:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/02/26/16685955t1hfb81.jpg)
Jaan Tootseni film «Kikilipsuga mässaja» Toomas Hendrik Ilvesest rändab mööda Eesti kinosid. Juku-Kalle Raid palus THI kunagistel kolleegidel rääkida mõned sõnad endisest presidendist.
ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: lugu Toomas Hendrik Ilvesest. Tõtt räägivad THI kunagised kolleegid. Liki Kips teeb Šehe Mikiks! (1)
Mõni aeg tagasi esitles vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kunagine kultuurinõunik (2012–2016) Jaan Tootsen dokumentaali «Kikilipsuga mässaja». Lisaks muudele tööülesannetele presidendi juures otsustas Tootsen Ilvese kannul kaameraga ringi tolgendada ja niimoodi see film sündiski. Alljärgnevalt kollaaž THI kolleegidelt ja paarilt temaga kokku puutunud tegelaselt, mismoodi nemad presidenti on näinud. Filmi saab vaadata meie kinodes.
:format(webp)/nginx/o/2025/02/06/16639562t1hf0fd.jpg)
Jaan Tootsen:
(Presidendi kultuurinõunik 2012–2016, filmi «Kikilipsuga mässaja» autor)
Voodi on tehtud
Filmitegemine ei ole lihtne ei peategelasele ega sellele, kes on kaamera taga.
Toomas Hendrik Ilves ikka teinekord irvitas, et Tootseni cinéma vérité. Aus kino. Filmitegija püüab visalt kätte saada ja jäädvustada tõde. Mis on päris, mitte paraadportree vms.
Ja eks see aus värk on mingitel hetkedel ikka väga tüütu. On strateegilisi momente, kui sa iga keharakuga tunned, et kaameraga mees on siin ruumis kõige vähem oodatud isik. Ja eks ma presidendile ikka parasjagu närvidele käisin. Kuigi ma olin lossis kultuurinõunikuna täiesti oma inimene.
Siis päris lõpufaasis mäletan küll hetke, kus Ilves juba ahastavalt poolihääli ihukaitset hüüdis. Kuidas sellest tüütust kaameraga putukast lahti saaks?! Selline omamoodi vihkamise ja hoolimise suhe.
Mille teine pool väljendub järgmises episoodis – kui ükskord ilusal suveööl jõudsin Ärmale. Maja oli vaikne. Parkisin auto vaikselt heinamaa servale. Ekraanil välkus presidendi saadetud SMS – ei mäleta sõna-sõnalt, aga umbes nõnda: «Sinu tuba on uksest sisse ja vasakule, tegin sulle voodi ära».
Need paar lauset, mille puhul süda läks kohe väga soojaks. Väliselt arrogantse koore all on üks lõpmata hooliv isalik hing.
Laske mind seal linna servas välja
Kuigi olime riigipeaga päris palju koos, aga ühes autos sõitu mäletan vaid korra. Kui ei olnud just nõunikuga vaja midagi vaja kiirelt arutada, sõitis Ilves oma presidendi autos enamasti üksinda. Autojuht muidugi ka. Ja siis ihukaitse auto ees, mõnikord ka vilkurid peal.
Eks ta seal tagumise istme peal, läpakas põlvedel, kirjutas oma kõnesid või ajas muid asju. Tema aeg koos iseendaga.
Aga ühel ilusal talvepäeval – Setomaalt tagasi sõites – selgus, et väikesest kaaskonnast ei ole kedagi, kes tagasi linna läheks. Ainult Ilves oma presidendiautoga. Mul oli vaja jõuda Tartusse Urmas Vadile külla. Mis teha, palusin presidendilt küüti.
Püüdsin oma suure kasukaga tagaistmel võimalikult vähe ruumi võtta. Nii me mööda Lõuna-Eesti maastikke kulgesime. Tartu linna servas palusin end esimese ringtee juures õue lasta. Korteež peatus, järgmine kaader: Tootsen oma lambanahkse kasuka ja suusamütsiga hüppab säravast presidendi autost teeäärsesse porimäärdunud lumevalli. Naeratasin, lehvitasin, koperdasin ja kadusin.
