ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: lendava Kivi peale kasvab sammal halvasti ehk kuidas koguda miljon lennupunkti

Postimehe ajakirjanik ja lennupiletite võlur Krister Kivi Foto: Mark Raidpere

LUGUDE KIRJUTAJA JA LENNUPILETITE LUGEJA: Postimehe ajakirjaniku Krister Kivi nimi pole tundmatu ilmselt ühelegi tegelasele, kes on kasvõi põgusalt tarbinud ajakirjanduses žanri, mille nimi on "reisilood". Mõned neist on täiesti uskumatud, aga veel šikim on, kuidas Krister valdab hästi elamissüsteemi, mille ta ise loonud on ja mis võimaluse korral möödub lennukites ühest kohast teise hõljudes. Juku-Kalle Raid käis Kristeril enne üht tema järjekordset "sutsakat" (kõigest 17 lennuotsa!) külas vestlemas.​

Pidevalt mööda ilma rändav ajakirjanik Krister Kivi (töötab viimastel aastatel Postimees Nädalale ja Postimehe reisiveebile) ei meenuta absoluutselt reibast reisiselli, kes, sall tuules lipendamas, vehib sõpradele klubiuksel lahkudes soniga, karjub entusiastlikult "Ahoi! Adjöö!" ja siirdub teisele poole planeeti. Täitsa vastupidi. Kui sa Kristerit kusagil esimest korda näed, siis ei suuda üldse uskuda, et ta lähiajal väga toolist lahkuda kavatseks. Aga näe, esmamuljed narrivad nende kogejaid tihtipeale. Kristeri matkalood (ei-ei, kummikud jalas ta mööda rabasid ei konda!) on aga kirjandusliku nauditavusega üles tähendatud ning hea, et ta neid meiega jagab.

Juku-Kalle Raid: Sa oled ikka suure jupi aega ajakirjanduses töötanud, üle 30 aasta. Need on alati kepsakad lood, kuidas keegi leheneegriks sattus. Reeglina pole neil eelnevalt ajakirjandusega mingit pistmist olnud.

Krister Kivi: Esimene kokkupuude oli see, et läksin 16-aastaselt suvel Rahva Häälde masinakirjutajaks – kuna ema Aita Kivi töötas sel perioodil seal juba ajakirjanikuna. See võis olla aasta 1990. Pidin lihtsalt sisse lööma Rahva Hääle ajakirjanike lugusid.

(Muigab) Aga siis hakkas tunduma, et kohati võiks neil sõnastus olla veidi parem. Ma esialgu küsisin vist luba ka, aga siis hakkasin juba niisama neid tekste parandama.

1993. aasta suvel lõpetasin keskkooli ära ja püüdsin astuda Humanitaarinstituuti, aga sain aru, et see on väga kallis ja raha mul nagu ei olnud. Ja kuna mul Ajakirjandusmajaga oli kokkupuude juba kestnud ja noori ajakirjanikke läks toona väga vaja, siis esimene töökoht oligi mul Päevalehe kultuuritoimetus, kus töötasin Annika Koppeli käe all. Üsna kähku sai selgeks, et kultuuritoimetus mulle kõige parem ei ole. Maandusin siis elutoimetuses, kus majandas Brit Rosen, kes tegutseb siiani ajakirjanduses ja on väga meeldiv ja malbe inimene. See mulle väga sobis. Ka palgad olid alustavatel ajakirjanikel sel ajal hullult suured, arvan, et sain kohe mingi paar tuhat krooni. Kukub sellisele 18-aastasele noormehele, kes on ainult keskkooli lõpuni käinud, ühtäkki sihuke raha pihku – no ta elab jumala mõnusat elu. Ja üldiselt leiti, et lood tulid mul välja ka, kuigi eks ma juba siis hakkasin oma töödega hiljaks jääma ja toksisin viimase minutini.

JKR: Miks sulle kultuuritoimetus ei sobinud? Sest elu toimetus on palju abivalentsem?

