:format(webp)/nginx/o/2025/03/04/16695549t1h1741.jpg)
Minu kätte sattus teos, mis on tervenisti pühendatud 20. sajandi ühele suuremale idioodile, Ljonja Brežnevile isiklikult. Aga ega need geeniused ei kao ka täna. Härra Trumpi võtame ette homme. Täna piilume teist geronti käsitlevasse raamatusse "Brežnevi anekdoodid" Tänapäev 2025, 176 lk. Žanr: Sajandi geeniuse käsiraamat
Vaapo Vaheriga sai kunagi mu juures köögis koos valitud sajandi suurimat kunstimeistrit ja ei minul ega Vaheril jäänud kahtlusekärbestki, et selle tiitli võtab endale Nõukogude Liidu esitöll Ljonja Brežnev. Nüüd on aeg edasi näinud ja endaküllaseid geeniuseid juurde siginenud.
Aga võtame siis näiteks Brežnevi. Tema ülimeisterlikud röhatused, kalahäälitsused, süljega segatud inin, artikulatsioonivabad mõttejupid, mis kuhugi ei viinud, sinna juurde rütmigrupina tilisevad ordenid tegid vanakesest tõelise estraaditähe, kelle esinemisi oodati kõikjal suure huviga, et neid siis kätega peast kinni hoides ja valuhüüatusi kuuldavale lastes jälgida.
Me arutasime toona – ja Vaapo pani kirja! –, et Ljonja järgi tuli koomikute ning klounide edetabelis tükk tühja maad ja alles siis järgnevad Chaplin, Jeltsin, Baskin, Hruštšov ja "Kitsa kinga" seltskond.
Ega ka ülejäänud perekond koomikute kunnile alla ei jäänud, see ühest kännust võrsunud teatritrupp andis nõukogude ajal kõvasti kõneainet. Viktoria Petrovna, tiliseva, lonkava ja möliseva Brežnevi naine, kes vaikis enamasti nagu pelleri sein, oli siiski kuulus oma vaaritamisoskuste poolest.
Tema ülimeisterlikud röhatused, kalahäälitsused, süljega segatud inin tegid vanakesest tõelise estraaditähe
Näiteks tema tomatid hakklihaga on enneolematult maitsvad. Oodake, ma kohe õpetan, kuidas neid teha. Võta suuremad tomatid, pese, lase kuivada ja lõika tipud ära. Puhasta tomatid ettevaatlikult teelusikaga seestpoolt, haki mass noaga ära ning aseta sõelale. Sinnasamma ka poolkeedetud riisi, hakitud rohelist sibulat, küüslauku, soola ja pipart ning hakkliha. Täitsa vabalt võib panna ka seeni või juustu. Lisa paar supilusikut päevalilleõli, sega mass ära, täda tomatid, aseta nad haudepotti, kata kaanega ning hauta poolt tunnikest. Sa kurat!
Ent Viktoria sai hakkama ka pahandustega. Näiteks pritsis ta oma üsast välja veel kaks rahvakunstnikku, kes hakkasid Breku perekonnale igavest kuulsust ja au tooma.Nendeks artistideks olid poeg Jurka ja tütar Galja, kellest eriti viimane kukkus juba noorest peast püünel tembutama.
Galina armastas üle kõige õgida ja napsi visata, ent selleks ei kõlvanud emakese Viktoria kodune köök. Galja tahtis lennata paksu pääsukesena enneolematutesse kõrgustesse, aeleda restoranides, kanda närviliselt sätendavaid rõivaid, suruda igasse sõrme vähemalt kolm kuldset ja kalliskividega sõrmust, läliseda ringi teiste artistidega, tolgendada tsirkuse, kino ja teatriseltskondade juures ning mõelda, et on osa neist – ohjeldamatutest loovinimestest, vapustavates boheemidest, asendamatutest artistidest. Ja no eks ta oli ka.
Ent Viktoria sai hakkama ka pahandustega. Näiteks pritsis ta oma üsast välja veel kaks rahvakunstnikku.
Vana vaalakõhuga Ljonja pidi alatihti laskma julgeolekul tütreraasu mööda Nõukogude Liitu taga otsida, sest too kimas ringi ja jättis endast nagu sitaraja maha uskumatuid sekeldusi. Küll pani muuseumidest pihta ehteid, küll laamendas peentes lokaalides, aga "unustas" maksmata jne jne. Brežnev, kes tahtis ainult jahil käia, oli pidevalt hädas, kuna tütre sigadused jõudsid kõikjale järele.
Ljonjast jutustati ohjeldamatult anekdoote, sest selline on juba kord kuulsa koomiku saatus. Arkadi Raikin võinuks pihiku lõhki pingutada, aga Brežnevi annet ja haaret ta ületada ei suutnud.
Kogu huumorilinn Odessa tundub Brežnevi kõrval nagu Viljandi – tähtsusetu, väike ning provintslik. Ljonja oli Nõukogude Liidu Tšakk Norris, pole kahtlustki ning arvatavasti lööb see mõttetu teos siin peagi kõik Tšaki käes olevad müügirekordid pihuks ja põrmuks.
Okei, pajatame siis lõpuks ühe lollaka anekdoodi ka.
Pressikonverentsil küsivad välisajakirjanikud Brežnevilt, mida kujutab endast Ida-Euroopa riikide Vastastikuse Abistamise Nõukogu.
«Toon ühe näite omakasupüüdmatu abi kohta. Saame Poolast savi, millest teeme nägusaid mänguasju.»
«Aga miks neid ei müüda teie kauplustes?»
«Me saadame mänguasjad Aafrikasse. Seal narritakse nendega ahve, kes hakkavad loopima puude otsast kookospähkleid, mis saadetakse pärast meile.»
«Aga miks pähkleid teie poodides ei müüda?»
«Pähklid saadame Mongooliasse varssadele, nendest tehakse suurepärast hobusevorsti.»
«Aga miks teil seda vorsti pole müügil näha?»
«Meie inimesed pole harjunud seda sööma. Saadame vorsti Poolasse tasuks savi eest.»
Sellised need naljad juba kord olid.
«Aga miks teil seda vorsti pole müügil näha?» «Meie inimesed pole harjunud seda sööma. Saadame vorsti Poolasse tasuks savi eest.»
Lisaks kõigele muule arvas mõmisev ja röhkiv riigijuht, et ta on ületamatu kirjanik. Selle tõestuseks kirjutas ta kohutava teose "Väike maa".
See tähendab, et vaevalt ta muidugi ise seda kirjutas.
Igal juhul – kui raamat sai valmis, viidi see Ljonjale kabinetti. Ljonja haaras mõmisedes teose, lehitses seda ning päris muhedalt: "Noh, vaatame, mida ma siis seekord kirjutasin!"
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)