:format(webp)/nginx/o/2025/03/20/16724551t1hc981.jpg)
Kevade alguse puhul on armas meenutada Oskar Lutsu samanimelist raamatut, mis oleks Eesti edetabelis – kui kirjanduses sporditabeleid peetaks – konkurentsitu liider. Juku-Kalle Raid aga räägib, kuidas Lutsu «Kevadet» on tsenseeritud ning tuletab meelde ka raamatus esindamata Tootsi-jutte.
/nginx/o/2025/03/20/16724568t1hf4b1.jpg)
Oskar Lutsu «Kevadet» pole vaja kellelegi tutvustada, aga nagu tõeline kevadki, mis täna algas, kujunes ka Lutsu raamatu algne saatus heitlikuks. Kord nii, kord naapidi. Ja päris mitmetel kordadel ei pääsenud see tsensori valvsast mootorsaest, millega teosest tükke välja nüsiti. Kohe uurime, mis välja visati.
Kevadet on ikka ja jälle uuesti trükitud, kokku umbes veerandsada väljaannet; raamatut on tõlgitud vähemalt 15 keelde. Aga kes arvab, et Oskar Luts ja «Kevade» sündisid loorberipärg peas ja kullaproov küljes, see eksib üsna sügavalt.
«Kevade» esmatrükk nägi valgust 1912. aastal (täpsemalt esimene osa, sest raamat koosneb kahest osast; teine osa ilmus 1913) ning seegi tuli Oskar Lutsul ise oma (laenatud) raha välja anda, kuna kirjastused saatsid ta tema koolipõlve-heietustega kuu peale.
Luts visati välja lausa neljast trükikontorist, sealjuures ka Postimehest ning muidu üsna ärksast Noor-Eesti kirjastusest. Ilmselt – Lutsu enda väljendust kasutades – kiristasid kirjastuste juhtoinad juba varsti hambaid ja ajasid verist vahtu suust välja kui selgus, et raamat võeti rahva poolt ühe suure põmakaga omaks. Esimest osa trükiti kohemaid 2100 eksemplari (see on ka täna ulmetiraaž), aga järgnesid kordustrükid.
Luts sai Eesti Kirjanduse Seltsilt raamatu eest ergutusauhinnaks koguni 50 tsaariaegset rutsi – päris suur raha – ning tema ülejäänud raamatute alla ta ise enam raha panema ei pidanud, vastupidi, nüüd käisid kirjastusärid Oskaril ise kannul: «Anna raamatut, anna raamatut, anna raamatut!»
Kriitikud olid igaks juhul väga ettevaatlikud, kust nemad teadma pidid, et «Kevadest» kujuneb tõeline kirjanduslik rakett.
Postimehe ajakirjanik Anton Jürgenstein virises, et Lutsu «keelekasutus on hooletu» ja ta kasutab «väljendeid, mis suurde kirjandusse sugugi ei sobi». Anton Hansen Tammsaare kobises Päewalehes koguni, et kuigi Toots ja Lible on hästi loodud kujud, leidub siiski «wärwita ja huwitusteta» targutusi.
/nginx/o/2025/03/20/16724573t1h3319.jpg)
Lähemegi siit «väljendite» juurde, mida Lutsule pahaks pandi. Teisisõnu, vaatame üle, kuidas tsensori raudne pliiats raamatut aegade jooksul ümber tegi.
Kõigepealt – Luts plaanis esimese trüki nimeks «Kewad», mitte «Kewade» nagu hiljem seda kutsuma hakati. See kõik on tite piss, sest juba teises trükis märkame, kuidas Lutsu mahlaka keele kallale mindud on.
Pean silmas kohta, kus köster raevub ja Joosep Tootsi põrguliseks sajatab. Aga kellel on olemas esmatrükk, teab väga hästi, et Toots polnud alguses mingi "põrguline", vaid hoopis "sitavikat". Täpselt nii köster teda nimetab.
Samamoodi on parandatud juhtumit sauna juures, mil Toots sauna akna sisse tulistab ja kirikumõisa rentniku käest mehiselt sugeda saab.