KK: Kultuuritoimetuses oli kõige vähem mängulisust ja tuli teada kultuurihierarhiat. Võib-olla ma ma ei osanud olla ka üleliia lugupidav. Otseselt mingit konflikti kellegagi ei tekkinud, aga kuidagi saadi aru, et mul oleks kusagil mujal parem.

JKR: Mis see elutoimetus siis toona endast kujutas seal Päevalehes?

KK: (Mõtleb pikalt) See oli selline väga meeldiv ja stressivaba kohake, kus alles igal hommikul hakati arutama, et mida õhtuks trükikotta saata. Kuidagi need küljed aga ära täideti, väga huvitavaid ja isikupäraseid tekste toodeti. Tead, mul tuleb vahest mingi artikkel ette, mille olen siis või ka hilisemal ajal kirjutanud ja võiks arvata, et lööb ette vähemalt selle, mis asjaoludel ma ühe või teise inimesega kohtusin, aga ei meenu mitte midagi! Eks neid lugusid on olnud ju tuhandeid ja tuhandeid, mitukümmend miljonit tähemärki sisse toksitud. Ja paljude lugude puhul on mu mäluplaadiga toimunud mingi formaatimine: peas seda faili enam alles pole. Mis on omajagu alameeriv muidugi.

Aga ega ma Päevalehes väga kaua ei peatunud. Sain Madis Jürgeniga Ajakirjandusmaja kohvikus tuttavaks, kes kutsus mind tööle Magneeti. See oli tol ajal täielik kõrgtase. Asko Künnap kujundas ja... Kõik oli eriti super mõnda aega.

JKR: Nagu välismaal!

KK: (Naerab) Jah! Ma arvan, et ma praegu teen poole nädalaga sama palju tööd, kui siis kuuga : Magneedis oli tempoks umbes poolteist artiklit kuu kohta. Aga siis mingi moment saadeti sinna valitsema Tiina Jõgeda, kellega ma saan siiamaani väga hästi läbi, ja tema üsna esimese liigutusena koondas mind. Sain hüvitiseks tohutu summa, 16 tuhat krooni. Ega ma väga ei kaevelnud.

(Mõtlikult) Karma muidugi karistas Jõgedat sellega, et ta jäi Ajakirjandusmaja veneaegsesse lifti kinni.Ta oli seal liftis päris kaua ja toimetas seal neid ajakirjapoognaid, mingist uksepraost tuli need talle lifti pressida. Mina läksin aga hiljem Õhtulehte tööle ja sealt Ekspressi.

Aga eks ma Ekspressile olin hakanud kirjutama juba varem: hakkasin keskkooli lõpus neile tegema horoskoope. Ise pakkusin neile, sellise enda kohta ootamatu algatusvõimega. Ja neile väga meeldis see mõte.

JKR: Mõtlesid välja või võtsid Linda Goodmani raamatust?

KK: (Vaidleb) Ei-ei, ma tegin ikka südamega. Vahel läks ööga mingi poolteist pakki sigarette ja olin hommikuni üleval ja muudkui koostasin horoskoopi. See oli omajagu kurnav. Aga ma olen mingites küsimustes pedant, kuigi kodu näiteks on mul täna väga sassis.

Tegin seda nii, et mul olid kuskilt paljundatud efemeriidide tabelid – et kus on parajasti Marss, kus Veenus, kus Merkuur – ja oli ka üks pruunide kaantega kaustik, Igor Mangi loengukonspekt, mille keegi hea hing oli mulle andnud. Et mida tähendab, kui Veenus on Kaljukitses või Saturn kvadraadis Merkuuriga. Ma ei mõelnud midagi külmalt välja, kuigi jälgisin ka inimeste käitumist ja püüdsin siduda teooriat praktikaga.