Hamburgi öö
Siis kui Trad.Attack oli alles poisike – s.t ei olnud veel maailmakuulus turneebänd, kutsus Ilves nad Saksa riigivisiidile kaasa. Nagu ikka – kultuuriline külakost.
Kohe pärast ametlikku kontserti hakkas liikuma jutt, et Ilvese hotellitoas läheb pidu edasi. Seda sõna ei peatanud enam miski, igasugu rahvast voolas kokku. Bändi trummar Tõnu Tubli tegi hotellitoa prügikastist käepärase trummi ja selline sviidi-eestoa ehk siis oleme-kõik-köögis-võtke-õlut-jämm läks lahti.
Ilves on nimetanud seda Trad.Attacki ülimalt spontaanset ülesastumist oma presidentuuri üheks ägedamaks hetkeks.
Sviidi kaminasimsil oli jaapani miniskulptuur – kompositsioon «Kolm tarka ahvi» ehk siis – «Ei kuule, ei näe, ei räägi». Järgmisel hommikul avastasime, et keegi oli sellele öömelus juurde pannud eriti iroonilise sildi «Euroopa Liidu ja Vene poliitika».
/nginx/o/2023/08/08/15509602t1h84f0.jpg)
Toomas Sildam
(Presidendi avalike suhete nõunik 2006–2016)
Kus Sildam on?
Kikilipsuga mässajal on Sildamiga mure, sest sageli ta ei tea, kus Sildam on. Vähemalt selline mulje võib Tootseni filmist jääda.
Aga ega päev Kadriorus ole liinitöö, alumiiniumkruuside stantsimine, kus hommikul kell 8 pannakse tunked selga ja masin käima ning õhtul kell 17 vajutab brigadir stopp-nuppu ja kõik lähevad duši alla, et siis puhtad linnariided selga tõmmata.
Kadriorg, nagu ka näiteks Stenbock, töötab 24/7 ning keegi meist polnud ja ei ole praegugi seal oma kirjutuslaua juurde, nagu tootmisliini külge aheldatud. Ikka tuleb kusagil käia, kellegagi kohtuda, mingeid jutte rääkida, kedagi kuulata ja kedagi panna ennast kuulama. Sellise elu parmesan risotol võibki olla kikilipsuga mässaja karjatus «Kus Sildam on?», sest hüüdja – nagu me teame – oskab ka dramaatiline olla.
Muidu on ta ju soe inimene, kes hoolib neist, kes tema ümber ja on valmis neid kaitsma. Iga kord ei paista see välja, aga selline ta tegelikult on. See teeb kikilipsuga mässajast hea bossi oma meeskonnale, kellel peab olema samalähedane huumoritaju ja absoluutne pühendumus. Ükskõiksus või üle nurga laskmine võivad THI päriselt närviliseks teha.
Ent see kohatine distsiplineerimatus. Sa võisid ju teda paluda, et kaitseväe õppusel ei pea iga tanki torni ronima või iga suurtüki taha istuma, sest see pole tema töö. Aga ikka ta tegi seda. Enamgi veel, suutis laskemoonata õhutõrjesuurtüki pöörata allapoole, ise reipalt hüüdes: «Toomas!»
Seekord nägi ta täpselt, kus Sildam seisis. Siiski-siiski, relvatoru sihtis kusagile võssa, mitte presidendi nõuniku pihta. Kuid meedia sai siit loomulikult mitu lennukat uudist.
Oligi kikilipsuga mässaja.
/nginx/o/2025/02/26/16686081t1h5040.jpg)
Teet Korsten:
(Ajakirjanik)
Punane Marbs
Esimest korda kohtusin THIga n-ö live'is 2005. aastal, mil ta oli MEP elik Euroopa Parlamendi saadik. Tal oli TalTechi Virumaa Kolledžis Kohtla-Järvel kohtumine sealsete tudengitega ja ilmselt oli see kõik talle väga igav. Mina mõtlesin, et teen temaga intervjuu ja vedasin tema ja ühe noore kuti, kes oli määratud sotside poolt (Ilves oli EPsse valitus sotside ridadest) Ilvesele autojuhiks, Alexi hotelli kohvikusse. Ilvesele, tundus, oli minuga huvitavam suhelda.
