:format(webp)/nginx/o/2025/02/24/16682049t1h50eb.heic)
Kui iseseisvusmanifest 1918. aasta 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult ette loeti, kasutati ära tegelikult väga pisike ajaaken. Nii väike nagu õhuaken, ütleb Juku-Kalle Raid. Miks aga Pärnu? Altpoolt saad lugeda, kui seiklusrikas selle lugu oli ja et miks ebaõnnestus manifesti ette lugemine Haapsalus, Tartus, Viljandis ja Tallinnas. (Tallinnas loeti manifest avalikult ette Eesti tänasel ametlikul sünnipäeval 24. veebruaril).
Iseseisvusmanifesti sünni lugu on uuritud üsna palju, aga kuna ajad olid 1918. aastal erakordselt segased, siis leidub selles loos – mis sarnaneb vinge põnevusfilmi stsenaariumile – veel küllaga vaieldavat.
Keda asi põhjalikumalt huvitab, soovitan väga Riigiarhiivi poolt välja antud raamatut "Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente ja mälestusi" ja eriti Ago Pajuri suurepärast tööd "Iseseisvusmanifesti sünnilugu". Lisaks on pea kõik toonased poliitikud, kelle näpp asja juures vähegi mängus käis, sellest oma mälestustes pajatanud ning just see teebki asja huvitavaks, et kõik mäletavad asja erinevalt.
Nagu sellistel puhkudel alati.
Ago Pajur märgib väga õigesti, et iseseisvusmanifestini jõuti sammhaaval; esimest korda hakkasid eestlased nõudma täielikku iseseisvust pärast Lenini ja tema kaasseltsimeeste korraldatud riigipöörest Venemaal, 1917. aasta oktoobris.
Miks me ei tähista siis pidupäeva 28. novembril? Üks põhjuseid ongi selles, et iseseisvusmanifesti polnud veel kirja pandud.
15. novembril otsustas kogunenud Maanõukogu, et "Eestimaa riiklise korra kindlaksmääramisega" hakkab tegelema Eesti Asutav Kogu. 28. novembril 1917 kuulutaski Eesti Maapäev end kõige kõrgemaks võimuks Eesti territooriumil, mis tähendab tegelikult seda, et sisuliselt oli Eesti Vabariik sündinud.
/nginx/o/2025/02/24/16682055t1haf07.heic)
Miks me ei tähista siis pidupäeva 28. novembril? Üks põhjuseid ongi selles, et iseseisvusmanifesti polnud veel kirja pandud. Sündmused toimusid toona aga ülehelikiirusele läheneval kiirusel.
Eestis olid haaranud võimu enamlased, lõuna poolt oli Esimese maailmasõja käigus oodata sakslaste rünnakut. Kui kommunistid pealetungivate sakslaste eest põgenema asusid, tekkiski paaripäevane auk ajas, mil Eestis suudeti iseseisvus välja kuulutada ning iseseisvusmanifest ära trükkida, ette lugeda ja kõigile teatavaks teha.
Iseseisvusliikumise "staabiks" oli 1918. aastal Eesti Haritlaste Klubi Tallinnas, mis oli loodud vahetult enne Esimest maailmasõda, 1913. aastal ja kuhu kuulus umbes 70 eesti rahvusest haritlast, enamjaolt advokaadid ja arstid. Klubiüritused oli seltskondliku iseloomuga ja neid peeti Estonia teatrimajas ülemisel korrusel. Just sealt sai iseseisvusmanifest oma sünnitõuke.
"Kandsin ajaloolist dokumenti hoolega saapasääres. Kodu, kus läbiotsimist iga silmapilk karta oli, jätta ei tohtinud..."
Pajur märgib, et tõenäoliselt tehti otsus kuulutada iseseisvus välja "revolutsioonilisel teel" 18. veebruaril 1918. Koosoleku protokollis on kirjas: "Manifesti alusjooned kiidetakse ühel häälel heaks. Tema lõpulikuks redakteerimiseks valitakse komisjon herradest Kukk, Jaakson, Ast, Peterson, kes oma töö juba järgmiseks päevaks peavad valmis tegema."
Lõplikult volitati iseseisvusmanifesti kava väljatöötamine Juhan Kukele, kes on sellest oma loos "Kuidas Eesti iseseisvuse manifest sündis" ka üsna detailselt pajatanud. Kuna Tallinnas valitsesid enamlased, pidi kogu asja toimetama "põrandaalustena".
Niipalju kui takkajärgi teada, tehti tekstist esimesed koopiad trükimasinal Haritlaste Klubis 21. veebruari koosoleku ajal. Originaal jäi põhiautori Juhan Kuke kätte, kes andis selle Stella Veilerile, kes kandnud seda vahariidesse mässitult põues, "hoides kogu aeg revolvrit käepärast", nagu kirjeldab Ago Pajur. Kui Stella Veiler dokumendi Valter Jõgile edasi andis, öelnud ta Jõgi mälestuste kohaselt: "Hoia seda, selles on eestlaste tulevik!"
Üks ärakiri jäi Aleksander Veilerile, kes meenutab: "Kandsin ajaloolist dokumenti hoolega saapasääres. Kodu, kus läbiotsimist iga silmapilk karta oli, jätta ei tohtinud..."
