ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: vanad eestlased nägid välja nagu tegelased õudusfilmist. VAATA PILTE!

Foto raamatust "Estonica", tõenäoliselt 1880ndad aastad. Foto: Heinrich Tiidermann

Keelepäevast pole möödas nädalatki, aga selle valguses vaatas Juku-Kalle Raid fotosid vanadest eestlastest. Vanu eestlasi pildistas 19. sajandil Heinrich Tiidermann ja nood näevad välja nagu oleks välja karanud mõnest hullemast kummitusfilmist.

Mitte keegi ei tea täpselt, kuidas kõlas eesti keel näiteks 13. sajandil, kui taanlased meid vallutasid. Esimene kirjalik allikas meie keelekõla kohta pärineb Henriku Liivimaa kroonikast, kus saarlased üht sakslaste vaimuliku teise ilma saatsid, ise naerdes, et "laula-laula, pappi!" 

Tapriga abaluude vahele

Kroonik Henrik annab teada, et kui tsistertslaste ordu preester Frederic sõitis 1215. aasta aprillis koos oma õpilase ja mõningate liivlastega Toreidast Koiva jõge pidi laevaga alla, et Riiga minna, tungisid saarlased neile jõesuus kallale, toppisid oma laeva ning purjetasid minema.

Eestlaste seltskondlikud mängud 19. sajandi lõpul Foto: Heinrich Tiidermann

Henrik jätkab: "Kui preester taeva poole pöördunult koos oma õpilasega oma palvetes issandale kiitust kuulutas ja tänu avaldas, mõnitasid nemad, pekstes mõlemat oma nuiadega pähe ja selga, lausudes: "Laula! Laula! Pappi!"

Seejärel piinati preestrit ja tema õpilast julmalt ja lõpuks tapeti, lüües neile tapritega abaluude vahele, saates «nende hinged ilma mingi kahtluseta taevasse märtrite osasaamisse".

Henrik pani selle eestikeelse lause kirja kusagil 1225. aasta paiku.

Päris hirmsad ilmed

Keelepäeva raames otsustasin aga raamaturiiulist tõsta välja Tõnis Liibeki poolt koostatud teose "Estonica", mis koondab endas Heinrich Tiidermanni (1863-1904) fotosid eestlastest 1880ndatel aastatel. eestlased näevad välja küll nii, et visuaalse vaatluse tagajärjel pidanuks neist kaarega mööda käima.

Tiidermann pildistas eestlasi nende igapäevase tegevuse juures Foto: Heinrich Tiidermann

Tegelikult muidugi on nende surnuilme fotodel põhjustatud pikast säriajast; sa pidid tükk aega liikumatult istuma, kuni pildistamisprotsess käis. Sestap nood ilmedki. 

Tiidermanni album "Estonica". Koostanud Tõnis Liibek Foto: Juku-Kalle Raidi raamaturiiul

Juba 1980. aastate alguses kirjutas Eesti fotograafia grand old man Peeter Tooming (1939–1997) et Heinrich Tiidermannist on kuulnud kõik eesti fotograafia ajalooga minimaalseltki kursisolijad ning et üksmeelselt peetakse teda Eesti fotoloo mineviku üheks tugisambaks.

"Rahwalikkude kujutuste kogu"

Pildistamist alustas Tiidermann kusagil 1880ndate keskel. Kui ta 1897. aastal oma fotodega Tallinnas näitusel osales, ei olnud ajaleht Postimees kiitusega mitte kitsi: "Mitte waikides ei saa mööda minna ilusast tööst, mis Eesti, iseäranis maarahwa elu kenasti kujutab. See on Peningi wallakirjutaja hr. H. Tiedermann’i “Estonica” album oma 200 pildiga. Näitusel on see täiesti ainus niisuguste rahwalikkude kujutuste kogu. Säält leiab waataja rahwa töödest, tööriistadest, elumajadest, rahwariidis laulukooridest, Eesti kirjanikkudest nende käekirjadega, ning muist asjust ilusaid pilta."

Vikat õlal nagu surmal Foto: Heinrich Tiidermann

Tiidermanni raamatu koostaja Liibek märgib: "Tiidermanni pildistusi võib võrrelda Johannes Pääsukese (1892–1918) loominguga, kes 20. sajandi teise kümnendi alguses tegi talurahvast samalaadseid ülesvõtteid. Tuleb aga rõhutada, et Tiidermann tegutses aastaid varem ning erinevalt Pääsukesest ei olnud ta ühegi asutuse palgal. Tiidermanni fototöö oli puhtalt erainitsiatiiv ning nagu ta ka ise on maininud oli tema põhihuviks seejuures kaduva rahvakultuuri jäädvustamine."

Tige ja äkiline eestlane

Nõnda võibki Tiidermanni rohkem kui sajandivanustel fotodel näha rahvariides inimesi, taluhooneid, tarbeesemeid, töötegemist ja laulukoore, ülepea Eesti rahvast igas tähtsamas asjas, pakkudes mitmetahulist pilti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eestlaste eluolust.

Eesti rahva näolaad 19. sajandi piltidel on tänaseid iluarusaamu arvesse võttes üsna jube. Nii on eestlasi kirjeldanud ka meie rahvast "vaadelnud" tegelased, olgu selleks Karl Ernst von Baer, Garlieb Merkel või August Wilhelm Hupel. 

Sageli pannakse imeks eestlase tuimust, tema seestunud ilmet, jõllitamist, vaikimist ning ennenägematut põikpäisust. Merkel lisab koguni, et "eestlane on häkiline, tige ning kättemaksuhimuline." 

Või siis teisalt (sama autor): eestlased on "kawalad wargad, joodikud ja kõlvatumalt ulakad."

Tacitus kirjutas, et aestide hõimud "austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metsseakujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi. Mõõku kasutatakse harva, nuie sageli."

Tiidermanni õudusfilmilik surm

Eesti mees, kes 1858. aastal Tallinnas 300 hoopi peksa sai. Foto: Heinrich Tiidermann

1899. aastal andis Tiidermann välja fotograafiaõpiku "Täieline päevapildi õpetus", mille täiendatud kordustrükk ilmus 1903. Raamat annab toonases mõistes väga põhjaliku ülevaate fotograafiaaparatuurist, laborist, fotoprotsessidest jne. Kindlasti oli see raamat üks vingeim fotograafiaõpik 19. ja 20. sajandi vahetuse Eestis. 

Heinrich Tiidermanni lõpp oli samuti õudusfilmilik. Ta sai surma 27. septembril 1904. Asus Nõmmel (Tänane Trummi asum) oma maja juures alles ehitatud keldri laetugesid ära võtma, aga jäi varisenud kivivõlvi alla. Ta on maetud Rahumäe kalmistule.

Muuseas, tema maja on Trummi asumis tänaseni alles, huviline saab seda kiikama minna.