Kui Toots kukub jahuma, et "Ma arvasin esiti, et Tamasseri rauad on", karjub rentnik esimeses trükis vastu: "Ise oled sa Tamasser. Ma tahan selle Tamasseri sulle p...e lüüa."
Selliseid ümbertegemisi tuli ette ka hiljem. 1935. aastal, mil Konstantin Päts oli riigi ära pööranud ja kõik muutus korraga ülipühaks ning pidulikuks, käis pidev kodukaunistamine, jumalateenistus ja riigivanema palav armastamine – ühes sellega, et kõik lapsed talle llilli tassisid – hakkas tsensorile närvidele käima, kuidas "Kevades" köstrit on kirjeldatud.
Nimelt tõmmati maha "julk-jüri" kirjeldus, kus teda on esitletud kui paksu ja lühikest meest, ilmselt tundus see vaimulikku alavääristav.
See kirjeldus on nüüdseks raamatusse ammu tagasi roninud.
Saksa okupatsiooni ajal 1942 eemaldati "Kevadest" kõik see, mis halvustas kirikumõisa saksa poisse elik "kirikumõisa kalkuneid-tolkaneid".
/nginx/o/2025/03/20/16724642t1h57a1.jpg)
Kogu "saksavastasena" tunduv kraam lendas prügikasti. Siin ei jää jälgegi Tõnissoni vihast sakslaste vastu ega loomulikult ka midagi vihjetest muistsele vabadusvõitlusele. Mistõttu Tõnisson oleks nagu lihtsalt arulage pätt, kes lasi niisama heast peast või igavusest saksa poiste parve jõepõhja, mitte põlisest vihast orjastajate vastu.
1949. aastal, mil Eesti oli okupeerinud taas Nõukogude Liit, saeti teosest välja kõik, mis religiooni puudutas. Tõesti, mitte päris kõike, aga Arno Tali piibellik nägemus küll ning tema korralik piibli tundmine, kui ta pühakirja sündmusi klassi ees säärase õhina ja kaasaelamisega ette kandis, nagu "oleks ise kohal viibinud".
Lutsu juures olla käidud ka nurumas, et ta kirjutaks tegelaskujudesse sisse midagi "sotsialistlikku" või "klassiteadlikku", aga ilmselt polnud isegi nõukogude tsensorid nii lollid, et oleks taolist asja oma endagi pealuu sees tõsimeeli võtnud.
Ka need kirjeldused imbusid pärast Stalini surma "Kevadesse tagasi". "Sitavikat" ja "p...e löömine" pole aga rohkem trükivalgust näinud.
"Kevade" ei olnud sugugi Lutsu viimane "Tootsi-lugu". Saksa okupatsiooni ajal kirjutas ta Poatimehe sabas 1942-43 aastal järjeloo "Uusi pildikesi Kevadest", mis ilmus raamatuna alles 1995, kirjastuses Olion. Neli lugu kandnavad pealkirju "Haruldane külaline", "Raamatuköitmine", "Kalapüük ja lõkketuli" ning "Lahkumine koolist".
/nginx/o/2025/03/20/16724634t1h18e1.jpg)
Tegelased on kõik samad, aga et need killud on eraldi kirja pandud, siis ei moodustu ühtset tervikut. Aga mis siis. Toots ärpleb samamoodi, elu külakoolis keeb, köster mõurab ja kooliõpetaja on hea. Peale selle ütleb ka Luts ise enda kohta, et tal on kalduvus "sageli põhiliinist kõrvale kalduda" ning hakata lobisema nii ühest kui teisest ja niisama tühjast-tähjast.
Kõige selle kõrval aga paneb mind hoopis imestama üks Lutsu elulõpu-eelne följeton, kus ta kõneleb, mil moel pühal valimispäeval (Nõukogude Liit!) külastab ta valimisjaoskonda, sest tunneb püha kutset hääletada nõukogude inimesele kohaselt.
Aga takerdub siis jaoskonna puhvetis, sest märkab riiulil "nii kenu asju". Pole vaja olla Lutsu biograaf, et taibata: Luts on niimoodi ridade vahele poetanud juba hommikust saati nõukogude valimisjaoskondades müüdava ning pakutava kange napsi ja veel kangema kihu see viivitamatult peale valimisakti kätte saada ning pintslisse pista.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)