Ja tead, raske oli sellest horoskoobindusest lahti saada. Ma arvan, et kirjutasin viimased horoskoobid umbes kümne aasta eest. Ikka aegajalt mõni naisteajakiri lunis, et tee meile aastahoroskoop. Tundub, et mis see horoskoobi tegu ära pole ja saad veel mingi paarsada eurot selle eest, aga neid on olnud ikka jumala kurnav kirjutada ja järjest kurnavamaks läks. Sa ei saa neid täiesti välja mõelda, vähemalt mina seda endale ei lubanud. Sa pead tuginema teooriale. Samas tuleb arvestada, et inimestel on kogu aeg midagi sitasti ja kogu aeg tuleb neile ka tuleviku osas natuke lootust anda.

JKR: Sinu sotsiaalmeedia tekstid on ikkagi üsna kirjanduslikud.

KK: (Muheleb) Ma saan ainult aitäh öelda selle peale..

JKR: Kui Ekspressi sattusid, siis see oli Ekspressi kõrgaeg. Kui sul Ekspressi kaenla all ei olnud, siis sind ei olnud olemas. Jälle – nagu välismaal!

KK: Jah, aga ega ma väga kauaks esimese hooga sinna ei jäänud. 1998. aasta lõpus kutsus Ingrid Tähismaa mind Kroonikasse. See oli tohutu viga, et ma lasin end üle osta, aga rahanumbrid taaskord pimestasid.

Kroonikas sain õudusega aru, et mind ümbritseb täiesti võõras maailm. Ma ei teadnud üldse, kes kellega käib ja see ka absoluutselt mind ei huvitanud. Tingimused aga olid head, olin endale võidelnud muuhulgas välja isikliku kabineti 23-aastase nagana. Lõpuks istusin seal kabinetis ja ei suutnud neid tekste üldse teha ja olin nii frustreerunud, et viskasin ühel hetkel kohvitassi lakke, koos kohviga muide. Et oma ängistust kuidagigi maandada.

Pikka pidu mul Kroonikas ühesõnaga polnud. Sealt liikusin edasi sellistesse naisteajakirjadesse nagu Stiil ja Stiina, kus tiksusin ära paar ilusat aastat. Siis kutsus Ekspress mind tagasi ja olin Ekspressis veel 17 aastat jutti.

JKR: Selle Kroonikaga oli nii, et sõbrad kurtsid, kuidas osalt peab inimesi taga ajama, kes ei taha intervjuud anda, teisalt peab tõrjuma neid kuulsusi, kes helistavad iga nädal, et kass nihestas käpa ära või saabus uus roosa diivanikate, et tehke lugu. Huvitaval kombel oli seal ajalehest Post kirjutajaid, endiseid punkareid ja neile näis see sobivat.

KK: Ilmselt see töö teatud nihilismi eeldabki.

JKR: Sa oled väga palju kirjutanud oma reisidest. Kui vaadata, mis sa teinud oled, on tunne nagu Tiit Pruuli puhul, et eriti palju Eestis ei ole ja kui on, siis tahab kohe tagasi või edasi.

KK: Võib olla mõnes mõttes niimoodi on. Kui ma reisima hakkasin, siis Eesti ühiskond erines läänelikust ühiskonnast muidugi palju rohkem, kui ta erineb nüüd. Mulle väga meeldis see vabadus, mida lääne ühiskond sisaldas, see kõik oli nii tohutult värskendav. Ja alati kui olin tagasi ja teadsin, et nüüd pikka aega kuskile ei saa, siis see tekitas minus päris suuri depressioonihooge.

Aga kuidagi taipasin, et on võimalik ajakirjanduslikku tööd siduda reisimisega. Ja mingi aeg, ehk umbes 10 magusat aastat, töötas see väga hästi. Action sobis mulle. Ma sain käia ikka igasuguseid lugusid tegemas.

