Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

ELU25 Juku-Kalle Raid: libainimesed, kes ostsid märkamatult maailma ära (1)

Juku-Kalle Raid
Juku-Kalle Raid Foto: Eleri Muhkel

Riigi infosüsteemi amet (RIA) ütleb oma küberturvalisuse aastaraamatus, et Hiina ON lääneriikidele ohtlik – nii küberrünnakute, tehnoloogilise sõltuvuse loomise kui ka andmete kogumise pärast, ütleb Juku-Kalle Raid. Tegelikult on sellest kunagi juba ühes ulmekas kirjutatud – Clifford Simaki "Libainimesed".​ Libainimestest ja Hiinast räägimegi.

Mõnikord näib, et teatud kirjanikud oskavad maailma tabavaid tulevikuohtusid ette näha. Lisaks sellele on kirjanduses ennustatud ka tänaseid igapäevaseid vidinaid – nagu näiteks ilma juhtmeteta kaugele-kõnelemise aparaadid. 19. sajandil ei uskunud sellise kraami võimalikkusesse mitte keegi. Aga – ennäe!

Ennustatud on ka päris jubedaid asju, kuhu sinisilmsed kodanikud end ise vabatahtlikult kiskuda lasevad. Räägime kohe libainimestest ja Hiinast.

Sõltuvus Hiinast

Selles mõttes on Riigi infosüsteemi ameti (RIA) aastaraamat kindlasti õpetlik lugemine, et pajatab just sellest, mida inimesed – sarnaselt ajaloos ette tulnud kirjandusele – igapäevaselt üldse arvestama ei kipu. Isegi Riigikogus uimerdavad ringi tegelased, kes ei usu hiinlastest midagi halba, vaid tahaks nendega teha äri nagu tavaliselt.

Hiinat huvitab kogu värvipalett: inimeste harjumused, riiklikud struktuurid, ministeeriumid, tarbimisharjumused ning lõppkokkuvõttes isikuandmed.​

RIA registreeris möödunud aastal Eestis rekordilised 6515 mõjuga küberintsidenti. Maailmas registreeriti rekordilised 40 287 turvanõrkust.

Tsiteerime aastaraamatut: "Hiina eesmärgile saada 2050. aastaks maailma juhtivaks jõuks aitavad omalt poolt kaasa selle riigi küberrühmitused. Hiinaga seotud küberohud võib jagada kolmeks: küberrünnakud, tehnoloogiline sõltuvus ja andmete levik Hiina."

Hiinat huvitab kogu värvipalett: inimeste harjumused, riiklikud struktuurid, ministeeriumid, tarbimisharjumused ning lõppkokkuvõttes kõikide inimeste isikuandmed.

Aga kui kaovad vesi ja elekter?

Võib muidugi öelda, et las koguvad, mis minul sellest, las kuulavad pealt või saavad teada, millega ma igapäevaselt tegelen, aga asja konks on selles, et selliste andmete kobarkogumisele levivad järjest enam petukõned, petumeilid jne – ja igal nädalal loeme me, kuidas keegi on oma rahast ilma jäänud.

Kui optimistlikult käega rehmata, võib löögi alla sattuda eluline infra: puhas vesi, toasoojus, elektrienergia jne jne.​

Hiinal on komme ka laenude või infrastruktuuride ehitamise kaudu teistes riikides haarata majanduskontroll – sisuliselt on see riigi ära ostmine. Aafrikast on näiteid jalaga segada, aga ka meie tuhmivõitu entusiastid olid kunagi rõõmsad, kui tuli korraks jutuks, et hiinlased võivad ehitada Tallinn-Helsingi tunneli. Sellise taristu andmine aga ühe diktaatorriigi kontrolli alla on aga juba igasugusest naljast kaugel.

Küberjamamisega võidakse astuda veel sammuke apokalüptilise õuduka poole: kui selliseid katseid täie tõsidusega mitte teadvustada ning optimistlikult käega rehmata, võib löögi alla sattuda eluline infra: puhas vesi, toasoojus, elektrienergia jne jne.

Hirmunud lambakari

Kui me aga ostame ohjeldamatult ning särasilmselt järjest hiinlaste vidinaid, oleme me mingil hetkel Hiinast sõltuvad. Muuseas, ma ei ole paranoiik, kui väidan, et Hiinas toodetud robottolmuimeja on tegelikult omalaadne spioon.

