja Herne tennisebaari vahele veel jäi?

K.K.T: Toonase Noorsooteatri keldripuhvet Laial tänaval, mis oli ka hästi vahva koht. Millal meil need päris õiged Öölaulupeod olidki, 88-89? Peod ise toimusid Lauluväljakul, kuid staap oli Noorsooteatris. Ja me tegime järjest 4 ööpäeva jutti nii, et esimese korra peal oli kohvilaud ja alumist puhvetit ei pannud üldse kinni.

Unelev Kairi Kaia Foto: Facebook

Seda, mis toimus väljakul, ei tea ma üldse, kuid mis toimus staabimajas oli täielik eufooria, mille pealt osalised kütsid. Ja see oli nii armas, kuidas nad mul 2 tundi magada lasid. Keegi tuli küsima Fantat vmt., ma vaatasin läbi kõik kapid ja küsisin uuesti: “Mida sa tahtsidki?” Siis pandi ümbritsevad ruumid lukku, nad lihtsalt lõikasid mu kõigest ära ja sain 2 tundi magada. Tõusin üles ja kõik läks hurraaga edasi.

Nüüdse nimega Linnateatrist on tegelikult 1 inetu lugu ka. Öölaulupidudega samal ajajärgul keeras poliitik K.K. meil ükskord õhtu lõpus baaris ikka niimoodi segi, et teatri suure tammise välisukse sees olid tema noajäljed. Vööl kandis ta alati tupes nuga ja tuli mulle sellega kallale, mis kõigi eelduste kohaselt vallandus sellest, et üritasin talle selgeks teha, et on hommik ja viimane aeg minema hakata. Mul on väga harva hirm, aga siis oli. Tema rahustamine oli paras epopöa.

M.R: Said sellega üksi hakkama?

K.K.T: Ikka, majas ei olnudki rohkem kedagi. Toonased noored valvuritüdrukud kartsid öösel teatris olla, sest seal kummitavat. Kui ma kahe tööpäeva vahel teinekord sinna korstnajala alla ennast magama kerisin, ütlesin kummitusele alati ilusti “Head ööd!”, siis ta ei tule segama. Nii et mina pole kuulnud ega näinud. Vana maja peabki nagisema ja ragisema.

Mul peaks kuskil olema vihik, kuhu Draamateatri inimesed kirjutasid, kuidas nad ei taha et me ära läheksime, Ita Everist alates.​

Kui oli juba kooperatiivide aeg, jõudsin olla ka Draamateatri baaris, alumisel korrusel. Sealtmaalt ei salli ma M.A-d, kes oli toona direktor. Ma ei saanudki aru, millega me teda nii kohutavalt häirisime. Ei olnud seal mingit kisa-kära-laamendamist, kusjuures näitlejatele väga meeldis meie juures. Kui ta baari sisse astus ja kõigi ees teatas, et peame lahkuma, vaatasid kohalviibijad ikka väga jahmunud nägudega.

Kairi Kaia Telliskivi loomelinnakus Foto: arhiiv

Mul peaks kuskil olema vihik, kuhu Draamateatri inimesed kirjutasid, kuidas nad ei taha et me ära läheksime, Ita Everist alates. Kui M.A-le seda vihikut näitasin ja ta ikka oma otsust ei põhjendanud, sain talle ka nii halvasti sisistada, kui minu meelest ühele mehele üldse öelda saab – “Üks igavene eit!” Seepeale ta lihtsalt tagurdas uksest välja.

M.R: Kuid kas oli veel midagi olulist enne Levist Väljas aastaid?

K.K.T: Peale Draamateatrit olin 3 aastat merel, sõitsin tiiburiga Soome vahet. Oli selline firma nagu Inreko. Tööle saamiseks oli meeletu konkurss, avaldus paluti jätta ukse taha. Trügisin kabinetti, kus küsiti õnneks eesti keeles, kas ma inglise keelt räägin, mispeale vastasin, et Albaania sisepoliitilist olukorda ehk seletada ei oskaks, aga muidu küll.

Tegelikult on mul siiamaani nö. väga huvitav inglise keel, aga õnneks mina ju ei tea, kui ma valesti räägin, misläbi puudub mul igasugune pidur. See oli aeg kui rubla kukkus meeletult, palka saime Soome margas, krooni saabumisest ei tea ma midagi. Hiljem tõmmati asi korda, et läksid Helsingis maale meremehepassiga, aga meil olid vaid töötõendid.

Kui oli nii palju suitsetatud, et ma enam üle leti ei näinud, tegin välisukse lahti ja kuulutasin, et 15 minutit nüüd keegi ei suitseta. ​

Tiiburid käisid Katajanokka terminali, kus turg kohe kõrval. Sul on max. 20 minutit aega, lippad laevast välja, lähed nö. piiri äärde, mis on võrkaed üle kai serva, keerad ümber selle, lippad turule, teed ostud ja kappad sama teed tagasi. Ja me saime lootsidega jube hästi läbi. Pärast tööpäeva lõppu tegime jahiga saarestiku vahel öö läbi lõbusõitu ja hommikuks tõid meid tagasi. Oli lustlik aeg !

