/nginx/o/2025/01/29/16621474t1hafbf.heic)
Raamatuaasta alguse puhul tuletab Juku-Kalle Raid meelde keelatud raamatuid. Nii Eestis kui mujal – näiteks USA-s. Venemaast pole siinkohal mõtet rääkidagi. Suur osa ärakeelamistest on jahmatavalt jaburad ja näitavad veelkord, et võim ja mõistus ei pruugi käsikäes astuda. Ja tegelikult leidub meil kõigil raamatuid, mida on keelatud.
Raamatute keelamine on sama vana kui nende olemasolu. Kaugemast ajaloost teame ikka, et kui uus dünastia või suguvõsa esile kerkib, hakatakse tihtipeale eelmise poolt kirjapandut hävitama. Pole kirjasõna, pole minevikku. Teine asi on mängimine moraaliga. Piisab paarist otsingumootori külastamisest ja sa võid endale ise koostada nimekirja taunitud raamatutest – rassistlikest, pornograafilistest, ühiskonda õõnestavatest jne – oma kodus.
Raamatute hävitamise asjaoludest pajatades on spekter lai. Võib tuua lõputult näiteid Hiinast – juba aastatuhandete tagant –, aga kangastub ka Aleksandria raamatukogu mahapõletamine, inkade ja maiade käsikirjade hävitamine ning palju muud. Ka Eesti pakub jaburaid lugusid. Lisaks veel keelatud raamatud USA-s või "Pipi Pikksuka" ümber kirjutamine Rootsis. Pluss igasugused veidrad keelamised.
/nginx/o/2025/01/29/16621308t1he4b1.jpg)
Venemaal alljärgnevalt ei peatugi, kohe pärast 1917. aasta kommunistide riigipööret mindi – mauhti! – kirjanduse kallale. Keelatud olid kõik trükised, mis sisaldasid "agitatsiooni nõukogude võimu vastu, avaldasid sõjasaladusi, põhjustasid ühiskondlikku ärevust, rahvuslikku või religioosset fanatismi või olid pornograafilised."
Kuna ühtegi mõistet laiemalt ei seletatud, tähendas see, et keelata võis absoluutselt kõike.
Pisut allpool sukeldume korraks ka keelamisse ENSV-s.
USA-s toimivate seaduste kohaselt saab "ebamugavaid", "ebamoraalseid" või "ühiskonda õõnestavaid" teoseid sättida põlu alla osariigiti – ja seda on ka korduvalt tehtud.
Muidugi kangastub kohe Mark Twaini kirjutatu, kõige enam on keeludega räsitud tema "Huckleberry Finni", kuna too väljendada tõupuhast rassismi, aga muidugi ka Henry Milleri "Vähipöörijoon", kuna see 1930ndatel Prantsusmaal kirjutatud ja 1950ndatel USA-sse sattunud raamat oli kristlikuma ilmakodaniku jaoks puhas porr.
/nginx/o/2025/01/29/16621310t1hbde7.jpg)
Lisaks vilguvad erinevate osartiikide erinevates nimekirjades George Orwelle'i "Loomade farm", meiegi poodides praegu väga jõuliselt lendav klassika James Joyce'i "Ulysses", mingites kohtades isegi õilsast võlurist prillipapa Potter, Salingeri "Kuristik rukkis" jne jne. Seda nimekirja võibki koostama jääda, kuna koolid keelavad üht, avalikud raamatukogud teist, osariigid kolmandat – ja lisaks on see kõik pidevas muutumises.
Eesti Vabariigist saame esile tõsta ühe eriti imeliku juhtumi, mis on oma olemuselt lausa naljakas. Räägin nimelt Ralf Rondi luulekogust "27", mis ilmus 1923ndal aastal ja ei äratanud algul absoluutselt mingit tähelepanu. Rond tilkus igast august Majakovskit ja üritas olla sama pläämerdav, räuskav ning ekstravagantne, aga olgem ausad – see oli rohkem kisa kisamise pärast.
"Nüüd kiren häälel, wastsel, toorel" – on Rondi raamatus read.
Rond oli eriti okkaline kõikvõimalikus vanuses naissoo vastu, tema tekstides ei ole naine keegi muu kui hoor.
Raamat anti välja Narvas, Rondi ei teadnud keegi kurat, kuni talle esitati süüdistus, et tema tekstid on nilbed, sisaldavad pornograafiliste sugemetega kujundeid, on "isamaa- ja kõlblusvastased". Rond oli eriti okkaline kõikvõimalikus vanuses naissoo vastu, tema tekstides ei ole naine keegi muu kui hoor.
Ametnikud korjasid raamatu müügilt ära, mis ajas ühiskonna korralikult kihevile ning tekitas üsna keskpärase luule kohta täiesti ebatervet huvi. Nii asuti raamatut õhinapõhiselt käsitsi ümber trükkima, see liikus käest kätte ja levis paremini kui ilma keelamiseta eladeski juhtuda saanuks.