(Tagasihoidlikult) Mõned lood õnnestusid paremini kui teised, näiteks kajastus tsunami järgsest Taist. Mäletan, et käisin kunagi näiteks seda vaatamas, kuidas Guatemalas oli maa sisse väga suur auk tekkinud ja vist ka mõned majad sinna varisenud. Läksin kohale ja vahtisin seda auku.

Samas ma päriselt pingutasin. Kui New Orleansist oli Katrina orkaan üle käinud, siis ma tohutult püüdsin sinna üleujutatud linna sisse saada, aga kuna ma autot ei juhi ja paati polnud, siis oli see väga raske.

Nii et tegelikult tegin reporteritööd peamiselt ühest põgenikekeskusest. Püüdsin muidugi, aga mõned tundsid end petetuna, et ma kummipaadiga tänavatel ei aerutanud ja ei teinud sealt Eestisse otseülekannet, nõuti isegi mu vallandamist.

Mäletan, et olin öö otsa magamata, juba oli vaja saata ära pildid ja artikkel, deadline oli käes, mina tohutus ahastuses, sest pilte aparaadist kätte saada ei õnnestunud. Lõpuks Houstoni lennujaamas üks kena inimene kutsus mind US Airwaysi lounge'i, kust leiti mingi juhe, mida ma telefonist piltide kättesaamiseks vajasin. Sain seega loo pildid saadetud. Ja siis ma lihtsalt varisesin lennukis tooli, must auk, mitte sekunditki sellest lennust ei mäleta. Ärkasin alles Pittsburghis, kus oli kohe uus intervjuu uuel teemal.

JKR: 1990ndatel kui sina hakkasid ringi lendama, oli tüüpiline reisimine karmilt teistsugune. Parimal juhul aeti grupp kokku ja mindi bussiga Pariisi. Enam-vähem see aeg.

KK: (Vehib käega) Sellist jubedust ei ole ma kunagi teinud. Mulle ikka meeldis reisida lennukiga.

JKR: Sellised bussireisid olid ka suht segased ja seal alati juhtus midagi hullu. Ma käisin näiteks Istanbulis Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeus'i juures, Kaika nõia ju muude kirevate tüüpidega. See oli väga kurnav tripp, aga see-eest põnev. Ma isegi ei sattunud sel ajal nii kaugetesse kohtadesse kui sina. See andis maailmast kindlasti hoopis teistsuguse ettekujutuse.

KK: Ma usun küll. Ma olen umbes sajas riigis käinud. (Teeb pausi) Mis ei ole mingisugune saavutus.

Osades olen olnud väga põgusalt. Ma kadedusega mõtlen neile inimestele, kes saavad minna mingisse kohta ja seal vaikselt kogukonda sisse elada. Mul on aga alati olnud ühel või teisel põhjusel tahtmine minna nii suur, et käed hakkavad värisema, aga kui kohale jõudsin, siis oli tavaline teadmine, et pean kohekohe hakkama tagasi sõitma, sest järgmine nädal on näiteks toimetuse koosolek. Tänapäeval olen ma koosolekutel ka lennukist olnud, nüüd on ju lennukis sageli wifi ja koosolekud käivad väga meeldivalt veebi kaudu, aga koroonaeelsest ajast mäletan üht eriti sõgedat reisi, kui kihutasin Türki, registreerisin end seal Holiday Inn´i hotelli sisse ja hakkasin tund aega hiljem kohe tagasi sõitma. Ma olen nimelt väga mõjutatav igasugustest reisifirmade kampaaniatest ja International Hotels Groupil oli mingi promo, et kui kogud teatud arvu Holiday Inn´i ööbimisi, saad suure koguse IHG preemiapunkte. Läksin siis Türki seda tegema, kuna seal olid hotellid kõige odavamad.

Aga see, et koosolekule ei jõua, ei tulnud kõne allagi. Niisiis jätsin kohvri sinna Antalyasse hotellituppa ja ostsin läbi Moskva tagasilennupileti Tallinna. Lendasin öö otsa, olin koosolekul ära ja õhtuse lennuga sõitsin tagasi jälle Antalyasse. Regasin peagi end hotellist välja ja tulin uuesti tagasi Tallinna.