Meeldejääv oli see, et Ilves just kiitles, et on suitsetamise maha jätnud. Kui olime Alexi kohvikus, võtsin mina oma punase Marlboro paki välja, et üks sigaret suitsetada. Siis Ilves ei pidanud vastu ja tõmbas mult vähemalt pool pakki Marbsi n-ö ahelas – järjest.
Veidi hiljem rääkisin selle loo Jüri Estamile, kes töötas Ilvesega omal ajal Raadio Vaba Euroopas Münchenis. Estam ütles saladuslikud sõnad, et Ilvese teine nimi võiks olla sõltuvused.
Hiljem asendas Ilves sigaretid nikotiininätsuga ja… Räägitakse, et ta pole seda siiani maha jätnud.
Lõpumärkusena tahaks öelda, et eelmine kord tegin Ilvesega suure intervjuu 2023. aasta lõpus – seoses tema 70. sünnipäevaga. Seal ta ütles suitsetamise kohta: «Mida vanemaks saan, seda raskemalt need pimedad, niisked ja külmad Eesti talved minu ülesuitsetatud kopsudele mõjuvad. Ärge suitsetage. Ma ise samuti jätsin 20 aastat tagasi maha. Aga Tammsaaregi pidi minema Musta mere äärde kopse ravima.»
Pean Ilvest senistest Eesti presidentidest oma vaieldamatuks lemmikuks. Ja mulle tundub, et rahvana me pole osanud teda piisavalt hinnata ja tunnustada.
/nginx/o/2024/07/16/16225340t1haf2b.jpg)
Olari Koppel:
(Presidendi nõunik 2006–2012)
Kahe presidendi vahel
Jaan Tootseni film keskendus THI 10 aastat väldanud presidendiaja viimasele otsale. Mulle kinkis elu võimaluse tunnistada vahetult neid päevi, kuid ja aastaid, mil riigipea ja tema meeskond oma tööd alustas.
Vastavalt kehtivale korrale lahkub ametist lahkunud riigipeaga ka kogu tema lähim nõunikkond. Mis tähendab, et kui 10. oktoobril 2006 algas THI esimene täispikk tööpäev vabariigi presidendina, siis toimetasid Kadriorus vaid kantselei nn püsiametnikud, viimast päeva ametlikult tööl olnud direktor, st president Arnold Rüütli usaldusisik Tarmo Mänd, ning viimase allkirjastatud käskkirja alusel oma esimest tööpäeva alustanud allakirjutanu. Rainer Saksast sai kantselei uus direktor kaks päeva hiljem.
Vabandan tagantjärele oma toonaseid tundeid, ent vähemalt korraks adusin end vastase tagalasse visatud langevarjurina – tundmatu keel, võõras maastik ja inimesed. Riigipea ametlik kalender polnud 10. oktoobril tühi, sellesse mahtus õige mitu koosolekut ja rituaali, mis tuli riigi järjepidevuse ja tõsiseltvõetavuse huvides ära teha.
Õnneks ei puhkenud sel päeval ühtki siseriiklikku ega rahvusvahelist kriisi… Aga kõik sai õhtuks tehtud, kuigi kõik vajalik oli ette valmistatud nii, nagu ametnikud olid harjunud. See tähendab nii, nagu tavatses asju ajada Rüütel. Kelle eelistused, harjumused, stiil ja muu olid pehmelt öeldes teistsugused kui THI-l.
Ma üritasin vastandeid omavahel sidustada. Tootseni kaamerasse oleks noil esimesil päevil jäänud paar absurdihuumori klassika potentsiaaliga hetke.
Mis ta nimi on?
Lühiekskurss lähiajalukku ütleb, et THI valimise ja tema ametisse astumise vahele jäi kaks nädalat. Kaugelt liiga vähe, et ka võimekaim administraator saanuks kokku selle seltskonna, keda uus president enda juurde vajas. N-ö täie võimsusega asuski taustatiim THI ja Eesti heaks tööle 2007. aasta algusest.
Ja see tiim oli kirgas ning toimis järgnevatel aastatel nagu malevarühm või kursus. See tähendab, et päeval tehti kella vaatamata kõvasti tööd ja õhtul kella vaatamata teisi asju. Sageli pealiku enda ja direktor Saksa väsimatul eestvõttel.
