:format(webp)/nginx/o/2020/03/25/13025370t1h370f.jpg)
Kuremäe Pühtitsa kloostri juht iguumenija Filareta koos oma kaaskonnaga viis esmaspäeva hommikul riigikokku palvekirja, milles muu hulgas kinnitavad, et nad pole kunagi osalenud poliitareenil toimuvates mängudes. Juku-Kalle Raid kirjeldab, kuidas Moskva patriarhaat on selles suhtes kogu aeg valetanud. Alljärgnevalt vene vaimulike enda väljaütlemised.
Sellenädalase külateatri etenduse, mil Riigikogu hoone ette imbusid Varro Vooglaiu elik Püha Varro kutsutud Pühtitsa kloostri nunnad, võiks vabalt liigitada nõukogude ideoloogiliste lastelugude raudvaraks, kus kirjeldatakse külmetavaid ja kangelaslikke nõukogude partisane, kes tungivad vaenlase tagalasse ning võitlevad fašistide vastu.
Või kuidas muidu kirjeldada hüüatusi, et eestlased "tahavad kiriku kinni panna" või "vene õigeusu ära keelata". Ja seda hala, et Lauri Hussar ei võtnud nunn-partisane vastu, kuigi neil ei olnudki mingit kohtumise kokkulepet.
Tegelikult oli asi nii, et nunnad kutsusid ennast ise pressiteatega kohale, saabusid 3 minutit enne kl 11, astusid uksest sisse ja ei külmetanud. Ainuke, kes maja ees külmetas, oli Püha Varro, aga tema palga juures saaks ta lubada endale lubjavilte, puhvaikat, läkiläkit ja käpikuid. Professionaalne etendus leidis aset mõne hetke pärast, mil nunnad taas välja kargasid ning asusid kaamerate ees poseerima vingemalt kui Vogue modellid.
See on tüüpiline moskoviitide stiil. Tule kohale, anna etendus ja valeta. Niipalju kui suudad. Vene õigeusu kiriku Moskva patriarhaat, on üdini kuritegelik moodustis, allpool peatume sellel ajajoonel, mida organisatsioon toime on pannud lähemalt.
See moodustis lihtsalt tuleb Eestis sulgeda, me ei saa siin pidada Moskvale alluvat julgeolekukontorit.
Ja veel üks oluline märkus: meie piiskop Daniel, Moskva hääletoru, muljetas AK-s, et kõike seda, mida Patriarh Kirill on teatanud rahvaste hävitamise kohta, on ta teinud eraisikuna. See on absurd kuubis. Patriarh ei ole kunagi eraisik. Sihukest asja nagu "pühapäevapatriarh" pole olemas. Sama hästi võiks Saksamaa liidukantsler rääkida, et armastab Hitlerit, aga pärast mõmiseda, et teeb seda ainult eraisikuna, mitte liidukantslerina.
Mäletatavasti puhkes Eestis aastal 1995 nn "kirikutüli", kui osa õigeusklikest ja kogudustest soovis minna Moskva patriarhaadi asemel Konstantinoopoli kanoonilisse alluvusse ning registreerida end nagu enne sõda – Eesti apostliku õigeusu kirikuna (EAÕK) – Konstantinoopoli kanoonilises alluvuses.
Preestrid ähvardasid kogudustes toona koguni, et venelasi hakatakse küüditama, et kirikud hävitatakse ja lammutatakse.
Vene pool võttis seda ääretult valuliselt, täpselt nagu tänagi, kui Eesti tahab lõpetada õigeusu kiriku allumise Moskvale, kuna on täiesti jabur, et meie territooriumil tegutseb vabalt, elab oma elu ning – PANGE TÄHELE! – omab ohtralt kinnisvara ja maad terroristlikule riigile alluv asutus. Tegelikult on see mõeldamatu.
Kui pöördume 30 aastat tagasi, siis oleks tänane vene pappide ja julgeolekutöötajate nutt ja hala justnagu toonase pealt maha kirjutatud. Preestrid ähvardasid kogudustes toona koguni, et venelasi hakatakse küüditama, et kirikud hävitatakse ja lammutatakse.
Ähvardasid täpselt kõige sellega, millega saadi hakkama nõukogude Venemaal 1920ndatel ja 30ndatel. Ning õigeusklikud mutikesed läksid otse loomulikult paanikasse.
Kohtusin ajakirjanikuna toona paljude koguduste poolt hirmule aetud liikmetega, aga ka tänase Moskva patriarhi Kirilliga (kes on päritolult mordvalane ja juhtis toona Moskvas kiriku välissuhete osakonda ja kelle ülesanne oli ajakirjanikele kärbseid pähe ajada ning igasugu udu pajatada) ning praegugi Konstantinoopoli patriarhina tegutseva Bartholomeosega – kellel me käisime muuseas 1996. aastal Istanbulis külas koos Kaika Nõiaga.