JKR: See kõlab ju täieliku absurdina.

KK: Seda on ükskord hiljem ka juhtunud, kui läksin sõpradega Istanbuli. Õppisin parasjagu EBSis ja mul oli vaja tulla siia mingit eksamilaadset tegema. Siis ka kihutasin nendega Istanbuli, sõitsin Istanbulist päev hiljem Tallinna, tegin koolis oma asjad ära ja siis kihutasin jälle sinna tagasi. Selliseid asju on olnud.

JKR: Minul jääb mulje, et sa oled alailma kusagil ära. Et lähed kuhugi ja satud alati mingisse veidrasse ja kurnavasesse ootamatusse. Või otsid ise neid?

KK: Ei, teadlikult küll mitte.Aeg ajalt sellised olukorrad leiavad mind üle. (Ülestunnistavalt) Eelmisel nädalal sõitsin näiteks salaja New Yorki.

JKR: (Irooniaga) Salaja enda eest või?

KK: Salaja selles suhtes, et kellelegi ei öelnud. Tänapäeval saab ju teha tööd ilusti kodukontorist ja mõned ei käi kuid kontoris kohal. Ma ei pidanud seda kellegagi kooskõlastama ja mulle tundus, et oli vaja minna.

JKR: Oli vaja minna, sest sul oli rahutus?

KK: Seda ka.

JKR: Sul on eriline anne sonkida välja äärmiselt mittemidagi maksvad lennupiletid. Võibolla isegi viieka eest. Suure osa oma ajast veedad sa internetist ja otsid neid pileteid ja siis ühel hetkel oledki lennujaamas.

KK: (Veidi nukralt) Eks need parimad ajad on juba ära olnud. Mingi moment oli igasuguseid hinnaeksitusi hästi palju ja tavapraktika oli see, et kui pilet oli juba müüdud ja sa ostsid selle juhtumisi viie euroga, siis see nii ongi. Täna on kõik läinud küünilisemaks ja ka lennufirmad leiavad, et kui hind neile ei sobi, siis nad lihtsalt tühistavad selle ja kannavad sulle raha tagasi paari kuu jooksul. Ema vahest õudusega arvutab, kui palju ma olen raha maha lennanud oma elus.

JKR: Kas sa oled teda lohutanud, et osad on viis eurot?

KK: (Tõttarmastavalt) Ei, eks osad on ikka kõvasti rohkem ka läinud. Kuni ma sain oma ajakirjanduslikku tööd ja reisimist siduda, oli kõik väga kena, aga mingi hetk Ekspressis tekkisid mulle noored konkurendid, kes tunnetasid muutunud ajakirjandusmaastikku minust paremini ja said aru, et müüvad igasugused lood blondidest väliseestlannadest, kes Ühendriikides rikkad mehed endale olid leidnud. Sain õudusega aru, et minu komandeeringu-ettepanekud ei lähe enam nii kergelt läbi. See pani mind pani ahastama, sest tundsin, et ei suuda reisimisest loobuda.

Mingi hetk ma siis pakkusin, et hästi, ma maksan ise ja sõidan ise kohale. Hakkasin Ekspressis võtma reisimiseks väikelaenusid. Nii et see kirg on olnud suure miinusmärgiga. Samas eks mu kulutused Eestis on superväikesed. Rahad lähevad tulevase reisi katteks või alles maksan eelmisi tagasi.

JKR: Sa ei näe jah priiskaja moodi välja.

KK: Mul on siin 20 aastat vanu kampsuneid, mis lähevad veel selga, selles suhtes ka mu ökoloogiline jalajälg on väga väike, kui lendamine kõrvale jätta. Ostan väga vähe uut kaupa.