Edevus ei hüüa tulles – kommenteeris Kairi Kaia seda pilti Foto: arhiiv

M.R: Ja kui sa pärast seda epohhi töötasid kaua Levist Väljas, siis mis tingis omakorda sealt edasi liikumise?

K.K.T: Esimesed omanikud müüsid Levika maha ja uue omanikuga ei tekkinud klappi. Mitte et ta kuidagi paha inimene oleks olnud, aga mulle ei sobinud ta silmad. Ja üldse, Levikas läks kuidagi käest ära, kui nad teise korruse välja ehitasid. Seal olid inimesed silma alt ära ega käitunud enam viisakalt.

M.R: See oli vist suitsukeelu algusaeg, 2007, kui teisele korrusele eraldi suitsetamise saal ka tehti?

K.K.T: Varem oli Levikas väga lihtne. Kui oli nii palju suitsetatud, et ma enam üle leti ei näinud, tegin välisukse lahti ja kuulutasin, et 15 minutit nüüd keegi ei suitseta. Kui jälle nägema hakkasin, panin ukse kinni ja kraaksatasin: “Suitsetame edasi!”

Luban ka siin mantelkorstna ja hea tõmbega kamina ees suitsetada – kuni käsi ulatub tuhka kamina sisse raputama, on kõik ok. Talvel tihtipeale kurjustan kui inimesed kaminast liiga kaugel suitsetavad. Olgu ilusasti kamina eest kobaras ja kõik on tšiki-briki! Seadus on üks asi, aga need, kes ei suitseta, ei pea istuma selle vingu sees.

Pärast Levikat oli mul pooleks aastaks kõrvalepõige Bremeni Baari. Baarimoodi asi, aga kuradi igav. Lõime koos Ädu-Krõõdaga jalaga ukse lahti ja ütlesime kui väga veendunud oleme, et neil on meid sinna tööle vaja. Kõige toredam hetk seal oli Vanalinna Päevade ajal, kui tegime hoovi suure kontsertprogrammi.

Järgnes 3 aastat hullumaja Hellas Hundis, 2007-2009, veel viimne ots enne kui Iiri pubist sai Eesti pubi. See oli siis 3. kord pakkumisel ja keegi ei uskunud, et me ta uuesti käima tõmbame. Raha ei olnud, midagi ei olnud. Ainult inimesed olid, kellega tööd teha.

Pärast Hella Hunti ma lihtsalt magasin 2 kuud. Kui normaalsed inimesed satuvad hullumajja, siis mul lööb kaitsmed välja.​

Esimesed 2 päeva koristasime kõntsakihti ja tegimegi uksed lahti. Oli veel krooniaeg, mul oli 100 krooni puhastusvahendite jaoks. Esimesed kuud käisin 3 korda päevas varustamas. Kui kassasse natuke raha tekkis, tõin kaupa, et oleks midagi edasi müüa. Kõige kihvtim oli meil Hella Hundi hoov, mis nägi välja nagu väike Itaalia. Ehitasime paekivist servadesse suured lillekastid, seal oli nii roheline, kõik kasvas nii imeliselt! Paari aastaga panid metsviinapuud kolmanda korruse kõrgusele, täiesti müstika! Sealgi korraldasime hunnikus kontserte, Jazzkaarega tegime asju.

Kui tegime paar kuud pärast taasavamist esimese kontserdi ja Folkmill, esialgse Hella Hundi majabänd, andis selle tasu küsimata, siis pärast lihtsalt nutsime lörinal. Ja kassa, mille see õhtu tõi, tundus nii müstiline, et sellist ei ole olemas. Kuid teadmatusest tegin ka vigu, lõpp oli segane lugu. Kuulutati välja nö. pankroti eelistung, mis läks sujuvalt üle kohtuistungiks ja otsuse väljakuulutamiseks.

Kairi Kaia koos Aldo Maksimoviga Samose saarel. Ka sinna jõudis Kairi Kaia puhveti teha, mida peab edasi Aldo. Foto: Aldo Maksimovi arhiiv

Mitu kuud hiljem nägin linnavalitsuse prouasid, kes kahetsesid, et miks nad küll ei arvestanud neid kuludokumente, mille olime neile saatnud. Me vahetasime linnatrassi kanalisatsiooni jmt., sest kui tualetid toimivad tagurpidi, siis oigad küll hirmsa häälega, aga vahetad ise torud, linn teeks seda võib-olla aasta-paari pärast. Vanad võlad, mis me üle võtsime, tõmbasid ta lõpuks siiski põhja.

Pärast Hella Hunti ma lihtsalt magasin 2 kuud. Kui normaalsed inimesed satuvad hullumajja, siis mul lööb kaitsmed välja. Järgnes 6 aastat Kolumbus Krisostomuses, Viru tänaval McDonald´s-i peal teisel korrusel. Seda pidasid Tarvo Jaaksoo naine ja ta ise.

