:format(webp)/nginx/o/2025/02/05/16637779t1h6f0e.jpg)
Aastatel 2014-2024 Teaduste Akadeemia presidendi ametit pidanud Tarmo Soomere väidab, et kvaliteetne teadus põhineb kvaliteetsel, selgel ja ilusal keelel. Kui unustame oma mineviku, traditsioonid ja esivanemate kogemuse, mis suuresti kirja pandud, kõneldud või lauldud-üldistatud, meta- või metafooride tasemel, siis on suur oht, et järgmisena kaovad olematusse head tavad ja kirjutamata reeglid ning pärast seda üsna varsti ka väikerahvas tervikuna.
Teaduste akadeemiaid on mitmesuguseid. Enamasti järgivad nad Prantsuse teaduste akadeemia ja Ameerika Ühendriikide teaduste akadeemiate loomise loogikat ja keskenduvad kahetisele ülesandele: teaduse arendamisele ja riigi toetamisele.
Mõned akadeemiad on aga loodud oma keele vahikoeraks. Nii nagu üks akadeemiatest meie ülemere-naaberriigis, Rootsi akadeemia, mis on asutatud 1786 Gustav III poolt rootsi keele hoidmiseks ja arendamiseks. Kui selle pool sajandit vanem sõsar, 1739 asutatud Rootsi kuninglik teaduste akadeemia annab välja Nobeli füüsika- ja meditsiiniauhinda, siis Rootsi akadeemia ütleb, kellele läheb Nobeli kirjanduspreemia.
Teaduste akadeemia olemuses on tippteaduse hoidmine ja arendamine.
Särav teadus ei pruugi tähendada säravat omakeelset teadust. Eesti teaduste akadeemia loomine oli kõne all juba rohkem kui 100 aasta eest Eesti Vabariigi algusaegadel. Tollal leiti – ja põhjusega –, et Eesti teadus ei ole veel nii kaugel, et kannaks välja akadeemia loomist.
Maailmateaduse uksele koputamine algas pärast iseseisvumist imeliselt kiiresti. Ühest küljest võeti tõsiselt ette tehnika ja tehnoloogia.
Keelest siis veel ei räägitud. Kuigi meie maalt võrsunud või Tartu ülikoolis õpetanud ja hiljem teiste riikide akadeemiate liikmeiks valitud säravaid teadlasi oli küllaga. Nende seas, keda tänaseni teatakse, on nii loodusteadlasi, nagu pärnakas Georg Wilhelm Richmann, kes sai surma välguelektrit püüdes, embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, kelle suursaavutused veel tänagi ülikooliõpikutes, või Friedrich Georg Wilhelm Struve, kelle mõõdistatud kaar mahtus UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Kuigi tsaariajal oli Peterburi teaduste akadeemia liikmeks valitud sadakond Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud õpetlast, nagu on tõdenud ajaloolane Andres Adamson, oli siiski omakeelne ja Eestit käsitlev ja kõnetav teadus tollal veel kõhnakene.
Maailmateaduse uksele koputamine algas pärast iseseisvumist imeliselt kiiresti. Ühest küljest võeti tõsiselt ette tehnika ja tehnoloogia. Olulise panuse andis sellesse meie maavarade uurimine ja väärindamine. Veidi liialdades võib öelda, et põlevkivikeemia oli see must hobune, mis vedas Eesti loodusteaduse maailma liigasse. Teine sama oluline suund oli valdkond, mida tänapäeval nimetame Eesti uuringuteks. See sõna otseses mõttes joosti käima suure hooga ja tulemuslikult. Kui Eesti teaduste akadeemia 86 aastat tagasi loodi, nimetati selle algtosinasse pooleks loodusteadlased ning sotsiaal- ja humanitaarteadlased.
