:format(webp)/nginx/o/2025/02/18/16666124t1h06b7.jpg)
1919. aasta veebruarikuu "Saaremaa mässu", kus kokkuvõttes hukkus mitusada inimest, võib pidada üheks traagilisemaks sündmuseks vastloodud vabariigi alguses, arvab Juku-Kalle Raid. Kes need mässajad olid? Ka tõepoolest kommunistid, infosulus inimesed, vabariigi vaenlased, desertöörid või vaesusest meeleheitele viidud tavakodanikud? Selles on üsna raske kokku leppida.
Saaremaa mäss (nõuka-ajal järjekindlalt ka ülestõusuks nimetatud) kujutas ennast saarlaste vastuhakku Eesti Vabariigile ja baltisaksa mõisnikele, mis toimus 16-21. veebruarini 1919. Ühtset põhjust toimunule on raske laiendada, pigem kohtusid erinevad arengud, mis nende veriste sündmusteni viisid. Lõppkokkuvõttes langes paarsada saarlasest vastuhakkajat, aga lisa tuli hilisemate kohtuprotsesside arvelt mässajate vastu.
Kui nõukogude Venemaa Eestile 28. novembril 1918 kallale tungis, leidus isegi neid naiviste, kes uskusid, et meie sõjavägi koostatakse vabatahtlikest. Vabatahtlikke kogunes aga vaid paarist tuhandest veidi rohkem, niisiis tuli välja kuulutada sundmobilisatsioon.
/nginx/o/2025/02/18/16666126t1hc6cc.jpg)
Ja siinkohal levisid väga laialdaselt meeleolud, et üritus ei evi endas mingit mõtet, kuna "Vene riigi vastu me niikuinii ei saa."
Ning üldiselt on ka teada, et saarlased kippusid heal meelel pooldama bolševistlikke ideid.
Saaremaal oli olukord palju mornim kui mandril, siinsed inimesed olid põhimõtteliselt Eesti Vabariigist kuulnud vaid kuuldusi ja jutte (kuna saksa okupatsioon algas kõigepealt saartel, nii et "vabas riigis" nad olla ei jõudnud), mida võib sama hästi pidada üksteisele vastukäivateks kõlakateks.
Saarlased lootsid, et vaesuse ja toidupuuduse vähendamiseks eraldatakse neile mõisnike maid, aga maareform otsustati edasi lükata kuni Asutava Kogu – esimese parlamendi – kokkukutsumiseni.
Siit edasi uskus suur osa saarlasi, et vabariigi valitsus ja parunid on pugenud ühe mütsi alla. "Maatameestest" saarlasi oli Saaremaal üle poole, mis tähendas, et ka vaesus pitsitas märksa rohkem kui mujal.
Ning üldiselt on ka teada, et saarlased kippusid heal meelel pooldama bolševistlikke ideid. Loosung "Rahu, leiba ja maad" ning teadmatus, milline on bolševike režiim tegelikult, kujundas paljudest neist punamõtteviisile kaldujad. Ei maksa ka unustada, et Vene terroristliku karistusorgani loomise juures toimetas koos Feliks Džerzinskiga ka Saaremaalt pärit Viktor Kingissepp.
Sealjuures peab leht oluliseks mainida, kuidas Iwan Õun peeretas seejärel valjult telefonitorusse – "käristas mikrofoni oma loomulikke tuuli."
Muuseas, sellest,et Kingissepp olla mässu organiseerinud, levisid mitmesugused suminad, aga nii see siiski ei olnud, Kingissepp ei tee oma mälestustes sellest poolt piiksugi, ehkki tal polnuks siinkohal mingit põhjust oma "kangelastegu" varjata.
Ajaleht "Meie maa" annab sellele kõlaka ekslikkusele hoopis huvitava selgituse. 20. veebruaril, 1934, mil mässust möödus 15 aastat, on artiklis "Kui saarel tehti iseseiswust" märgitud, et "Kingissepa legendi tellimisele oli aluseks ühe mässumehe Iwan Õuna (lasti hiljem maha) sõnad, kes telefonil Kuressaarega rääkides esines Kingissepana."
/nginx/o/2025/02/18/16666127t1h4c66.heic)
Kõnega proovis ta hirmutada Kuressaares Eestile ustavaks jäänud jõudusid ja sealjuures peab leht oluliseks mainida, kuidas Iwan Õun peeretas seejärel valjult torusse – "käristas mikrofoni oma loomulikke tuuli. Nüüd aga tükib see Kingissepp kõige oma tuultega wägisi Saaremaa mässu ajalukku."
"Meie maa" väidab samuti, et mäss oli spontaanne – ei soovitud lihtsalt mobilisatsioonile alluda ja taheti ka mõisnikele vastu astuda. Ilmselgelt on selles mõttes suur osa tõtt, saarlastel olid need asjad parasjagu kõik sassis nagu kört-pärtli särk.