Sel ajal toimetas Venemaa patriarhina ringi veel Eestist pärit Aleksius II, kodanikunimega Ridiger, kes muuseas ristiti lapsena Tallinnas, Hiiu Õigeusu kirikus, mis oli sel ajal Konstantinoopoli alluvuses – niisiis sai temast veendunud moskoviit alles "õitsvas" Nõukogude Liidus.
Eesti on "pannud vene õigeusu kiriku väljakannatamatusse olukorda, kus paljusid neist ootab maalt väljasaatmine."
Meie sõber Aleksius II läks 1997. aastal Eesti apostliku õigeusu kiriku vastu koguni nii kaugele, et kirjutas USA toonasele presidendile Bill Clintonile kokku mureliku, Moskva kiriku pärast nutuse kirja, kus seisis eht moskoovialikult, et Eesti on "pannud vene õigeusu kiriku väljakannatamatusse olukorda, kus õigeusklikud on sunnitud elama salajast elu ning kus paljusid neist ootab maalt väljasaatmine."
Viirukilõhnalisest pobinast on Moskva patriarhaadile alluv siinne õigeusu kirik jäänud varjamatult poliitiliseks.
1996. aastal olid asjad koguni päris vägivaldsed: nii näiteks lendas aktivistina mööda vene kogudusi ringi tankistiks õppinud preester Seliverstov, kel oli kombeks EAÕK pooldajaid teenistustel kõikvõimalikel viisidel ähvardada – kirikuvandest (mida ta toime panna ei saanud) kuni väljaheitmiseni jne jne. Seliverstovi poeg muuseas peksis koos oma vaimulikus seminaris õppinud sõbraga jõhkralt läbi Nõmmel elanud EAÕK preestri Vladimir Berensi. See juhtum on politsei anuaalides kenasti dokumenteeritud.
Mõlemat noorhärrat karistas Eesti liberaalne nunnukohus toona tingimisi.
Kaugemast ajaloost niipalju, et kui Peeter I kaotas patriarhi ametikoha üldse (tahtes eurostuda), siis selle taastas alles Stalin, kui tal sõjas Saksamaa vastu junn jahedaks tõmbus ning ta sai aru, et õigeusklikke venelasi oleks vaja kuidagi ühtlustada ning mobiliseerida.
Lenini "kuldsed" sõnad olid: "Mida enam reaktsioonilist vaimulikkonda maha lasta õnnestub, seda parem."
Lenin oli paarkümmend aastat varem tekitanud julgeoleku (OGPU – toonane KGB ja tänane FSB) töötajatest "oma kiriku", mida kutsuti "valgeks vaimulikkonnaks" ning mis koosnes suures osas tšekistidest. Lenini "kuldsed" sõnad olid: "Mida enam reaktsioonilist vaimulikkonda maha lasta õnnestub, seda parem."
Toonane kirikujuht Tihhon kägistati 1925nda aasta 7. aprillil ära, seega – rangelt võttes kaotas Vene Õigeusu Kirik üldse igasuguse kanoonilise järjepidevuse ja Kirilli juhitav Vene ning ka meie Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirik on juriidiliselt lihtsalt stalinlik kontor, mille vana Joss isiklikult moodustas. Nii et kiriku ja riigi suhted soendas üles sadistist grusiin, kes need kaks asja sisuliselt ka ühendas.
Eesti esimese EAÕK piiskopi Platoni tapsid enamlased 1919. aastal Vabadussõja ajal Tartus, pärast 12-päevast jõhkrat piinamist.
Aga tuleme jälle tänasele lähemale. Ma ei viitsi hakata korrutama neid idiootsusi, mida patravad meil praegu Moskva esindajad, kes – nagu 30 aastat tagasi – hirmutavad õigeusklikke kuidas ja kus aga saavad.
Kaugelt pole vaja otsidagi. Isegi jalutasin Tallinnas Hiiu kirikusse (samasse, kus ristiti Vene patriarh Aleksius ja mis kuulus toona EAÕK-le), kus üks reibas ja seestunud vanatädi tutvustas mulle veendunult Eesti riigi plaane õigeusklike ning kirikute asjus.
Kui vaatame Kuremäelt Tallinnasse imbunud Püha Varro nunnadest partisane, saame täpselt aru, kust sihukene idiootne sisend tuleb.
Esiteks keelatakse õigeusk ära,
teiseks põletatakse kirikud,
kolmandaks küüditatakse õigeusklikud minema.
Minu küsimuse peale, et kuhu küüditatakse, vastas kepsakas mutt lihtsalt, et "ära".