/nginx/o/2024/09/12/16352645t1h2228.jpg)
Mastimännid ei kasva ilma sobiva pinnase ja kontekstita. Kaugema mineviku suurkujudest tuleb keeleteaduse ja keelekasutuse kontekstis loomulikult esimesena meelde Haapsalu mees Ferdinand Johann Wiedemann. Eestis vähem tuntud, aga selle eest oma vallas maailmakuulus on Johannes Haller, üks saksakeelse ajalookirjutuse suuri nimesid. Ta sündis 1865 Käinas kirikuõpetaja pojana, kasvas üles Hiiumaal, õppis Tartu ülikoolis ja töötas veel paar aastat Eestis. Eelmise sajandi 20.–30. aastail oli ta üks tuntumaid saksa ajaloolasi, mitmete akadeemiate ja teadusseltside täis-, välis- ja auliige.
Ando Leps on tähele pannud, et terve plejaad Tartu ülikoolis enne esimest maailmasõda õpetanud ja siis Venemaale või Ukrainasse siirdunud õigusteadlasi olid tähelepanuväärselt head spetsialistid. Eesti üldsusele on need nimed suhteliselt tundmatud. Näiteks riigiõiguse professor Aleksandr Filippov, kes oli 1901–1903 ka Tartu ülikooli rektor, valiti hiljem Vene teaduste akadeemia kirjavahetajaliikmeks ning rahvusvahelise õiguse dotsent Vladimir Hrabar valiti hiljem Ukraina teaduste akadeemiasse.
Pole siis ime, et selliselt pinnaselt võrsus ühe väikese rahvakillu kohta ebatavaliselt palju suuri teadlasi ning et 105 aastat tagasi eestikeelseks kujundatud Tartu ülikool meelitas ka nõukogude ajal siia mitmeid väljapaistvaid mõtlejaid.
Eesti teaduste akadeemia esimeses tööplaanis 1940-41. aastaks, mis teadupärast jäi realiseerimata, oli humaniora ja socialia osakaal suurem, kui meie praeguses teaduse finantseerimise jaotuses. Siis polnud Charles Percy Snow veel pidanud oma kuulsat kõnet, mis tuletas meelde, et Euroopa hariduses on loodus- ja kultuuriteadused lootusetult lahku läinud. Selle tulemusel võib meil olla küll ohtralt teadmisi, kuid puudu jääb võimekusest omavahel suhelda ja tarkust ühendada.
Keel kipub olema ühe rahva määratluse alus ja väikerahvaste puhul sageli identiteedi lahutamatu osa.
Kaheksa aastakümne eest asjad veel nii ei olnud. Juba siis peeti vajalikuks aru saada, kuidas arenevad asulad ja linnad ning miks inimesed liiguvad elama linnadesse. Akadeemia tööplaani läks C.R. Jakobsoni teoste kogu ja kriitiline analüüs. Sinna juurde Läti Henriku (meiekeelse mõtlemise suurkuju Oskar Loorits muidugi parandaks kohe: Liivi Henriku) kroonika teadusliku väljaande koostamine, teaduslikud helisalvestused, eesti õigusmuististe kogumine ja korraldamine ning liivi bibliograafia koostamine.
Märgilise aspektina planeeriti esimesse Eesti teaduste akadeemia tööplaani ka Oskar Looritsa kirjutis „Ununevast kultuurimiljööst“. Mida iganes täpselt see sisaldas või sisaldama pidi, pole teada. Küll aga võib fantaseerida, et selles pealkirjas on jäetud meile oluline sõnum: kui unustame oma mineviku, traditsioonid ja esivanemate kogemuse, mis suuresti kirja pandud, kõneldud või lauldud-üldistatud, meta- või metafooride tasemel, siis on suur oht, et järgmisena kaovad olematusse head tavad ja kirjutamata reeglid ning pärast seda üsna varsti ka väikerahvas tervikuna.
Sest see, mis meil on, peegeldab neid aspekte, mis andsid meie esivanematele konkurentsieelise, mis on nüüd peaaegu geenides ja millel üldjuhul põhineb ka hakkamasaamine riigi ja rahvana tulevikus. Sellelt aluselt tulevikku vaadates on mõistlik silmas pidada Nikolai Baturini sõnu: Kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled.