Kantselei uue koosseisu esimesel jõulupeole Ave Nahkuri kunstitallu saabus teade, et meie seast ootamatult lahkunud Türkmenbashi asemel on Kesk-Aasia salapärane gaasiriik saanud uue presidendi, Gurbangulõ Berdõmuhhamedovi.
Spontaanselt algasid uue kolleegi nime õppimise ja õpetamise kursused. Mis selguse huvides tehti laudkondade kaupa ja lõpuks ühiselt skandeerides: «Gur/ban/gu/lõ Ber/dõ/muh/ha/me/dov!»
Ühegi teise nii kauge ida- või lõunariigi presidendi nime ei teadnud ma peast ei siis, hiljem ega ka täna mitte. Nii et vastab tõele, et tarkust ja uusi teadmisi tõid THI presidendi kantseleis töötamise iga päev ja iga tund.
«Õukondlik elu»
Mingis mõttes pean THI «mesinädalaid», täpsemini tema esimest kaht ametiaastat oma töise karjääri kõige huvitavamaks ajaks, sest ühtäkki avastasin end istumas Eesti elu esimeses reas ülesandega teha märkmeid presidendi kohtumistest ja ringsõitudest. Paljud varem võhivõõrad ja mõjukad hakkasid ühtäkki mulle kaasa noogutama ja naljade peale naerma, telefonide kontaktiloendeisse lisandus mu nimi. Esines ka üksikuid lausalise pugemise piinlikke hetki.
Sestsaadik loen veidi teise pilguga raamatuid, mis kõnelevad õukonnast ja selle liikmete elust. Enesekriitika säilimine ja enese mitte liiga tõsiselt võtmine on tähtsad ning, nagu Tootseni filmist näeme, said sellega lõpuni hakkama nii THI kui tema kaaskond. Kõigiga paraku alati nii hästi ei lähe.
/nginx/o/2025/01/09/16585528t1h79db.jpg)
Ülle Madise:
(Presidendi õigusnõunik 2009–2015)
Röökiv kõneviis
Filmis nägime, kuidas THI alailma Sildamit taga otsis. Mitte ainult! Kord astus mu kabinetti ruudulises flanellsärgis riigipea ja küsis nõudlikult, kus KÕIK on. Oli 25. veebruari hommik ja ainus, keda ta oli kohanud, oli Arnold Rüütli nõunik Jüri Kann.
Seejärel arutasime keelefännist presidendiga eesti nimede käänamist ja palatalisatsiooni ehk siis kas pehme või kõva hääldus. Kadunud sõber Mart Nutt pidi näiteks ükskord vastama THI küsimusele, kuidas teda käänata: Nutt-Nuti või Nutt-Nutu.
«Sõltub olukorrast,» õpetas Mart.
Ka esimene kohtumine THIga oli keeleteemaline: istusin sajandi alul riigikogu puhvetis ja kuulsin selja taga vaimukat vestet sellest, et ekspressiivne populism on Eestisse jõudnud. «Röökiv kõneviis!» Jäi meelde.
Rahva armastuse toel on mitu mängurit senini tipus – populistide äratundjate seas sai nalja igatahes juba toona kõvasti. Õppetund seegi, et ei riigipea ega keegi teine saa rahvast mõistlikku, Eestile kasulikku poliitikat ja ausaid poliitikud hindama panna. Kui, siis saab veidi hukatusse viivat hoogu peatada.
Hõrk ime postmodernismis
Meenutus on ka arhiivinduse alalt. Vaatasime vabariigi presidendi kantselei pressitoas uudiseid: Ivor Onksion oli Hannes Rummu e-kirjad pihta pannud, ja ta parteikaaslane pakkus, et need tuleks süstematiseerida ja arhiveerida. Nii sügavat põhiseaduslike väärtuste eitamist polnud ammu avalikult kuulda olnud.
Kord ilmusid ajalehtede valged esilehed sel puhul, et ajakirjandusele anti seaduslik allikakaitse. Enne seda ei olnud, enne pidi ajakirjanik allika avaldama. Populistliku valekampaania peale hakkas meedia aga uskuma, et neilt võeti midagi ära, kuigi justnimelt anti puutumatus, mida enne polnud, ja riigipea võitlus tuuleveskitega oli kõrvalt õpetlik vaadata.