Bella Grodinski kujutatud libainimesed Simaki raamatust
Bella Grodinski kujutatud libainimesed Simaki raamatust Foto: Juku-Kalle Raidi raamaturiiul

Riigikogu Hiina rühma liikmetele kingiti kommunistlikus "paradiisis" kunagi vingelt tehnikat: telefone ja läppareid, aga kõigis neis – nagu välja tuli – asus nuhkvara.

Hiina maailmamudel erineb demokraatlikuma lääne osast kohe õige tugevalt ning kuna nende kodanikud on riigi omand, mitte enamvähem vabad inimesed, siis ei ole võimalik ka ühisväärtuste üle läbi rääkida. Diktaatoril on alati eelis: määgiv ja hirmunud lambakari, kelle usk oma kommunistidest juhtidesse on piiritu. Sama värk kehtib ka Venemaa kohta.

Muuseas, kui mugavustsoonis vegeteerimiseks vajalik infra ära kukub, saab ka meist endast hirmunud lambakari.

Kes on libainimesed?

Seoses RIA raamatuga meenus mulle ühtäkki üks väga vinge ja hoiatav raamat – USA ulmekirjanduse klassiku Clifford Donald Simaki kirjutatud "Libainimesed". Simak sündis 1904. aastal ning hakkas oma ulmekatega kuulsust koguma 1940ndatel aastatel. Tüüp tunnetas inimkonna nõrku kohti tegelikult väga hästi ja õige ammu.

Tema teos "Libainimesed" avaldati eesti keeles 1989. aastal (Krista Kaera suurepärases tõlkes) – samal ajal, kui ka Hiinas tundus vaid korraks paotuvat uks vabasse ühiskonda, mis aga kohe kinni paugatas.

Mina siin räägin hiinlastest, aga Simaki raamatus tulevad maale tulnukad, kes oskavad muuta end ükskõik milleks​.

Libainimeste ja tänase maailma vahel on täitsa võimalik paralleele tõmmata. Mina siin räägin hiinlastest, aga Simaki raamatus tulevad maale tulnukad, kes oskavad muuta end ükskõik milleks (ja enamasti füüsiliseks rahaks, dollariteks!) ning ostavad maakera lihtsalt ära. Nad on libainimesed.

Kuidas maakera ära osteti

Tüübid ise sarnanevad keeglikuulidele – see on nende füüsiline kuju – neid kuule on miljardeid ning nad võtavad ükskõik kelle või mille kuju. Nii et – keeglikuulidest moodustunud inimnäolised libainimesed haaravad taskutest keeglikuulidest moodustunud raha ja asuvad kokku ostma kinnisvara ja kogu infrastruktuuri.

Clifford Simak'i "Libainimesed"
Clifford Simak'i "Libainimesed" Foto: Juku-Kalle Raidi raamaturiiul

Raamatus on muidugi peategelane, kes asjast haisu ninna saab – ajakirjanik Parker – aga kui ta üritab häirekella lüüa, ei usu teda mitte ükski inimhing, isegi tema senaatorist sõber.

Lõppkokkuvõttes on kogu maakera peagi "keeglikuulide" kontrolli all, kusjuures kogu see areng on toimunud "juriidiliselt korrektselt", sest inimkond laseb endale ise mütsi pähe tõmmata.

Tulnukaid pole vajagi, kui diktaatoritega asju ajada

Soovitan väga see teos ette võtta, sest libainimeste varjatud toimimine, kus inimkonna nõrgimaks lüliks ongi raha ja soov kõike odavamalt saada, meenutab absoluutselt 21. sajandi diktatuure.

Tulnukaid pole vaja.

Piisab lihtsalt suurtest riikidest, kes mängivad oma reeglite järgi ning kelle jaoks inimelu või -saatus ei tähenda midagi.

Muuseas: Simaki "Libainimesed" lõppeb hästi. Ameerikalikult ja optimistlikult. (Maailma päästab teisest rassist tulnukas, koer, kes räägib inimkeeli). Aga elu ja kirjanduse vahel on see vahe, et elus ei pruugi iga Punamütsike koos oma armsa vanaemaga hundi kõhust pääseda.

Kui aga sigineb tihedalt kiusatusi osta mingeid odavaid Hiina vidinaid, lugege see raamat kindlasti enne läbi. Saada on seda igal pool, näiteks kasvõi osta.ee keskkonnas.

Tagasi üles