ELU25 ⟩ Ott Arderi sünnipäev: laulge kaasa! Ja kui viisi ei pea, laulge ikka!

Ott Pegasuse kohviku uksel Foto: Ott Arderi perekonna arhiiv

Kirjastus Petrone Print andis välja raamatu muhedast ja ägedast poeedist Ott Arderist ning tema laulusõnadest. Epp Petrone kogub alljärgnevalt kokku pisikese kollaaži, mis Arderit hästi iseloomustama peaks. Kes kaasa laulda tahab, toob endale raamatu koju.​

Neljapäeval, 27. veebruaril kell 18.00 toimub musta laega saalis Ott Arderi mälestusõhtu, mille on korraldanud Oti perekond ja sõbrad.

Sõna võtavad Oti lähimad sõbrad Leelo Tungal, Vladislav Koržets, Heino Seljamaa ja teised. Illustratsioone Oti luuletuste juurde näitab ja kommenteerib kunstnik Priit Pärn. Reklaamimees Harry Egipt aga projitseerib ekraanile Oti vaimukate sõnadega reklaamiklippe. Valimiku Oti sõnadele loodud lauludest esitavad ta vennatütar Helin-Mari Arder ja hea sõber Ivo Linna koos Allan Jakobi ja Ants Nuudiga. Kindlasti on plaanis ansambli Apelsin aegumatud hitid! Laulab ja meenutab ka Oti hea sõber Tõnis Mägi. Kõige rohkem laule Oti sõnadele on kahtlemata loonud Rein Rannap, nii ansamblile Ruja kui ka teistele esitajatele. Sedapuhku esineb Rannap koos ooperilaulja Mati Turiga.

Müügil on Oti(st) mälestusi ja tema laulusõnu koondav raamat "Laulgem kaasa. Ott Arderi laulusõnad".

Üritus on tasuta!

Ott Arder sündis koguduse kõnekoosoleku ajal. Pastorist isa tõttu olla teda koolis tögatud ja seda ei teinud mitte ainult klassikaaslased, vaid ka nõukogude õpetajad, nii on ta ise omakäelises eluloos meenutanud. Nelja-aastaselt ronis ta kirjutusmasina taha ja hakkas esimesi jutukesi vorpima.

Algusest

"Mu lapse- ja noormehepõli polnud just kerge, aga tagantjärele tundub kõik siiski helge." Selles ütluses on ottarderlikku muretust.

Töötada jõudis ta noores eas piimamehena, trükkalina, orkestritöölisena, päästeparvede kontrollijana, asjaajajana, katlakütjana... ja siis edasi juba sõnu seades. Avaldamine lihtne polnud, poliitilise suguvõsa taak takistas.

Aga tänu muusikust vennale Jaan Arderile avanes Apelsini-pundi tagauks ja ühtäkki laulsid kõik Ott Arderi sõnu, isegi kaugel nõukogudemaa avarustes kõlasid "Jei, aeg jei pjaatu, jei, jei..." ja "Illusjoo-illusjoo, sivailoo, sivailoo...".

Ei tahtnud valetada

Marika Arder: „Algul proovis Ott astuda lavakasse, jõudis välja isegi kolmandasse vooru. Ta poleks minu meelest küll kuidagi näitlejaks sobinud! Sõber Juhan Viiding saigi edasi ja näitlejaks.

Edasi läks Ott pedasse, õppima raamatukogundust. Kuni jõudis esimeste eksamiteni, sealhulgas NLKP ajalooni. Seal tuli juttu baaside loomisest, Vene vägede sissetulekust. Ott rääkis täpselt nii, nagu asi oli, mitte nii, nagu oleks pidanud rääkima. See muidugi õppejõule ei sobinud. Tema eest olla ka seistud, nii räägiti. Aga ta lendas ikkagi.

Ja miks ta niimoodi tegi?... Sest ta ei tahtnud valetada, ei osanud valetada.

