Kui sinu reportaaže olen lugenud, siis natuke meenuvad 20. sajandi alguse eesti kirjamehed. Kusagil jälle kohtad mingis sadamas eestlast, kes ootab jälle mingit rahakaarti või sõnumit, et sõita punktist Ü punkti Õ. Eduard Vilde näiteks. Umbes sama stiil.
(Vaidleb.) Ei! Ma mingis mõttes planeerin oma asjad siiski lõpuni, ma ei saa seda endale lubada, et ma jään välismaal kuskile kinni või rahakaarti ootama. Ma küll näen võib-olla väga kaootiline välja, aga ma planeerin sellised asjad hästi ära.
See reis, mis mul nüüd tuleb, algab nii, et kõigepealt lähen Helsingisse, kus olen neli tundi öösel lennujaamas, sealt lendan Pariisi, Pariisist Tunisesse, kus veedan ühe öö, sealt lendan Jiddah'i kaudu Bangokki, seal olen ühe öö. Bankokist sõidan Guangzhousse, seal olen ühe öö, siis edasi Saigoni, kus olen seal ühe öö, Saigonist sõidan Taipeisse, Taipeis olen ühe öö, Taipeist Souli, kus olen ühe öö, Soulist sõidan läbi Xiameni Kuala Lumpurisse, kus olen ühe öö, edasi Balile, kus olen tervelt kolm ööd, Balilt Jakartasse, kus olen ühe öö, kust Kuala Lumpurisse, kust Bangkokki, sealt korraks ka Shanghaisse, sealt Londonisse, kus olen ühe öö, sealt Riiga ja Riiast Tallinna.
See on ju täiesti ajuvaba, mis sa praegu rääkisid.
(Kannatlikult selgitades.) Muidugi on see ajuvaba. Ma rahastan seda täiesti oma normaalse tuleviku arvelt. Samas ka väga mõtestatud, nagu investeering. Nimelt SASil on praegu selline kampaania, et kui lennata 15 Skyteami kompaniiga, siis nad lubavad anda miljon Eurobonuse punkti. Seal on kolm taset: viie kompaniiga saab 10 000 punkti, mis pole midagi, 10 kompaniiga 100 000 punkti ja mina lähen muidugi miljoni punkti peale välja.