Üsna sarnane lugu ka tookord, kui populistide eestvõttel võeti vastu seadused, mille järgi olnuks kuritegu Eesti ajaloost valesti kirjutada, samuti kutsuda teisi mistahes miitingule, sest siis võib ju mingi korratus tekkida! THI lükkas need seadused tagasi, kisa kui palju.
THI oskas presidendina teha postmodernistliku maailma raames imet: hoida hõrku salapära, rituaale, erilisust. Selleta ei ole parlamentaarsel presidendil mõtet. Riigipea tõi kokku vaimustava mõttekoja eri elualadelt, suutis peaministri, kogu valitsuse või põhiseaduslike institutsioonide juhtidega pidada nauditavaid õhtusööke, viia Poola pealikud Ärmale ja kuulata Svjata Vatrat, astuda täpselt neid samme, mida vaja.
:format(webp)/nginx/o/2025/01/27/16616980t1hc287.jpg)
Rainer Saks:
(Vabariigi presidendi kantselei direktor 2006–2011)
THI tagatubades
Vabariigi president THI tagatubades kees alati elu. Alati oli käsil mitu paralleelset protsessi ja midagi toimus pidevalt.
THI asus oma ametiülesannetesse erakordse energilisusega. Suures plaanis oli tema eesmärki väga lihtne sõnastada – see oli Eesti iseseisvuse ning tuleviku maksimaalne kindlustamine. Tuli saavutada, et Eesti on rahvusvahelise kogukonna loomulik osa. Alguses tundus see lihtne ja mitu tööliini läks käima. Presidendil oli omajagu ideid ning ta suutis kaasata enda ümber hulgaliselt inimesi, kust sai uusi ideid lisaks.
Siis aga tulid tagasilöögid. Näiteks 2007. aasta aprillirahutused nullisid presidendi katsed otsida uusi võimalusi mitte-eestlaste integratsiooni teemadel. THI käis, kohtus, esines kõneles, avastas sotsiaalmeedia, aga midagi jäi tema jaoks puudu. Paljud väga targad eksperdid nõustasid presidenti strateegilise kommunikatsiooni korraldamise asjus. Aja kulgedes hakkas THI järjest rohkem mõistma, et rahvusvahelise tähelepanu köitmiseks tuleb leida uus suur teema. Nõunikud ja muud asjaosalised käisid natukene tujutult ringi, sest ühtegi sellist jõukohast ilmutust kellelgi pähe ei tulnud. Arutelusid oli palju, ideed laideti maha ning THI muutus ise oma rahvusvahelisi kõnesid koostades järjest mornimaks.
Ühel hommikul marssis THi minu kabinetti sellise näoga, nagu oleks ta mingi peenema sigaduse välja mõelnud. Ta oli enesega väga rahulolev ning teatas, et on valinud oma elutööteemaks küberturvalisusega seonduva.
Rahuolu ja naeratus näol oli tingitud sellest, et THI teadis juba ette, et see mõte ei meeldi paljudele ametnikele ja kellele iganes veel.
Algus oli väga keeruline. Küberturvalisust käsitleti vaid tehnoloogiainimeste kitsas ringis. Aasta oli 2008 ja poliitikute tasandil sellel teemal peaaegu mitte keegi ei kõnelenud. Ka paljud tehnoloogia sektori inimesed ei pidanud seda tõsiseks teemaks. Aga Ilves sai toetuda Eesti kogemusele nii digitaliseerimise kui 2007. aasta küberrünnakute valdkonnas. Pikapeale läks lugu käima ja hakkas tooma tagasisidet ning dividende.
Leninite populatsioon
Kord 2014. aastal, kui ma ei töötanud enam Kadriorus, sain ühel õhtul THI-lt kõne. Ta pidi järgmisel päeval kõnelema suurema publiku ees, aga mõte oli kõnet kirjutades kinni jooksnud. Samas oli publik tema jaoks oluline, kodukandi rahvas.
THi küsis natukene kõrvalt togimist ning sai rajale tagasi, aga kurtis, et kõne lõpp on hõre. Panin järgmisel päeval teleka käima ja vaatasin kõnet ning samal ajal sirvisin uudiseid. Märkasin, et Ukrainas oli ühes linnas just Lenini kuju maha võetud. Saatsin selle kohta THi-le SMSi.