Tädi ei saa milleski süüdistada. Kui me vaatame Kuremäe kloostrist Tallinnasse imbunud Varro Vooglaiu nunnadest külmetavaid partisane, siis saame ju täpselt aru, kust sihukene idiootne sisend tuleb. Selja taga on Moskva, ei sammugi tagasi – nagu sõjas.
Seda, et vene õigeusku kasutatakse imperialistlikel eesmärkidel, teati juba ammu, kohati suudeti sellest aru saada isegi läänes, näiteks Assen Ignatov, Saksa ida- ja rahvusvaheliste uuringute instituudi teadur, märkis juba 1994. aastal: "Poliitiliselt alati aktiivsed vene teoloogid ja vaimulikud näevad demokraatias valitsemise väärvormi, kuna käsuliin ei kulge seal vertikaalselt, kus kõige ülal asub riigipea, siis patriarh jne."
Poliitiliselt alati aktiivsed vene teoloogid ja vaimulikud näevad demokraatias valitsemise väärvormi.
Vene kirik on kogu aeg pannud ohtralt kirikuvande alla oma preestreid, kes kipuvad peasuunast kõrvale hoidma või selles kahtlevad, aga ka keskvõimuga vastuollu läinud riigialamaid. Vähemalt ühel korral sai see au osaks isegi Vene Riigiduuma liikmele. Selleks oli Gleb Jakunin, kel jätkus julgust kirjutada raamat "Moskva patriarhaadi tõeline pale" – vene kiriku ja KGB läbipõimumisest. Ja siis olid muuseas "liberaalsed 1990ndad", mitte tänane Putini režiim.
Umbes samast ajast meenub veel üks eriti radikaalne kuju, kes tänases mõttes polekski teab mis radikaalne. Räägin Laadoga metropoliit Joannist, kellele kuulub mõttekäik: "Kõik demokraatia ideed on valedest kokku mätsitud." Sama Joann protesteeris ka inimõiguste vastu: "See alus on kunstlik ja võlts, mis kuulub lääneeuroopaliku mõtteviisi juurde ning on vene eneseteadvusele sügavalt võõras."
Inimõigused on võlts, mis kuulub lääneeuroopaliku mõtteviisi juurde ning on vene eneseteadvusele sügavalt võõras.
Ajaloost leiame me muidugi "läänlastest vaenlasi" nii, et jalaga segada: siin listis figureerivad paavsti saadikud, taanlased, ungarlased, inglased, Itaalia ja Saksa misjonärid, jesuiidid, Vale-Dmitrid ja lõpuks isegi Siioni targad. Ning kahtlemata ka Eesti apostlik õigeusu kirik, mida küll tunnistatakse, ent mille taastamise vastu sõditi nii et tilk püksis. Ja nagu teame, sõditakse ka praegu.
Mis puudutab vene õigeusu kiriku invasiooni Eestisse, siis see sai alguse kohe 1940. aastal, kui eesti okupeeriti. Venemaalt saadeti siia terve ports "õigeusklikke", kes lammutasid EAÕK ning hakkasid ehitama stalinlikku kirikut.
Väga hea ülevaate sellest annab Eesti toonase metropoliidi Aleksandri ja EAÕK vaimulike kirjavahetus, kus Venest saabunud "vaimulikke" kirjeldatakse näiteks nii: "Koosolekul lärmitsetakse ja karjutakse, koosolijad on purjus. Nad ütlevad, et nüüd ei maksa enam ükski seadus peale nende, mida nad ise teevad."
Ja lisaks, et tavaline on, kuidas kogudustele räägitakse teenistuse ajal, et "kiriku kohale on tõusnud Stalini päike."
Ja selle kõige tõttu on vaja Moskva alluvusega kiriku tegutsemine lõpetada. Tagumine aeg, niikuinii on siiani liiga palju jalga puhatud.
Eestis asuva vene kiriku peapiiskopi ja kogu Eesti metropoliidi (2000-2018) Korneliuse pressisekretär Morozkin aga (kes sai sõjaväelise hariduse Venemaa lennuakadeemias), hoiatas ja hirmutas 1990ndate lõpul siinseid venelasi, et Nevski katedraalis hakatakse pidama eestikeelseid jumalateenistusi ning slaavi kogudused aetakse tänavatele.
Muuseas, 1996. aastal 17. jaanuaril ütles tänane Venemaa patriarh Kirill (kes pidas Kaliningradi metropoliidi ametit): "Muutused Eesti õigeusu kirikus võivad toimuda ainult Moskvaga kooskõlastatult."
Mida me täna kuuleme?
Täpselt sama joga.
Ja selle kõige tõttu on vaja Moskva alluvusega kiriku tegutsemine lõpetada. Tagumine aeg, niikuinii on siiani liiga palju jalga puhatud.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)