Eks tal oli omamoodi poliitilist ambitsiooni ka, levitas põrandaaluseid tekste, kutsuti ülekuulamistele. Ja missugusest suguvõsast me räägime. Mõneti imelik, et ta üldse pedasse vastu võeti, arvestades ta suguvõsa! Vanavanaisa Jaan Poska!“

Istun vangla juures, kus hoiti dekabriste

Madli Karro, Oti õde: „Kui Ott vanemaks sai, tekkis tal Kassari-armastus. Aga noorena oli ta väga reisihimuline, igal aastal hulkus, niipalju kui vähegi sai, Sahhalinini välja.

Kõige legendaarsem on see lugu, kui ta istus Irkutskis ühe vangla kõrvale mätta otsa, võttis paberi ja hakkas kirjutama kirja vanaemale: „Istun selle vangla juures, kus hoiti dekabriste...“

See on pikk lugu, mismoodi meie vanaema saatus on natuke dekabristi-naise omaga võrreldav. Aga Ott ei teadnud, et teda oli binokliga jälgima hakatud ja juba kindlaks tehtud, et ta ei kirjuta kirillitsas. Seepeale võeti ta kinni, kahtlustatuna spionaažis. Pandi kongi, kus ta, pikk poiss, ei saanud püstigi seista, pidi kummargil olema.

Kahe nädala jooksul suudeti välja uurida, et on jah Nõukogude Liidus olemas eestlased ja nad kirjutavad saksa tähtedega. Ott lasti tulema. Kui ta Eestisse tagasi jõudis, oli ta närviline ja nudi, nii habe kui pikad juuksed olid vangis ära aetud.

Ta tahtis väga pääseda isa juurde, et rahu saada. Isa oli meil kirikuõpetaja ja pühamees, see turvaline inimene, kellega sai kõigest rääkida. Aga isa oli maakodus Kassaris. Siis võttis Ott venna Jaani passi, polnud ju kindel, kas teda pärast vangikongi ikka saartele lastakse, ja läks Hiiumaale isa juurde hinge rahu otsima."

Rääkis rõõmsalt nagu anekdooti

Rein Rannap: „Mäletan, kui Ott rääkis sellest, mismoodi ta kunagi kaugel Venemaal vanglas istus. Sellest esitusest puudus pahameel. Rääkis nagu rõõmsat anekdooti!

Oma loomingus oli ta samasugune: rõõmus, mänguline, polnud mingit kibestumist, ärapanemise soovi. Lapselikult lihtne ja lootusrikas. Ta tegi oma asju südamest, ei häbenenud midagi tehtust ega irvitanud kunagi oma loomingu üle.

Kord, juba uuel ajal, küsisin, kuidas ta hakkama saab – vabakutselisena ju head teenistust pole... „Oh, aga mul on ju terve tänav!“ vastas ta uhkelt. Küllap pidas silmas hooneid Jaan Poska tänaval...“

Omaette maateadus

Madli Karro: "Lapsepõlvekodust mäletan, et poiste toas seinal oli suur maakaart. Ott korjas eri riikide marke albumisse ja pani nööpnõelaga selle maa lipu kaardi peale: mark olemas! Albumis oli ka iga riigi nimi, maa, vapp.

Ja marke tuli talle palju, sest meie isal oli laiahaardeline korrespondents, neid inimesi oli sadade kaupa ja vähemalt kuues keeles, kellega isa kirju vahetas. Näiteks kristlikud misjonärid Tansaanias ja Uus-Meremaal. Kui palju need kirjavahetused meid kõiki harisid – isa sai ju igasuguseid asju juurde jutustada. Meie isal oli peas internet, tuli lihtsalt küsida...

Isa oli paraku ka see aastakäik, kus pool klassi võeti Vene mopiga ja teine pool veidi hiljem Saksa sõjaväkke. Juba sealt pudenes isal tuttavaid laiali igale poole maailma.

Üks, kellega kirju vahetasime, oli emapoolne vanaema, Jaan Poska tütar Tatjana Laaman, kes elas Rootsis. See, kuidas temaga kontakti saadi, on üks omamoodi maateaduse-lugu...