Keel kipub olema ühe rahva määratluse alus ja väikerahvaste puhul sageli identiteedi lahutamatu osa. Seetõttu on selle rolli või kaalu äärmiselt raske mõõta. Sest näiteks maailmapilte ja maailmavaateid või muid üksikisiku või ka kogu rahva enesetajumise komponente üldiselt ei ole võimalik paigutada arvulisele skaalale ja isegi mitte parem-halvem või õige-vale meetrikasse.
George Eman Vaillant on kirjutanud, et üks akadeemilise sotsiaalteaduse suurimaid probleeme on see, et mõõdetav on sageli ebaoluline ja tõeliselt oluline ei ole sageli mõõdetav. Mingi kindla keele kasutuse eelised on natuke mõõdetavad suurriigi riikliku süsteemi funktsioneerimise ladususe kategooriates, aga tagasilöökide hinda, mis tulevad keele- ja kultuuriruumide kollapsist, on pea võimatu kokku rehkendada. See on enam-vähem sama klassi probleem kui elurikkuse kadu ja selle maksumuse arvutamine.
Teaduskeel on aegade jooksul palju kordi muutunud. Galileo Galilei arvas, et looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles. Lahti on seda seletatud paljudes keeltes, olgu see sanskriti, kreeka või hiljem ladina keel.
Päris sageli on teaduskeel läinud radikaalselt lahku igapäevaelus kasutatud keelest või keeltest. Teame seda hästi ladina keele kohta. Selle kohta on prantsuse kirjanik ja ajakirjanik Jean-Baptiste Alphonse Karr sarkastiliselt öelnud: Botaanika on kunst solvata lilli ladina ja kreeka keeles. Kui see mõte pöörata peegelpildiks, siis võiks siit järeldada, et korralik keelekasutus nõuab palju ressurssi. Seda mõtet jagas Heinrich Heine, kes arvas, et roomlastel poleks mingil juhul jätkunud aega maailma vallutamiseks, kui neil oleks tulnud kõigepealt ladina keel selgeks õppida.
Keel ja kommunikatsioon on kaks eri asja. Euroopas räägitakse 24 (riigi)keelt, aga kommunikatsioon ei toimi neist üheski.
Euroopa Liidu tulekuga on nii rahvuskeelte kui ka rahvusvahelise suhtlemise keele rollides toimunud mastaapsed muutused. Oleme nendega üsna hästi hakkama saanud. Oleme jäänud eestlasteks, aga saanud ka eurooplasteks. Tundub aga, et praegu on esimene kord maailma ajaloos, kui eesti teaduskeel (ehk kõrgkeel) on kasvamas lahku nn köögikeelest. Võimalik, et mälu ilustab, aga ka sügaval nõuka-ajal peeti oluliseks õpetada ja kasutada korrektset eesti keelt igal tasemel. Mõtleme kasvõi Ferdinand Eiseni tööle selles suunas.
Algselt ei olnud Euroopa keel üheselt määratud. Seda aspekti peeti konkurentsieeliseks. Euroopa keel on tõlkimine, kirjutas Umberto Eco 1993. aastal. See keelepoliitika tunnuslauseks kerkinud definitsioon peegeldas omal moel Euroopa Liidu asjaajamisega seonduvat tohutut tõlketööde mahtu. Rahalises mõõtmes moodustas see rohkem kui miljard eurot aastas juba kümme aastat tagasi. Praegu arvatavasti kaks korda rohkem.
Sam Wilkin kirjutas hiljuti, et sellised arengud ühiskonnas, nagu Umberto Eco sõnastas, muutuvad üldiselt mitu korda inimea vältel ja sõnastas uue paradigma: Euroopa keel on (võimatult kehv ja vaene) inglise keel, eurobabble. Mis siis, et enam pole Euroopa Liidus õieti ühtki täiesti ingliskeelset riiki. Ikka kasutame seda keelt. Nagu vanasti paljud eestlased läksid poolautomaatselt vene keelele üle.
