:format(webp)/nginx/o/2025/03/22/16731949t1he84f.jpg)
AUSTATUD JA NUTIKAS: Ministrivahetused ja pehmelt öeldes karnevalikirju poliitelu sunnivad korraks mõtlema meie ühele kõige auväärsemale poliitikule Mart Nutile (1962-2019), kelle sünnipäev oli eile (Nutt saanuks 63-aastaseks) ning kes oskas poliitikas käituda ühtaegu väärikalt, targalt, muhedalt ning humoorikalt. Juku-Kalle Raid kraamis lagedale ühe 2018. aastal tehtud intervjuu Mardiga.
Mart Nutt oli üks Eesti Vabariigi ülesehitajaid, ta jõudis Riigikogus olla alates 1992. aastast koguni kaheksa korda, seda ilma liigse kisa ja kärata, valimistelkides hüplemata ning "pingutan või pihiku lõhki, et parlamenti saada" stiili viljelemata. Kuna Mart saanuks 21. märtsil 63-aastaseks, siis võtan seda suurepärast poliitikut ja sõpra siinkohal meenutada.
Üks asi, mida kõik Mardi poliitikutest ja mittepoliitikutest sõbrad mäletavad, et olles küll parempoolne ja isamaaline (algusest lõpuni Isamaa erakonnas), suutis ta läbi käia ka oma "ideoloogiliste vastastega". Ma ei mäleta kordagi, et keegi tema peale kauna oleks kandnud. Poliitika poliitikaks, aga seda tuleb teha inimlikult.
Mart Nutti meenutan peaaegu alati kui Riigikogus karjub tagumises pingis Grünthali-poiss, koondise treener Martin mingi müramasina käivitab või Taat Helme ennast puldis peast nii soojaks räägib, et hakkab hüsteeritsema.
Nutt suutis omi asju ajada hoopis mingis teises võtmes. Nii, et tema mõtetest said vähemalt aru ka need, kes tema maailmavaatega ei nõustunud. Kraamisin sahtlist välja 2018. aastal sooritatud vestluse Mart Nutiga. Sooritasin mina ja Marek Reinaas, Nutt vastas.
/nginx/o/2025/03/22/16731951t1h1704.jpg)
Juku-Kalle Raid: Vaata, sa oled kevade alguses sündinud ja kõik need, kes on sündinud, sel päeval kui kevad sündis, on tavaliselt hirmsad rüblikud. Kas sinu kohta võib seda sama öelda?
Mart Nutt: Ma arvan, et küll võib. (Mõtleb) Ma arvan, et olin täiesti väljakannatamatu laps. Minu esimene sõna, mida esivanemad mulle meenutavad, ei ole mitte "ema", vaid "tüdruk". Mida ma omakorda ei osanud välja hääldada, vaid ütlesin "tigud". Aga mõtlesin "tüdruk".
Marek Reinaas: Seega sul on prioriteedid paigas olnud esimesest sõnast peale.
Mart Nutt: (Muheleb) Sinna ei ole küll midagi parata.
Juku-Kalle: Kas sa tegid koolis kõvasti pahandust ka, kui väidad, et olid väljakannatamatu?
Mart: (Elavneb) Huvitavalt kombel olin pahandusetegija väikestes klassides, aga muutusin suhteliselt normaalseks inimeseks teismeliselt. Paljudega on just vastupidi. Teismelised pööravad ara, aga mina ei pööranud... Minu uus hingamine algas siis, kui nõukogude võim otsa sai.
Juku- Kalle Raid: Oot, millega sa siis koolis õieti hakkama said?
Mart: (Rehmab käpaga) Oi jummal, mingeid selliseid asju, et oleks miilitsaauto segi peksnud, ma ei teinud. Ma olin lihtsalt jõle tüütu. Ma räägin teile ühe loo. Ma olin 3-aastane. Ema-isa viisid mind külla – ja mina kuulsin, et üks vanem daam ütles, et jälle see hull laps toodi kohale. Et nüüd on kogu õhtu rikutud. No mida? Mis ma siis tegin? Midagi ei teinud! Mulle meeldisid nii mõnedki tüdrukud, kes ei olnud nii noored kui mina, aga siiski noored. Ma armastasin nende kingapaelu kinni siduda ja selliseid tempe teha. Pange tähele, mitte siis, kui neil kingad jalas olid, vaid salaja, kingad kokku. Ja siis mängisin autoga vaiba peal ja mammid kukuvad arutama, et kes oleks võinud arvate, et nii heast perekonnast ja nüüd siis niimoodi. Mammi lobiseb, laps kuuleb. Laps ei saa millestki aru, arvab mammi. Aga minu kannatus ei pidanud vastu ja ma käratasin, et no mis siis juhtus? Ja siis said ka tädid aru, et laps saab väga hästi aru.