Ettelugemiseks hakati sobivat hetke ja kohta otsima. Tallinnas oli seda kommunistide tõttu teha liiga ohtlik, nii hakati kaaluma Tartut ja Haapsalut, aga ka Pärnut, Paidet ja Viljandit.
Kindlalt on teada, et ärakiri viidi Paidesse ja Pärnusse. Pajur ütleb: "Tartuga on lood segased."
Kommarite kõige tugevamad kantsid asusid toona Tallinnas ja Narvas, iseseisvuslased tegid sakslaste lähenedes ettevalmistusi, et enamlaste võim kukutada. Manifest taheti ette lugeda enamlaste põgenemiste ja sakslaste saabumise vahel ning otsustati lõpuks seda proovida Haapsalus, kus asus 1. eesti polk.
Hoolimata pakasest, hangedest – autot tuli korduvalt välja kaevata – ja ohtlikust kohtumisest enamlike madrustega jõuti läbida umbes 2/3 teest
Polk saatis Tallinnasse ajakirjanik Juhan Juhtundi, et polgu nimel Haapsallu kutsuda Maanõukogu liikmed ja seal relvastatud kaitse all Eesti iseseisvaks kuulutada. Käes oli 20. veebruar 1918.
/nginx/o/2025/02/24/16682059t1he8f2.heic)
21. veebruaril kiideti iseseisvusmanifesti tekst lõplikult heaks (seda oli mitmel korral ja moel parandatud) ning seda hakkasid autoga Haapsalu poole toimetama päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms.
"Tallinnast lahkuti mööda Paldiski maanteed ja sõideti läbi Keila, Vasalemma ning Padise", kirjutab Ago Pajur. "Hoolimata pakasest, hangedest – autot tuli korduvalt välja kaevata – ja ohtlikust kohtumisest enamlike madrustega jõuti läbida umbes 2/3 teest. Kuijõe mõisa lähistel tulid sõitjatele vastu 1. polgu sõdurid, kes kinnitasid, et juba hommikul marssisid Haapsallu sisse Saksa väeosad. Muutunud olukorras kaotas edasisõit mõtte ning auto esiots pöörati uuesti Tallinna poole. Veel kord tuli sõitjatel läbi elada ehmatus, kui Keila raudteejaamas sattuti kokku madruste ja punakaartlastega, kes olid parasjagu teel Haapsallu "mustasajalist eesti polku laiali peksma. Siiski lahenes selgi korral kõik hästi."
Tartus ei loetud samuti manifesti ette, kuna oodati signaale ja käsklusi Tallinnast, aga segaduste tõttu neid ei saabunudki. Sama ka Viljandiga.
Jäi üle Pärnu, mis manifesti (aga vahepeal olid toimunud sellega veel kümned ja kümned sekeldused ning seiklused erinevates Eesti paikades) eksirännakutele lõpuks ometi punkti pani.
Peale teretust küürutas ta sõnalausumata ja tõmbas kalossi vahelt mingisuguse kokkukeeratud paberilipaka välja .
August Jürmani loos "Kuidas Eesti iseseisvus välja kuulutati" on kirjas, et ta kuulanud pealt arutlusi, kus ja kuna manifest avalikustada ning öelnud: "Siis tulge ometi Pärnu, seal meie enamlasi nii väga ei karda ja võime manifesti välja kuulutada."
Pärnus läks 22. veebruari hommikuks võim enamlastelt iseseisvuslaste kätte, sest kommarid olid pealetungivate sakslaste kartuses plagama pistnud.
Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järv kirjutas 24. veebruari 1918. aasta Postimehes järgmist: "Vaevalt olime mõne sõna poliitilise olukorra üle rääkida saanud, kui saali umbes 40-aastane, tüseda kasvuga, mulle tundmatu herra astus... See huvitava välimusega mees tuletas meelde mõnda keskaja munka, kes tähtsate ülesannetega kloostrist kloostrisse rändas. Peale teretust küürutas ta sõnalausumata ja tõmbas kalossi vahelt mingisuguse kokkukeeratud paberilipaka välja ja ulatas meie kätte. Teise samasuguse paberi kiskus ta kasuka vahelt välja."
See oli iseseisvusmanifest.
Manifesti otsustati paljundada Kuusneri trükikojas. Selgus, et Kuusner oli haige, nii suunati trükkimine ümber "Meie Kodumaa" trükikotta. Et aga elektrit ei olnud, trükiti iseseisvusmanifesti esimesed sajad avalikud eksemplarid nii, et asjaosalised trükimasinat vändaga ringi ajasid.
Puhas kodumaine käsitöö!
Et elektrit ei olnud, trükiti iseseisvusmanifesti esimesed avalikud eksemplarid nii, et asjaosalised trükimasinat vändaga ringi ajasid.
Manifest – nagu öeldud – loeti ette Pärnus Endla teatri rõdul 23. veebruaril ja Tallinnas 24. veebruaril.
Miks Elmo Nüganen või Hardi Volmer selles kõigest närvekõditavat seiklusfilmi pole teinud, ei oska mina teile kahjuks ütelda.
Imeilusat Eesti Vabariigi aastapäeva teile kõigile, kallid sõbrad!
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)