Keel ja kommunikatsioon on kaks eri asja. Euroopas räägitakse 24 (riigi)keelt, aga kommunikatsioon ei toimi neist üheski, on virutanud seesama Sam Wilkin. Kommunikatsiooni mõte on, et teine osapool saab sõnumist aru. Teisisõnu, kõneleda või kirjutada tuleb samas dialektis.
Katsuks mõelda, et tõlkimine aitab. Kui Eesti ühines 2004. aastal Euroopa Liiduga, siis oli eesti keelde tõlgitud ühenduse õigustiku (acquis communautaire) maht 91 674 lehekülge (Pisuke 2015). 2013. aastal pidi Horvaatia ühinemiseks tõlkima juba 154 000 lehekülge. Nüüd on see tõenäoliselt 200 tuhande lehekülje piirimail. Selle keelekorpuse kvaliteet määrab meie keele ilu, täpsust ja elegantsust rohkem kui kõik see, mida teadlased (isegi teoreetiliselt) suudaksid eesti keeles kirja panna.
Mis on teadlastel sellele tekstikorpusele vastu panna? Küsimus sellest, kas eesti keel peaks olema meie teadlaste esmane teaduskeel, on sarnane küsimusega, kas enne oli kana või muna. Korralikult hooldatud, mõistlikult normitud ning selges ja ilusas keeles on lausa lust oma teadustööd sõnastada.
Insenere ja teadlasi kokku on 8000 ligi ehk vähem kui üks protsent keele kasutajatest.
Kui aga keel on risustatud, täis kantseliiti või vulgaarseid keelendeid, või koosneb lausetest, millel pole ei õiget algust ega lõppu, täpsusest rääkimata, ei aita ka see, kui kõik ligi 4000 teaduspublitseerivat eestlast hakkavad kirjutama oma teadusest eesti keeles.
Keskmiselt avaldatakse vähem kui üks korralik teadusartikkel teadlase kohta aastas. Kokku teeb see parimal juhul 30–40 tuhat lehekülge eestikeelset teadust aastas. Vaid paadunud optimist võib loota, et see väljund eesti keelt tervikuna ilusa, puhta ja elegantsena hoiab.
Insenere ja teadlasi kokku on 8000 ligi ehk vähem kui üks protsent keele kasutajatest. Nemad ei suuda kehva keeletunnetust kogu rahva jaoks korrigeerida, veel vähem teisi innustada kaunist keelt kasutama, eriti situatsioonis, kus tõeks on saamas kild Heiki Raudla näoraamatu seinalt: „Vanasti oli humanitaar see, kes kirjutas luuletusi ja oskas keeli, nüüd aga see, kes on unustanud korrutustabeli.“
Siinkohal sobiks küsida, kust tuleb keele rikkus ja ilu. Osalt muidugi selle kandja elukoha loodusest ja elurikkusest. Kust siis muidu vähemalt viiskümmend sõna lume kohta eskimote keeles. Pluss ajalugu. Nagu olen paari aasta eest mõtisklenud, on siingi näha huvitavaid seoseid.
Ikka tuleb ette, et eestlased ja leedukad kipuvad oma rahvaste ajalugu võrdlema. Leedukad loevad meelsasti kokku, kui mitu sajandit on Läänemerest Musta mereni ulatunud suurvürstiriiki juhitud Leedust. Meie peame rehkendama, kui mitu korda on meie maa olnud eri keeli kasutanud võimude all. Kummaline küll, aga arv tuleb enam-vähem sama. Aga mõju rahva enesetunnetusele ja sellega kaasnev rikkus või pärand on on tõenäoliselt radikaalselt erinev.