Juku-Kalle: Räägi, kuidas sa pioneeriks läksid?
Mart: Väga lihtsalt, seoti kaelarätt kaela ja oligi küpse! Muuseas, ma ei saanud tookord tegelikult arugi neist, kes ütlesid, et nemad ei hakka pioneeriks. Miks ei hakka, nii tore ju – mingi kambavaimu tekitamine ja koos jauramine!
(Mõtlikult) Minu vanaema kasvatas mind nõukogude vaimus kogu aeg. Ma arvan, et 10-12 aastasena ei pannud ma pioneeriks olekut ja nõukogude võimu lihtsalt kokku. Oli tore kuuluda mingisse noortejõuku ja teine asi oli Moskva – ei pannud neid ühte karpi kuidagi. Ma ei ole kunagi tagantjärele seletanud, et ma häbenen, kuidas olin pioneer. Ei häbene, see on naeruväärne. Väga paljud, kes saksa hitlerjugendisse läksid, ei läinud selleks, et holokausti teostada. Kindlasti nad ei mõtle nii. Sai laagris käia, sporti teha... Neid inimesi, kes läksid teadlikult pioneeriks, et neist saaksid nõukogude võimu jäägitult teenrid – no seda ei mõelnud vist eriti mitte keegi.
Marek: Ülikooliaeg oli sul see aeg, kus vaikselt hakati õõnestama nõukogude võimu, käidi öösiti ja õhtuti Pirogovi jalamil õlut joomas ja salaja sinimustvalget lehvitamas. Sa ju kuulud ju sinna kampa, kes seal Pälsoni ühikas märatses?
Mart: (Teatava uhkusega) Muidugi! (Kõhklevaks muutudes) Kuigi ma ei tea, kas seda märatsemiseks nimetada saab. Ma ütleks, et see märatsemise kategooria määriti külge väljaspoolt. Tudengielu on vist igal pool ja igal ajal ühesugune. Kõige halvemini, mida ma tean tudengielust maailmas, oli ilmselt Iraanis 1979, kus Ameerika saatkond ära vallutati. Aga teisalt, seal ei juhtunudki midagi muud, kui tudengid elasid oma ettekujutust vabadusest niimoodi välja. Minu ülikooliaastad olid küll hilisemad kui 1979, aga meie ja praegused tudengid – mis seal ikka teistmoodi on? Võim on teistsugune. Kui võim ei ürita sind liiga kapseldada, siis ma arvan, et ei juhtugi midagi.
/nginx/o/2025/03/22/16731953t1hd245.jpg)
Marek: Mis kambas seal ülikoolis siis olid? See on ju ülimalt tähtis.
Mart: No see oli ju vanusega määratud. Mart Laar oli minust kaks aastat vanem. Valdur Ohman oli minust aasta vanem. Ago Pajur oli minust kursus taga, kuigi minuga ühevanune, sama ka Tõnis Lukas. Andres Herkel oli paralleelkursusel. Vilja Laanaru, kes hiljem muteerus ja kellest sai pärast Vilja Savisaar õppis paralleelkursusel psühholoogias. Selline see seltskond oligi, keda mina mäletan ja kes mind mäletavad. Lauri Vahtre samuti.
See oli võrdlemisi homogeenne seltskond. Ma võib olla mõnede inimeste nimesid ei taha mainida, kelle puhul me teame, et läksid tööle kuhugi kolmetärnilistesse asutusse või kes tegid mingil muul põhjusel karmid valikud. Aga isegi isikute puhul, kelle suhtes meil olid kahtlused, et nad võivad olla koputajad, ei tekkinud ühtegi jama. Ilmselt nad ei koputanud tegelikult.
Juku-Kalle: Muuseas KGB kindral Sillari teatas kunagi, et ta tegi kõik, et kagebeelaste nimekiri avalikuks ei saaks, sest ta kuulutas, et eesti rahvas ei elaks seda teadmist üle, mis seal nimekirjas oli. parem võtta puhas leht.
Mart: (Kehitab õlgu) Mõtleme seepeale, kuidas Ida-Saksa agentuuri nimekiri läks Lääne-Saksa julgeoleku kätte, aga meediale seda välja ei antud. Et muidu oleks valla pääsenud pidev nõiajaht, ilmselt on ühiskonnale suhteliselt hukutavam. Sakslastel oli see juba pärast sõda olnud ka, kui jahiti märkimisväärset osa inimestest. See nõiajaht toob endaga kaasa selle, et kõik kahtlustavad kõiki. Mida me ka ei tea, seda me ei tea ja siin on küsimus, kas me tahamegi teada.