Pesumasin on ka 20 aastat vana... Mingi hetk umbes kümne aasta eest ta läks rikki; parandaja teatas, et see on nii vana masin, et sihukest ei paranda enam keegi, visake minema. Aga ma ei tea, mis ma siis tegin, võib-olla rääkisin temaga ilusti, aga tööle ta taas hakkas. Ja töötab siiani. Kui ma oleksin normaalne Eesti inimene ja tarbiksin siin palju rohkem ja mul oleks paremad asjad ja mugavam kodu, siis võib olla oleksingi siin ka meelsamini ja kauem. Ei tea.

JKR: Kui sinu reportaaže olen lugenud, siis natuke meenuvad 20. sajandi alguse eesti kirjamehed. Kusagil jälle kohtad mingis sadamas eestlast, kes ootab jälle mingit rahakaarti või sõnumit, et sõita punktist Ü punkti Õ. Eduard Vilde näiteks. Umbes sama stiil.

KK: (Vaidleb) Ei! Ma mingis mõttes planeerin oma asjad siiski lõpuni, ma ei saa seda endale lubada, et ma jään välismaal kuskile kinni või rahakaarti ootama. Ma küll näen võib olla väga kaootiline välja, aga ma planeerin sellised asjad hästi ära.

See reis, mis mul nüüd tuleb, algab nii, et kõigepealt lähen Helsingisse, kus olen neli tundi öösel lennujaamas, sealt lendan Pariisi, Pariisist Tunisesse, kus veedan ühe öö, sealt lendan Jeddahi kaudu Bangokki, seal olen ühe öö. Bankokist sõidan Guangzhousse, seal olen ühe öö, siis edasi Saigoni, kus olen seal ühe öö, Saigonist sõidan Taipeisse, Taipeis olen ühe öö, Taipeist Souli, kus olen ühe öö, Soulist sõidan läbi Xiameni Kuala Lumpurisse, kus olen ühe öö, edasi Balile, kus olen tervelt kolm ööd, Balilt Jakartasse, kus olen ühe öö, kust Kuala Lumpurisse, kust Bangkokki, sealt korraks ka Shanghaisse, sealt Londonisse, kus olen ühe öö, sealt Riiga ja Riiast Tallinna.

JKR: See on ju täiesti ajuvaba, mis sa praegu rääkisid.

KK: (Kannatlikult selgitades) Muidugi on see ajuvaba. Ma rahastan seda täiesti oma normaalse tuleviku arvelt. Samas ka väga mõtestatud, nagu investeering. Nimelt SAS-il on praegu selline kampaania, et kui lennata 15 Skyteami kompaniiga, siis nad lubavad anda miljon Eurobonuse punkti. Seal on kolm taset: viie kompaniiga saab 10000 punkti, mis pole midagi, 10 kompaniiga 100 tuhat punkti ja mina lähen muidugi miljoni punkti peale välja.

JKR: Ja mis sa selle miljoni punktiga teed?

KK: (Tagasihoidlikult) Siis saab taas uuesti lennata.

(Murelikult) Aga ma juba kahtlustan, et küll nad leiavad mooduse, kuidas sellest miljonist punktist kõrvale nihverdada ja öelda, et mul tuli kokku näiteks 14 lennukompaniid, mitte 15. Teine asi, mida nad teevad ilmselt, et devalveerivad. Tõstavad kohe kolm korda tariife, kui palju punkte mingi lend maksab.

JKR: Palju saab miljoni punkti eest lennata? Ma olen nii laisk olnud ja pole viitsinud neid punkte kunagi korjata.

KK: No umbes 20 üle ookeani lendu äriklassis praeguste tariifidega. Aga sa oled siis tõesti laisk olnud jah, ütlen ma etteheitvalt. Mina olen peaaegu kõikide lennufirmade püsiklient, mis on väga mõnus, paljudes mul on ka eelisstaatus. Mul on lennujaamas fast track, et lähen turvakontrollist paari minutiga läbi, siis suundun lounge´sse, kus söön ja joon ja käin ehk ka duši all. Mulle tundub, et see tasub ennast ära. Ei taha seista tunde turvakontrolli sabas ja siis osta kümneeurost õlut baaris.