Tartsi tean Levika ajast saati. Kasutasin vana head teil-on-mind-siin-vaja võtet. Omanikud küsisid, et kelleks ma siis tulla tahan. “Täiesti ükskõik!” Tegin ettekandjat, siis töötasin baaris ja olin mitu aastat perenaine. Juhtus selline imelik asi, et töötasin ka peakokana. See oli terve õudne hunnik õppimist, ma pole kunagi niisuguses positsioonis olnud. Sulgesime 1. jaanuarist, peale ühte suurt Venemaale välja müüdud uusaastapidu, kus osales ikka paarsada inimest.

Kui seda ei oleks, poleks me ka kuradi koroonat üle elanud, lihtsalt baas on niivõrd lojaalne. ​

Järgmine koht oli Moonshine, Musumäe aluste peldikute kõrval. Aga seal läksid renditingimused hulluks ja ega see polnud minu nägu koht ka. Endised kasiinoruumid, millega väga midagi teha ei saa. Moonshine oli pandud nimi, mis ei toiminud. Nimed peavad ise tekkima.

Koht siin Laial tänaval tekkis ise. Musumäe baarist oli niipalju kasu, et olin oma vanad kunded, kes Krisostomuses ei käinud, juba praktiliselt üles leidnud ja tundus, et ei tohi jätta pikka vahet.

Käisin vaatamas sama maja ruume Pika tänava poole peal, kuid kolmandal korrusel. Siis omanik poetas, et tal on Laia tn. poolel ka ühed baariruumid. Mul hakkas koitma, et need peavad olema endised stripibaari ruumid, kus kunagi 6 päeva oma elust viina valasin ja kust lasti selle pärast lahti, et mul kassa klappis.

Mõtlesin kohe, et need ruumid on vaja kätte saada! Nagu alati, raha ei olnud absoluutselt, nii et “Koht” on tehtud SMS-laenuga, mille maksime tagasi ikka omajagu tähtajast varem.

M.R: Oih, ja mis see algkapital oli?

K.K.T: Kohe siis toimus üleminek eurole ja mul on need numbrid praegu sassis. Igatahes oli meil pool esimese kuu rendiraha olemas ja teine pool sai laenatud. Ja meie kuulus silt, vist üks pildistatumaid Tallinnas “KOHT ON AVATUD SIIS KUI POLE SULETUD”, pole üldse mitte minu looming, vaid hoopis parafraas Astrid Lindgreni “Kalle Blomkvistist”.

17. dets 2010, kui lubasin avada, ei teadnud ma, mis kellaks jõuan niipalju ära koristatud, et saaks kedagi tuppa ka lasta. Kirjutasin selle sildi ja panin välja ja nii see on jäänudki, periooditi prindin uue.

Mark Raidpere Foto: Kairi Kaia Koha hoovis

M.R: Kui ütlen, et Koht ongi täpselt Sinu nägu ja tegu, kas tunned end mugavalt?

K.K.T: Täiesti. Ok, tänaseks oleme craft-õllede maailmas üleilma tuntud, prestiižikas ja puha. See pole põhiuba. Ta on ehitatud ikkagi püsikundede peale, selleks, et inimesed saaksid tulla ja suhelda, koos olla.

Selgub, et inimesel on organismis kohutaval kombel täiesti ebatarvilisi tükke, mis kõik ära võeti, aga mina ju toimin täiesti. ​

Kui seda ei oleks, poleks me ka kuradi koroonat üle elanud, lihtsalt baas on niivõrd lojaalne. Siinsetest pooled on omavahel sõbrad ja pooled ONGI sõbrad! Ka see jurakas gaasisoojendaja siin hoovis on kundede kingitus, Koha 10. sünnipäevaks. Kinkisidki, iseendale!

M.R: Kas sa majandad kogu oma tegevust – puhvet, pood, suveürituste toitlustamine – täiesti ise või on sul keegi kuldne raamatupidaja?

K.K.T: Muidu tegime kadunud kaasa Imre Kiigega kahekesi, kuid pärast tema surma möödunud septembris võtsin raamatupidaja, kes vahendab mind ja riiki. Meil on siin oma vähipandeemia – kõigepealt läks Imre, siis lahkus mu pikaaegne baarimees Jüri ja mind ennast opereeriti mullu 7 tundi.

Selgub, et inimesel on organismis kohutaval kombel täiesti ebatarvilisi tükke, mis kõik ära võeti, aga mina ju toimin täiesti. Ma ikka naeran, et see on nagu Kolme Põrsakese lugu, kus minul on kivist maja! Ja nüüd saan oma sääsetõrjet otse veeni. Ma ei saa öelda, et see mind väga pidurdaks. Saad oma keemia kätte, istud rooli ja sõidad edasi asju ajama!