Kui jaanuarikuu mobilisatsioon toimus vahejuhtumiteta, siis vebruaris läks asi käest. 15. veebruaril, mil mobiliseeritud olid Kuivastusse toodud, hakkasid käärima sündmused kui vaadis, kuhu enam prunti ette ei saadud.
"Meie Maa" selgitab juhtunut alljärgnevalt: "Regedel olewaist õllelähkreist wõeti wiimast julgust sõtta minemiseks. Kuid paljudel olid peale õllelähkrite regedes laetud püssid, hoolikalt peidetud heintesse."
"Samal ajal kostus inimmurrust hüüe: "Poisid, püssid wälja, täna saame werd!"
Mässule kaldujad pidasid kõnesid. Nad leidsid, et pole mõtet surra parunite valitsuse eest ja õhutasid teisigi mitte minema. Sealjuures ähvardati neid mobiliseerituid, kes sõtta asutavad, selja tagant maha lasta. Lipnik Jefimov, kes lubas vastuhakkajad sõjakohtu loaga hukata, sai hoopis ise surma.
"Samal ajal kostus inimmurrust hüüe: "Poisid, püssid wälja, täna saame werd!" Samas kõlasid paugud ja lipnik Jefimow langes surnult maha."
Tegelikult tapeti kolm mandrilt saadetud valitsuse esindajat. Kuritöö oli tehtud, mäss oli alanud. Neile, kes tahtsid oma mobiliseeritu kohust täita, lubati "anda tina."
/nginx/o/2025/02/18/16666128t1hb050.heic)
Meie maa jätkab: "Nii moodustati aktiiwsematest mässumeestest grupid, kes oma alla pidid wõtma wallamajad ja walitsusasutused, korraldama ülemaalist mobilisatsiooni, et siis koos tungida Kuressaare ja wallutada see mõisnikkude ja sabarakkude pesa.
Mässulised tapsid järgnevatel päevadel veel vähemalt 19 inimest tsiviilisikut, enamuses mõisnikud ja nende perekonnad.
"Noh, küll siis saab nalja," rõõmustasid mässajad, "iga teiba otsa lööme ühe mõisniku!"
Mässulised tapsid järgnevatel päevadel veel vähemalt 19 inimest tsiviilisikut, enamuses mõisnikud ja nende perekonnad. 17. veebruaril proovis Kuressaarest mässajaile vastu saadetud valitsuse väeüksus viimaseid peatada, kuid mässajad olid Laimjala lahingus üle ja valitsussalk taandus tagasi linna.
Vastuhakkajad jõudsid 18. veebruari õhtuks Kuressaare lähedale Upa külla, seal moodustati "staap" ning otsustati värvata lisavägesid ning otsida laskemoona. P
araku polnud mässulistel aimu, et Muhusse jõudis samal päeval Tallinnast saadetud valitsusvägede eriüksus ning 19. veebruariks oli Muhu nende kontrolli all, 20. veebruaril tungis valitsuse karistussalk edasi Saaremaale ja 21. veebruari õhtuks lõi kuulipildujatega salk mässajad laiali. Mässulisi oli Kuressaare all umbes 1000 (!) meest.
Sellega oli Saaremaa mäss sisuliselt ka läbi.
/nginx/o/2025/02/18/16666130t1hd606.jpg)
Edasistel päevadel hakati mässus osalejaid arreteerima ning kohtu kätte andma, karistuseks nii sunnitöö kui ka mahalaskmised. Aga lisaks kasutati ka vanamoodsat ihunuhtlust.
Mässu uurimise erakorraline komisjon oli üsna ühte meelt, et väljaastumised tingis põhiliselt viha mõisnike vastu ja arvamus, et nood tuleb maha lüüa ja nende maa omavahel ära jagada.
21. veebruari õhtuks lõi kuulipildujatega salk mässajad laiali. Mässulisi oli Kuressaare all umbes 1000 (!) meest.
Siiski on arvatud, et mässu taga olid enamlased ning see olla nende poolt koordineeritud, kuna just sel ajal ründas nõukogude armee täie jõuga Eesti Vabariigi vägesid. 1919. aasta alguseks oli punaarmee jõudnud kõigest 40 kilomeetri kaugusele Tallinnast, kõik rippus juuksekarva otsas.
/nginx/o/2025/02/18/16666132t1hd2a0.jpg)
Nõukogude ajal kujundatigi "Saaremaa mässust" vaata et rahvarevolutsioon, Upa küla lahingut tähistas monoliitne mälestusmärk ja kuna 23. veebruaril tähistas nõukogude armee igal aastal oma sünnipäeva ehk "meestepäeva", laiutati Saaremaa mässuga kohe eriti laialt.
Ilmselt ka seetõttu, et viia inimeste mälust lõplikult 24. veebruar, Eesti Vabariigi aastapäev.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)