Nomen est omen, sõnal on tähendus ja keelel on jõud. Kogemuste keel räägib kõige enam tõtt, teavad vanad araablased. Elutark Lennart Meri hoiatas, et kogemustega, ka parimatega, on juba kord nii, et neid leiab ainult minevikust. Kui jagada Aleksei Tolstoi arvamust, et keel on rahvuse hing, siis on meie esivanematel olnud haruldane võimalus kogeda maailma läbi paljude keelte ja nende kantud mõtteviiside.
Eestikeelse kultuuri tekkimise ja kasvamise ajastu algul oli vahendajaks ladina keel. Edasi läks tasapisi jäme ots saksa keele kätte. Siis maandusime mõneks ajaks vene keele embuses. Soome keel tagus meie tollast panetunud ja pahtunud ametlikku mõttemalli kui rähn pudedat puud ja, ennäe imet, tekitaski poole Eestimaa jaoks pilu muusse maailma. Kuni sealt purskas inglise keele laviin, pigem tsunami, millest on raske välja ujuda.
Hästi väljendatud mõte kõlab targalt kõigis keeltes, leidis John Dryden. Vanade ning suurte rahvaste teadmisse on tavaliselt palju tarkust kogunenud. Seetõttu on pisikestel ja noore teaduskeelega rahvakildudel mõistlik kui mitte ise suure rahva keelt osata, siis vähemalt teha enda jaoks kättesaadavaks nende varasalvede parim osa.
Margaret Thatcher on arvanud, et selleks, et leida vestluskaaslasega ühine keel, ei pea tingimata temaga nõus olema. Klassikaline näide on vaidlus selle üle, millest sai alguse tsivilisatsioon. Ka siin on keelel oma roll.
Küll aga saab diskussioon olla mõistlik vaid siis, kui osapooled kasutavad sõnu samas tähenduses.
Konstruktiivset vaadet esindav antropoloog Margaret Mead pidas tsivilisatsiooni esimeseks märgiks luumurrust paranenud reieluud. Sigmund Freud aga arvas, et tsivilisatsiooni loojaks tuleb pidada esimest inimest, kes kivi asemel sõimusõna tarvitas. Sõnad ei murra ühtegi luud, küll aga muserdavad meelt ja vahel lausa sunnib kivi haarama.
Küll aga saab diskussioon olla mõistlik vaid siis, kui osapooled kasutavad sõnu samas tähenduses. Sest muidu takerdub arutlus semantikasse ja valitsema jääb mõistmatus.
Muidugi võime mõelda Martin Heideggeri stiilis, et keel kasutab meid tööriistana enda väljendamiseks ja enda igaveseks tegemiseks. Umbes nagu isekad geenid, kes kasutavad meid lihtsalt taastoodetava vahendina enda surematuks muutmiseks. Vähemalt nii kauaks, kuni püsib Maa ökosüsteem meile sobiva kliimaga.
Miks kirjutada inglise keeles? Eri keeleruumidest pärinevate autoritelt kirjastuse Springer Nature ajakirjades ilmunud 800 artikli analüüs tõi veidi selgust. Keskmiselt 60% nende autorite töödest on kirjutatud ja avaldamiseks esitatud inglise keeles.
Muidugi varieerub see protsent teadusvaldkondade, regioonide ja vanuserühmade lõikes. Pole mingi uudis, et nooremad autorid kalduvad rohkem inglise keeles kirjutama. Aga ikkagi tähendab see, et 40% oma teadustööst kirjutavad nad mingis muus keeles. Eeldatavasti suurelt jaolt oma emakeeles.
Pole ka üllatav, et inglise keeles kirjutavad nad oma reputatsiooni tugevdamiseks. Küll aga on üllatav, et nende töökohtade surve mõjutab märksa vähem keele valikut. Sellekohane järeldus on siiski natuke kriipiv: ülikoolide surve on tugevam kui erasektori tööandjate oma.