Juku-Kalle: Kunagi olid sina see tegelane, kes nõudis, et kõik avalikustataks.
Mart: Ma tegelikult arvan seda põhimõtteliselt ka praegu.
Juku-Kalle: Kuidas juhtus lõpuks ikkagi nii, et sa sattusid Riigikokku ja oled Eiki Nestoriga seal pikimalt viibinud tüübid?
Mart: (Naerab) He-he-he! Ei mina ega Nestor, mõelnud aastal 1988, et me hakkame kunagi Riigikogusse saama. Siis polnudki sihukest asja. See oli paratamatus. Mina julgen öelda küll, et aastal 1991-92 oli olukord, kus mõtlesin tõsiselt, et kes siis sinna nüüd üldse lähevad? Siis kuidagi sai otsustada, et vaja!
Juku-Kalle: Ma ka mäletan, kuidas seda riiki tehti. Vat see oli tõeline punk. Magamata ööd, kui Riigikogu puhvetis rüübati igasugu jooke ning hüpati aegajalt laudade peale.
Mart: Mida ei olnud koosseisudes 1992-95? Esiteks ei olnud juntimist, seda lõputut lolli vaheaegade võtmist, asja tehti südamega. Ei hakatud obstruktsioone kasutama selleks lihtsalt, et ennast näidata. Teine asi, et ajakirjanikud istusid puhvetis koos parlamendisaadikutega ja kõik räägiti kohe ära. Ja keegi ei keeranud kellelegi käru. Hiljem hakkas see pasunasse andmine. Lapsajakirjanikud – nii 20-aastased neiud – ja noored poliitikud, kes napilt 30nesed, klappisid väga hästi. Nad said igas asjas üksmeelele. Väga hästi töötas värk; mitte keegi ei ei lähtunud sellest, et me kasutame seda ära enesereklaami foorumina. Kõvasti oli magamata öid palju ja need viisid muidugi selleni, et me istusime puhvetis nagu miškad!
/nginx/o/2025/03/22/16731955t1hcac1.jpg)
Juku-Kalle: Kohati oli see nagu iiri õllekas... Viina visati, seadusloome tekkis, miski ei jäänud toimetamata.
Mart: Einoh, lusti oli sadade kilode kaupa, ongi kuidagi hea tujuga tehtud riik.
Marek: Mille üle sa kõige rõõmsam oled?
Mart: (Rõõmustades) Vaata, see on nüüd väga subjektiivne. Mina isiklikult olen rõõmus kahe asja üle, mida ise tegin ja vedasin: üks on välismaalaste ja teine kodakondsusseadus.
Marek: Praegu usutakse, et hallid passid said asjata tehtud, et nüüd on hunnik kodakondsuseta tüüpe, kes ei oska keelt ja ei kuulu nagu kuhugi.
Mart: Keelt muidugi ei keela keegi õppida. Halli passi mõtles välja Andres Kollist, mitte mina. See tuli Kodakondsus- ja Migratsiooniametist. Päris julgelt ütlen, kui me ei oleks neid asju teinud poleks ma ei EL-is ega NATO-s. Kas me peame seda heaks või halvaks. Ma arvan, et EKRE-s sellid usuvad, et see on väga halb, et me oleme Euroopa Liidus ja NATO-s, mina arvan, et see on väga hea. Aga mõelge, kui me oleksime oma hääletust viinud läbi olukorras, kus endised Nõukogude Liidu kodanikud oleksid määranud Eesti riigi saatust.
Juku-Kalle: Mart räägi Marekile parem, kuidas pagan on juhtunud see, et oled olnud kõige kauem parlamendis, aga enamus ajast oled sealjuures olnud asendusliige.
Mart: (Peab pausi ja arvutab ilmselgelt, seejärel rõõmsalt) Ei ole enamus aega, pool aega! Ma arvan, et minu enda parteis on olnud hulk inimesi, kes arvavad omakorda, et seal on inimesi, kes võiksid seda kohta paremini täita, kui mina.
Mulle ei sobi muganduda nende valikutega, mida sulle ette pannakse. Teine pool on, et keda eelistavad parteide juhtkonnad? Kas lojaliste või mõtlejaid? Ah? Ma arvan, et eelistavad lojaliste.
Juku-Kalle: Õige, ma tahtsingi siia jõuda.
Mart: No mõtle. Minust palju väiksema häältearvuga inimesi, kes võib olla poliitikas kaasa ei räägi aga keda hääletamisel on vaja, saavad mitte ainult parlamenti, vaid ka valitsusse – küll ja küll!
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)