Kõnet ettelugev president märkas sõnumit ning lõpetas oma esinemise võiduka teatega, et Leninite populatsioon on vähenenud ühe eksemplari võrra. Rahvas sai juubeldada.
President peab tegema Eestit suuremaks ja oma rahva õnnelikuks.
/nginx/o/2025/02/26/16686092t1h48e9.jpg)
Juku-Kalle Raid
(Ajakirjanik, riigikogu liige)
Hei, mis teed?
2008. aastal toimus Venemaal Hantõ-Mansiiskis Soome-ugri ülemaailmne kongress, mis oli väga eriline päris mitmel põhjusel. Esiteks võõrustati mitte ainult Eesti president THI-d, vaid ka Soome president Tarja Haloneni ja Ungari president László Sólyomi. Aga lisaks – ainus kord ajaloos! – oli oma kondid kohale vedanud ka Venemaa president. Selle ametinime all töötas toona Dimitri Medvedev.
Meil olid 400-le soomeugri rahvaste esindajatele kaasas ka kingitused, mille venelased viivitamatult konfiskeerisid ning mis ilmusid välja pärast mitmepäevast kurnavat jauramist ning said siiski üle antud.
Ühel kentsakal ööl, mil delegaadid mööda linna loivates aega veetsid ning pargikestes juturatast veeretasid, sigines mulle pähe mõte, et peaks õige THI-d presidentidele ette nähtud linnalähedasse residentsi vaatama minema. Et mis ta ikka magab seal?
Kell võis olla kahe paiku hommikul. Kusagilt hangiti auto, vana žigulliromu koos puikleva juhiga, kes seltskonna (see oli kaunis suur: Jaak Prozes Fennougria asutusest, seto kultuurihoidja ja hilisem Seto ülemsootska Ahto Raudoja, pärimusmuusik ja diplomaat Kairi Leivo jt) hirmust hädaldades residentsi lähistele sõidutas.
Mil moel ma suutsin surnuks rääkida automaatidega valvurid, ei suuda täpselt taastada; mäletan, et raiusin nürilt, kuidas meil on Eesti presidendile kiireloomuline, poliitiline ning edasilükkamatu teade.
Residentsi restoranist leidsime laua tagant ainsa eestlasest elusolevusena mõtisklemas Toomas Sildami, keda president järgmisel päeval taga otsima hakkas (Kus Sildam on?!).
Rääkisin kohalikule personalijuhile jutu taevast sadanud delegatsiooni äkkvisiidi põhjustest ning kiireloomulisest teatest Eesti presidendile, aga see keeldus resoluutselt Ilvest äratamast. Löögu me ta või maha.
Siis ütlesin, et okei, me kirjutame presidendile kirja ja tema ülesanne on see lihtsalt ukse alt sisse surada. Sellega ta pikapeale nõustus.
Võtsin puhta paberi ja kirjutasin suurelt: «Hei, mis teed?» – ning lisasin olulisele pöördumisele delegatsiooniliikmete nimed.
Prozes aga kukkus pabistama: «Ehk ikkagi ei sobi? Ära minu nime kirjuta, äkki ei ole viisakas?»
Vihastasin ning kirjutasin umbes 16 korda: «Prozes, Prozes, Prozes, Prozes, Prozes...»
Hiljem ütles THI, et ta pole tükk aega nii palju naerda saanud.
Tagasi linna me hääletasime.
Järgmisel päeval näitas kikilipsuga mässaja venelastele ootamatult hambaid, kes olid seetõttu ülimas hämmingus. Nimelt – kui pulti ronis Oleg Kossatšov, toonagi tuntud oma Eesti vaenulike sõnavõttude poolest ja kukkus erakordselt jõuliselt Eestit laimama (soome-ugri kongressil mõmises ta hoopistükkis pronksiööst ning esitas selle kohta omi vahvaid veendumusi), tõusis THI püsti ja lahkus saalist, Eesti delegatsioon tema järel.
Venelasi oli lausa lust vaadata, kuna sellise akti peale läksid nad täiesti segadusse. Kuidas saab niimoodi teha üritusel, mida austab oma kohalviibimisega sm Vene president isiklikult.
Ja olid sunnitud tunnistama, et saab.