Meie isa sündis omal ajal Ungaris. Vanaema oli teel Itaaliast Eestisse – tema mees, meie vanaisa Aleksander Arder õppis Itaalias ooperilaulu. Läks nii, et vanaema ei jõudnudki Eestisse sünnitama, vaid sattus kuuendal raseduskuul kriitilises seisus Budapestis haiglasse. Laps tuleb tükkideks teha, et ema päästa, nii öeldi, aga üks noor arst otsustas, et proovib päästa nii ema kui lapse. Kui isa sündis, imepisike, kuuenda raseduskuu lapsuke, oli vanaema meelemärkuseta. Aga nimi tuli samal päeval ära panna, seadus oli selline. Arst pani talle Ungari suure kuninga nime. Nii sai meie isa nimeks Árpád.

Ja meie vanaemale jäi ilusaks kombeks saata sellele arstile alati jõulukaart. Tulid rasked ajad, sõda, suhted katkesid. Isa ei teadnud, kas ta ema on üldse elus, raudne eesriie oli korralikult vahele tõmmatud. Aga isa saatis ikka jõulukaardi sellele Ungari arstile, kes omal ajal ta elu oli päästnud.

Vanaema saatis sellele arstile oma jõulukaardi ka, Rootsist. Ja siis seesama arst, kes omal ajal nende mõlema elu oli päästnud, viis nad nüüd kokku. Tegi teist korda imeteo.

Nii algas meie kirjavahetus vanaemaga. Ja just sellele vanaemale Ott kirjutaski seal Siberis mätta otsas istudes...

Vaat sellised lood meie suguvõsast ja maateadusest.“

Küll tahtsin sind äratada!

Heino Seljamaa: „Emaga Ott hästi läbi ei saanud, kogu aeg oli kraaklemist kuulda. Aga isaga oli tal suur sõprus. Eriti südamesse läks Otile kord, kui isa oli jätnud Kassaris lauale kirja: „Oh, kallis poeg, küll tahtsin sind äratada!“ Ott oli hilja tulnud ja lakka heintele magama läinud, poole päevani põõnanud.

See kiri oli muidugi sümboolse tähendusega. Küllap Otti häiris see, et ta polnud päris selline poeg, nagu isa oleks oodanud.

Mäletan ühte korda, kui ma Oti isaga kohtusin, olime vaid teretuttavad. Ta vaatas mulle otsa oma erakordselt selge pilguga ja ütles tere asemel: „Palvetame!“ Ja see sobis sinna hetke väga hästi, ja palvetasimegi.“

Marju Läniku king

Elisabeth Arder: „Isa Kassisaba korteril oli värvikas minevik, olen kuulnud legende sealsetest koosviibimistest. Eri aegadel olid ta korterikaaslasteks näiteks Peeter Volkonski, Tõnis Mägi ja Riho Sibul. Kui isa ootamatult siitilmast lahkus, oli kuidagi hästi kiiresti vaja see korter tühjaks teha. Ta oli olnud sundüürnik ja omanik soovis, et pind võimalikult kähku vabastataks.

Aga see polnud lihtne ülesanne. Isal oli tohutu sõprusringkond ja aastate jooksul oli sinna kogunenud kõikvõimalikku kultuuriloolise väärtusega kraami. Ja muidugi tema enda käsikirjad, kirjavahetus, päevikud ja muu, ega ta naljalt midagi ära ei visanud.

Asusime siis sõprade-sugulaste abiga koristama. Kultuurikihid said lihtsalt kastidesse laotud, ilma sorteerimata, saadetud kirjandusmuuseumi arhiivi. Kunstiteosed, raamatud, margikogu, piibukogu – ei teagi enam, kellele kõigile seda kraami jagatud sai.

Mäletan, et panin kuhugi kõrvale heegeldatud murumütsi, mida isa väga armastas, või õigemini küll riismed sellest mütsist. Hiljem ei leidnud seda enam kusagilt, ju oli keegi minema visanud. Küll olin kurb.

Ja kõik need kirjakesed, à la „tõin moosi, kas sul on sõnad valmis?“... Oleksin tahtnud seal korteris rahulikult olla, käia, sorida, aega võtta kuude kaupa, aga kõik tuli kokku pakkida.

Klaveril oli roheline tikk-kontsaga king, mille kohta onu Jaan teadis rääkida, et see kuulus kunagi Marju Länikule ja sellest olla ühe peo käigus konservherneid söödud. Kõik sai kokku korjatud ja ära viidud, kuidagi liiga kiiresti...“