Miks peab vahel kirjutama oma keeles? Üks lihtne põhjus: teadusnõustamise vajadus. Nõuandeid, mis antakse mingis kindlas keele-, kultuuri- või traditsioonide ruumis, on äärmiselt keeruline, peaaegu võimatu kasutada mistahes teises kontekstis. Isegi luterlikus maailmas antud nõu ei pruugi toimida katoliiklikus väärtusruumis. See, kuidas saab või peaks toimima, tuleb üldiselt nullist uuesti kirjutada. Nõu, mis antud Euroopa Komisjonile, tuleb üksipulgi liikmesriikidele lahti seletada – ja see ei pruugi õnnestuda.
Nelson Mandela olevat öelnud: „Kui räägid inimesega keeles, mida ta mõistab, jõuab see tema pähe. Kui räägid temaga ta emakeeles, jõuab see tema südamesse.“
Võib-olla just selle tõttu järjest enam tõsiseid teadlasi ja ajakirjade toimetajaid soovitavad tungivalt tõlkida ka fundamentaalteaduse tulemused oma keelde. Selle mõtteviisi eestvedaja on ajakiri Cell, mille mõjutegur 2023 on 45,6 ehk palju kõrgem kui ikoonilistel ajakirjadel Science või Nature.
Ka kõige kaunim keel koosneb enamasti lihtsatest sõnadest, tuletas meelde George Eliot. Teine keel kõneleb vahel hirmutavalt. Teises keeles on meie jaoks üht asja tähistaval lihtsal sõnal sageli hoopis muu varjund ja pealekauba selliseid tähendusi, millest me oma keeles undki näha ei oska.
Seetõttu on oma mõtete tulemuslikuks kommunikatsiooniks tarvis aduda ka võõraste keelte kandjatele teada olevaid nüansse ja allhoovuseid. Muidu arvame oma tarkusega, et kreeklase noogutus tähendab nõustumist, inglaste formaalne küllakutse soovi tutvust jätkata ja et visiitkaarti peab ka Jaapanis nii, nagu Euroopas kombeks, ühe käe lõdva liigutusega uuele tuttavale pihku pistma.
Kui tahta saada oivaliseks rohkem kui ühes keeles, siis tuleb korraga treenida nii omas keeles kui ka võõrkeeles.
Kui tahta saada oivaliseks rohkem kui ühes keeles, siis tuleb korraga treenida nii omas keeles kui ka võõrkeeles. Ainult inglise keele treenimine annab kehvema tulemuse. Ka selle järelduse peegel tundub olevat õige: teise keele sügavama tunnetuse areng sõltub oluliselt esimese keele tunnetusest. Monokultuur ei tundu olevat mõistlik ka teaduskeele rakendamise vallas. Muidugi on neil edu sees, kes kasvanud heas ingliskeelses lastetoas ja haridussüsteemis. Tagasilöök tuleb neil sellest, et nad peavad sageli jalgratast uuesti leiutama – ehk neid asju uuesti analüüsima, mille jaoks mingis teises suures keeleruumis hea vastus juba olemas.
Selle hind, et tullakse teisest keeleruumist, ei ole üldse kohutavalt suur. Näiteks üks keskmine mitte-inglasest doktorant peab kulutama igal aastal oma tööks vajaliku kirjanduse lugemisele 19 tundi rohkem kui tema inglise emakeelega kolleeg.
No selle poolteist tundi kuus suudab vist iga endast lugupidav noorteadlane nutitelefoni näppimise arvelt investeerida. Suudab kindlasti ka selle alla neelata, et tal kulub oma esimese artikli teksti kirjutamisele keskmiselt 29,8% rohkem aega kui inglise keelt emakeelena rääkival konkurendil. Jutt on selliste doktorantide esimesest artiklist, kelle kodumaal ei ole inglise keel eriti levinud.
Selle rikkuse kontekstis, mida pakub kahe keele valdamine, tundub kurtmine teises keeles kirjutamise raskuse üle üks täiesti vale asi.
Nõus, et ühe pudelikaela moodustavad retsensendid, kellele kehv inglise keel on sageli piisav argument, et käsikirja isegi mitte lõpuni lugeda. Märksa kitsama pudelikaela on aga ehitanud teadlased ise.
