/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2025/02/10/16646606t1h7b5b.jpg)
1985 aasta 24. veebruar pidi olema tavaline õhtu, kui 23-aastane Kathleen läks koos oma poiss-sõbraga väikesele koosviibimisele. Peo jooksul puhkenud tüli tõttu otsustas ta aga varakult lahkuda. Koduteele asudes kadus ta jäljetult.
«Hommikuks surnud»: ohvri isa südantlõhestav kiri lõpetas kümnendi pikkuse õudusunenäo
Alles rohkem kui nädal hiljem leiti ta surnuna mahajäetud autos, alasti ja ainult tekkidesse mähituna. Uurijate jaoks sai kiiresti selgeks, et teda oli brutaalselt pekstud ja surnuks veristatud.
Kahtlusalused ja juhtlõngad, mis jäid tähelepanuta
Uurijad keskendusid kahele peamisele kahtlusalusele: tema poiss-sõbrale Rich Schaefferile, kes lahkus kahtlasel ajal suusareisile, ning Mark Hensleyle, mehele, kellega Kathleen Noble jagas korterit ja keda tunti kui «eraklikku ja veidrat».
/nginx/o/2025/02/10/16646651t1h4570.jpg)
Ohvri perekond kahtlustas algusest peale Hensleyt. Kahtluse tugevdamiseks viitasid mitmed tõendid: Noble’i surnukeha oli mähitud tekkidesse, mis pärinesid tema enda magamistoast, ning luminooltest paljastas, et korteris oli palju verd, mille jälgi leiti kuni ukseläveni.
Paraku jäeti juhtum uurijate ülekoormatuse tõttu täielikult unustusse.
/nginx/o/2025/02/10/16646654t1hc897.jpg)
Kümme aastat hiljem: isa, kes ei andnud alla
Alles 1995. aastal, kümme aastat hiljem, sai juhtum uue hoo sisse. Kathleen Noble’i isa kirjutas emotsionaalse kirja San Mateo maakonna šerifile Don Horsleyle, paludes abi oma tütre tapmise lahendamisel.
«See kiri oli nii liigutav, et otsustasime uurimist jätkata,» meenutas Horsley. Ta suunas juhtumi kogenud detektiivide tiimile.
Vanade lindiülesvõtete põhjal avastasid uurijad, et Hensley oli algses ülekuulamises äärmiselt ebaselge ning muutis pidevalt oma lugusid. Esialgu väitis ta, et Noble ei tulnud tol ööl koju, hiljem aga tunnistas, et kuulis tema toaust sulgumas.
Uurijad leidsid mehe jäljed West Virginiast, kuhu ta oli peagi pärast mõrva pagenud. Kohalikud võimud avastasid, et tal oli lähenemiskeeld oma endise kihlatu vastu, kes väitis, et Hensley oli teda kunagi teadvusetuks poonud ja seejärel lohistanud.
Kuigi juhtum põhines peamiselt kaudsetel tõenditel, piisas neist 20. detsembril 1999 Hensley arreteerimiseks.
2002. aasta mais kuulutasid vandekohtunikud Hensley süüdi. Otsust mõjutas oluliselt nii olemasolev tõendusmaterjal kui ka tema endise kihlatu tunnistus. Hensley mõisteti eluks ajaks vangi ning ta kannab oma karistust San Quentini vanglas.
Prokuröri sõnul oli kindel, et Hensley oleks varem või hiljem veel kellelegi tapnud: «See mees kujutas tõsist ohtu naistele – nad pidid teda kartma.»
Mis tegelikult juhtus? Kuidas tulid ilmsiks detailid, mis aitasid kümme aastat lahendamata mõrva lõpuks ometi lahendada?
Vaata tõsilelulise krimisarja «Hommikuks surnud» uut episoodi pealkirjaga «Isa palve» juba teisipäeval kell 18:05 Duo 5 telekanalil.