/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/22/16731386t1h12fe.jpg)
20. märtsil kell 11.01 algas astronoomiline kevad ja oli pööripäev – siit edasi hakkab valgus pimeduse üle võitu saama. Kuigi päike sirab, on õues neil päevil siiski üsna krõbe. See aga ei ole takistanud loodusel kevadeks valmistumast.
Loodusmuuseumi eksperdid selgitavad, mille poolest tänavune kevad on teistsugune
Mille poolest tänavune kevad silma paistab? Eesti Loodusmuuseumi botaanik Jana-Maria Habicht märgib, et kui eelmisel aastal sai vahtramahla veebruaris, siis sel aastal oli mahl juba jaanuaris lahti. «Ja lumikellukesed olid juba veebruaris ennast maapõuest välja ajanud ja õitsemise ootel,» ütleb Habicht. «Sel aastal tuleb kevad teisiti,» tõdeb ta.
Lennart Lennuk, kes on Eesti Loodusmuuseumi bioloog ja kogude osakonna juht, käis märtsi teise dekaadi alguses looduses pikemalt jalutamas ja märkas siin-seal muidki kevadmärke – enne kui meid taas lumega õnnistati. «Nägin lendamas esimesi suurlauk-hanesid, ka harilik karikseen oli mitmes kohas väljas,» ütles Lennuk. Seda viimast, ka põdra tassiks kutsutavat seent saab pidada kevadekuulutajaks – niipea kui vähegi soojemaks ja sulale läheb, võib tema silmajäävaid punaseid «karikaid» metsas ja võsastikes silmata. Lennuk lisab, et möödunud nädalavahetusel oli päikeselisemates kohtades näha ka lepa ja sarapuu esimesi emasõisi.
Künnivaresed juba kraaklevad
Linnud tegutsevad ka Viljandimaal. Loodusmuuseumi entomoloog-kuraator Leif-August Kirs märkas juba märtsi alguses saabumas künnivareseid, kes päiksetõusust kuni loojanguni oma pesapuudel parimate pesakohtade pärast kraaklevad, teineteist sakutavad ja taga ajavad. Kirs kuulis aga jaanuaris üksikuid rähnitrummeldusi, mis nüüd on aina sagedasemad, ka puukoristajad on väga häälekad.
Muidugi ärkavad ka putukad ja ämblikud. «Eelmise nädala soojad ilmad meelitasid välja huntämblikud – jalutasin kulusel heinamaal ja iga mu samm ajas mitmeid ämblikke jooksma,» märgib Kirs. «Oma esimesi päevaliblikaid nägin samuti eelmisel nädalal, mitmed neist ajasid teineteist taga.»
Eesti Loodusmuuseumi bioloog, haridus- ja meedia spetsialist Katerina Pesotski märkas juba märtsi alguses lapsuliblikat. «Tavaliselt olen neid veidi hiljem näinud – märtsi keskpaigas. Aga sel aastal istus 6. märtsil üks armas erkkollane isane puutüvel ning torkas kohe silma. Samas olen veel ühte kollast tegelast näinud ootamatult vara, nimelt õnnetriinut. See sidrunkollane mustade täppidega mardikas näitab tavaliselt ennast ka veidi hiljem, aga sellel aastal kohtusime temaga naistepäeval.»
/nginx/o/2025/03/22/16731396t1h52ed.jpg)
Lennart Lennukil õnnestus möödunud nädalal fotole püüda liblikas, kes on Eesti Loodusmuuseumi entomoloog Aare Lindti sõnul harva kohatav liik. «Võsa-kirivaksik on juba talvekorterist välja lennanud,» sõnab Lindt. «Ta koorus eelmise aasta septembris, elas talve üle varjulises kohas ja suudab lennata veel juuli alguseni. Võsa-kirivaksik on üks neist vähestest liblikaliikidest, kes võivad umbes kümme kuud valmikuna elada. Röövikud toituvad lehtpuudel,» räägib ta.