Oskus end emakeeles väljendada määrab ka selle, kui hea on võõrkeelne/ingliskeelne tekst.
Nimelt näitab kiretu statistika, et n-ö inimkeeles (plain text) kirjutatud ülevaated on küll õige natuke selgemad kui teadusartiklite tehnilised sisukokkuvõtted, aga kumbki neist ei ole tavalugejale arusaadav. Nende autorid pole vist kuulnudki, et just esitleja ülesanne on teha oma sõnum arusaadavaks. Kui see järeldus pöörata tavakeelde, siis kõlaks see enam-vähem nii: oskus end emakeeles väljendada määrab ka selle, kui hea on võõrkeelne/ingliskeelne tekst.
Tegelikult sobib eesti keel lausete lihtsa ja loogilise ülesehituse, sõnastuse paindlikkuse ja nüansirohke sõnavaraga teaduskeeleks lausa perfektselt. Kui ainult kõik teisedki seda keelt mõistaksid. Pigem on minemas vastupidi. Kehvast euroinglise teaduskeelest, pigem teaduse haldamise või rangistamise keelest, libisevad röstsõnad, värdlaused ja sisutud väljendid üha enam ka sellesse eesti keelde, mida teadlased omavahel suheldes kasutavad. Juba Galenos teadis, et keele peamine mõõdupuu on selgus, ja me teame, et miski ei hajuta tähelepanu rohkem kui võõrad terminid.
Selle vastu ei aita muu, kui innustada kaasteelisi väga head inglise keelt kasutama. Mitte selle pärast, et elegantne sõnastus on saamas maailmas konkurentsieeliseks. Rohkem selleks, et saada tagasisidet oma valdkonna spetsialistidelt. Isegi kui nad võivad vahel olla õelad ja norivad, on harva nõnda, et noritakse täiesti tühja koha peal. Ikka ja jälle leian enda kirjutisteski, et mingi sõnastus on umbmäärane või mitmeti interpreteeritav.
Mati Unti parafraseerides on keele õppimine kui keelumärkide metsas ekslemine. Aga kindlasti õpetab see mõtlema. Küllap sellepärast kippus Martin Heidegger arvama, et mõtlema õpib (ehk homo sapiensiks kvalifitseerub) inimene alles siis, kui ta vähemalt kaht keelt väga hästi tunneb. Nagu märkis Johann Wolfgang von Goethe: kes ei tunne võõraid keeli, ei tea midagi ka oma keelest. Ei oskagi hoida oma teaduskeelt puhta, selge ja täpsena; veel vähem olla selle eestkõneleja.
Seda parafraseerides: „Ilus keel ja vinge teadus – kes neid jõuaks lahuta“ võiks olla tänane lipukiri.
Kui eesmärk on vähemalt üht keelt korralikult osata ja selgeks eneseväljenduseks kasutada, siis praegu kipub tee selle poole minema läbi teiskeelse teaduskeele. Sest õige teaduskeel on elegantne ja täpne, mis siis, et see ei ole emakeel. Aga sellise keele oskuse kaudu saab ehk ka emakeele kasutus paremaks. Mis siis, et loomulikust märksa pikemat teed mööda.
Selge tõend selle kohta on välismaal töötavate eesti noorteadlaste konverentsiettekanded. Lausa nauditav, kui ilusas eesti keeles nad kõnelevad. Rääkimata sellest, et meie teadusmõtte sädelevaim osa saab nõnda kättesaadavaks kogu maailma kolleegidele.
„Eesti muld ja Eesti süda – kes neid jõuaks lahuta“ Lydia Koidula sõnade ja Rein Rannapi muusikaga on vist juba osa eestlaste DNAst. Seda parafraseerides: „Ilus keel ja vinge teadus – kes neid jõuaks lahuta“ võiks olla tänane lipukiri.
/nginx/o/2022/02/18/14373079t1h2134.jpg)