Aga võibolla ma petan end.

JKR: Toredam, kui Tallinnas duši all käia?

KK: (Kaalutlevalt) Mõnes mõttes küll, jah. Lennujaamas tõstab duši all käimine rohkem elukvaliteeti, eriti pika öise lennu järel. Muide, ka alkohol käib mu meelest reisimisega kokku; punane vein aitab lennukis mul kenasti magada. Kodus on mul tohutus koguses alkoholi, mida ma ei pruugi, sest ei ole huvitav juua üksi kodus.

JKR: Kas sul on mingi selline skeem on läbi ka läinud, et keegi ei devalveeri midagi ja biljon punkti on sipsti olemas?

KK: No päris biljonit vast mitte, aga eks ma olen elu jooksul ikka enam kui miljoni eest neid juba kogunud ja kasutanud. Näiteks novembris lendasin 45 000 Alaska Airlinesi miili eest äriklassis USAsse – väga mõnus. Jõulude ajal lähme ema ja tema abikaasa Stockholmi ning sinna ostsin tagasilennud Finnair Plusi punktide eest. See on ikkagi kohati suur rahaline kasu.

Varem tuli neid punkte muidugi kergemalt, sest siis jagati neid kaugusepõhiselt, aga nüüd aina enam pigem hinnapõhine on teenimine ja kulutamine. Et mida odavam pilet, seda vähem punkte saad. Aga ega mina ju kalleid pileteid ei osta. Kuni süsteemid olid distantsipõhised ja auhinnad fikseeritud määraga, läks mul hästi.

JKR: (Lugupidamisega) Sa oleks pidanud oma nõustamiskontori avama, kuidas odavalt lennata.

KK: Jah, igasuguseid imelikke trikke on. Tahad sõita näiteks New Yorgist Londonisse, aga lend on kallis. Siis ostad NY-London-Dublini pileti, mis on poole odavam. Ja jääd Londonis kogemata järgmisest lennust maha.

JKR: Ikkagi, kui sa oleks oma putka püsti pannud, siis... Sest see millest räägid, sellega ei saa ju ükski reisifirma hakkama.

KK: See võib tõsi olla ja eks ma olen lähematele tuttavatele nõu anda. Aga kui lennufirmad märkavad selliseid asju, siis võib tekkida igasuguseid ebameeldivusi. Ja ei huvita mind südames ka tegelemine teiste inimeste reisidega, sest see võtab ikka päris palju aega ja mõtteenergiat. Ning eks ka laiem üldsus on interneti abil muutunud päris osavaks ja leiab ka ise igasuguseid variante.

JKR: Sa oled nii palju lennanud, et kui seda loeb praegu mõni paduroheline, kes räägib jalajäljest, siis nad võivad sulle kuskil ketukat anda. Sa ise kusjuures oled väga rohelise mõtteviisiga.

KK: Mina esindan teatud spetsiifilist rohelisust. Ja muidugi see on tõsi, et lendamisel on suur ökoloogiline mõju, aga see on ka autol ja seda mul ei ole. Sõidan jalgrattaga. Teiseks ma ei osta asju, mul ei ole lapsi. Ma ei tekita uusi inimesi planeedile juurde, kes tekitavad uut jalajälge.

Aga puud ja loomad lähevad mulle päris palju korda ja ma ei ole suutnud harjuda uue mõtteviisiga, et võtame metsa maha ja paneme sinna asemele päikesepaneelid. Võib-olla olen ma lihtsalt vanamoodne. Päiksepaneelid on teatud mõttes muidugi toredad, aga neid võiks panna majakatustele või teha autoparklatesse varikatused, kuna parklates on pind nagunii juba loodusele kaotatud. Siis oleks topeltkasu, et talvel ei saaks autod lumiseks ja suvel ei kütaks päike neid liiga kuumaks. Ühesõnaga: ma tahaks näha, et kogu see rohepööre toimuks vähem looduse arvelt.

JKR: Rohepööret saab vabalt naeruvääristada, sest selle raames sooritatakse ka äärmiselt palju idiootsusi. Kodanik Jüri Liiv kirjutas rohepöördest terve raamatu, mida soovitan lugeda, ehkki kohati on küll veidi lahmiv. Või väga ülbe, aga mis toob selle asja nõrku külgi palju esile.

KK: Tõsi on see, et rohepööre on uus bisinis, uus segment, kuhu ärid saavad laieneda. Konkurente oli sisenemisel vähe, riigid toetavad. Ühesõnaga valdkond, kus liiguvad suured rahad. Ja suures osas ka ideoloogiliselt laetud äri.

JKR: Ideoloogia sulle ei istu?

KK: (Mõtleb mõnd aega) Ideoloogiad muudavad mind valvsaks.

JKR: Siis muudavad ka poliitikud sind valvsaks.

KK: Need on omavahel seotud. Tegin oma magistritöö erinevatel valimisdemokraatia alternatiivide teemal. Teoreetiliselt on ju mitmesuguseid demokraatlikke viise, kuidas korraldada ühiskonnaelu ilma professionaalsete poliitikute abita.

JKR: See ei meeldi paljudele.

KK: (Muigab) Äkki see ei meeldi ka sulle? Miks me ei räägi sellest, et AI võib ühel hetkel poliitikute töö ära võtta, kui ta võtab ära ajakirjanike ja teiste töö. Võib-olla selgub, et AI suudab kujundada ka väga häid poliitikaid, kui anname talle mandaadi.

JKR: Kas ikka on? Mulle väga meeldis Asko Künnap, kes pajatas AI ning kunsti vahekorra ära. Ta küll rääkis EKA tüüpidest, kes pole õppinud muud kui vaimset valmisprügi sorteerima, ehk toetudes AI´le midagi looma. Aga et AI ´l on õige pikk tee veel minna. Selles mõttes, et inimest asendada.

KK: (Õiendab) Mina olen väga skeptiline AI suhtes. Mulle ei meeldi AI kunst, ega kirjandus ega ajakirjandus. Pigem on küsimus, kas inimesed ei peaks seda reguleerima. Ohjad on veel nagu meie käes, aga me ei tea, kuhu suunas kõik võib kiiresti liikuda. Mul on vahel hirm, et see kriitiline hetk võib olla juba möödas, ilma, et me sellest arugi oleks saanud.

JKR: (Norib) Meie seas on vabamüürlased, reptiilid ja meid orjastavad tulnukad.

KK: Ma ei tunne küll ühtegi vabamüürlast. Aga kui selle valimisdemokraatia juurde veel tagasi tulla, siis eks tal ole plusse ka. Saab aegajalt oma pingeid maandada.

JKR: See on sotsiaalne ventiil, saab kedagi sõimata, AI´l on savi.

KK: Kui vaadata, mis tomub teistes Euroopa riikides, kus valijad valivad järjest rohkem äärmusparempoolseid ja äärmusvasakpoolseid erakondasid, siis...

Mina kahtlustan, et nende valijad ei taha tegelikult valida midagi äärmuslikku; nad tahavad lihtsalt normaalsust tagasi. Nende jaoks see põhivoolupoliitika on muutunud liiga äärmuslikuks ja on olnud mitu aastat.

Inimesed ei taha sõda, ei taha SMSiga küsida luba minna poodi piima ostma, nagu Kreekas koroonaajal tegema pidi, ei taha olla pidevalt pinges ja mobiliseeritud, kuhugi marssida. Inimesed tahavad, et neile lubataks normaalset elu. See on üks põhjus, miks äärmuspoliitikutel praegu suht hea aeg on.