Igal juhul oli elevus suur ja niiöelda ahjusuu eest päästeti neid raamatuid samuti – nii et mõnigi neist tänaseni antikvariaati müüki sattub.
Tagatippu peeti Rondi üle Narvas kohus ning raamat mõisteti surma – põletamisele.
/nginx/o/2025/01/29/16621312t1h9ab9.jpg)
Meie kirjandusklassik Friedebert Tuglas, kes üritas kohtus Rondi kaitsta, kirjeldab toimunut alljärgnevalt: „Kohus ise kujunes lõbusaks, kuna kohtunik oli kohmetu, kirjandusest midagi ei teadnud ja ohjad käest laskis. Nii kohtualused kui ka mina võisime laiutada nagu tahtsime. Peale ekspertide otsuse ettelugemise pidasin ma terve kõne moraalist ja kirjandusest ning ka Rond ise oli vahva – kõik pealtkuulava publiku rõõmuks.“
Igal juhul – kohust kirjanikud mõjutada ei suutnud, raamat otsustati hävitada ning allesjäänud tiraaž (st tohutu enamus trükitust) põletatigi ära. Siinkohal lähevad allikad lahku – see leidis aset kas Narva katlamajas või siis Narva postkontori ahjus. Ega vahet ei olegi. Bulgakov eksis, kui uskus, et käsikirjad ei põle. Põlevad küll. Hästi põlevad – peaasi, et kusagil oleks küdev ahi.
Rond oli tegelikult luuletaja varjunimi, oma pärisnime all Jaan Kurn tegutses ta hoopistükkis õpetajana, oli väga vasakpoolsete vaadetega, osales hiljem, 1941. aastal, nõukogude hävituspataljonide kuritöödes ning sai lõpuks ENSV teeneliseks õpetajaks.
Bulgakov eksis, kui uskus, et käsikirjad ei põle. Põlevad küll. Hästi põlevad – peaasi, et kusagil oleks küdev ahi.
Sealjuures meenutab teda tundnud kultuuriloolane Lembit Aader "Virumaa teatajas" 2011. aastal, et hiljem olnud kodanik Kurn väga abivalmis ning tore inimene.
/nginx/o/2025/01/29/16621315t1h47c6.jpg)
Eesti Vabariigi ajal kehtis samuti tsensuur – alates sellest hetkest mil Konstantin Päts koos Johan Laidoneriga riigipöörde soovitas. Tsenseeriti filme (üheks põhilisemaks tsensoriks sealjuures Marie Underi abikaasa Artur Adson, kes lasi lääne filmidest eemaldada "ebamoraalseid" kaadreid), aga eelkõige ajakirjandust. Raamatud ei olnud eriline prioriteet, nii ilmus – samuti Narvas – 1938. näiteks seltsimees Alfred Palgi veripunaste kaante ja Stalini portreega teos "Stalin", mis pajatas nõukogude diktaatori elust ja tegemistest.
Kui Eesti okupeeriti, muutus raamatute keelamine, ära korjamine ning lausa massiline põletamine täiesti igapäevaseks värgiks.
Eesti vaimsuse äritseva pärandusena levitatakse veelgi nilbet ja vaimulaget sopakirjandust, mille sotsiaalseks rakenduseks on lugejate vaimse erksuse sumbutamine
Seda epohhi on põhjalikult uurinud ajaloolane Argo Kuusik, kelle vastavasisuline raamat "Tsensuur ENSV-s" peaks ilmuma sel aastal. Aga uurime korraks, mida Kuusik arhiividest välja on kaevanud.
1940. aasta suvel kasutas Nõukogude okupatsioonivõim oma diktatuuri kehtestamisel ära Eesti Vabariigis kehtinud seadusi.
/nginx/o/2025/01/29/16621317t1h5dd2.jpg)
29. juulil andis okupatsioonivõimu poolt ametisse seatud uus sisekaitseülem Harald Haberman välja korralduse 26 raamatu ärakorjamiseks raamatukauplustest ja poodidest. Põhjuseks märgiti, et “kodanliku Eesti vaimsuse äritseva pärandusena levitatakse veelgi nilbet ja vaimulaget sopakirjandust, mille sotsiaalseks rakenduseks on lugejate vaimse erksuse sumbutamine ja madalate vaistude äratamine klassiteadvuse nüristamiseks.”
Sellised raamatud olid näiteks Christian Vulpiuse (1762–1827) “Itaalia röövlipealiku Rinaldo Rinaldini seiklused”, Gustav Brühli (1826–1903) “Kättemaksja Marino Marinelli”, W. A. Röderi “Heinrich Anton Leichtweis, julge röövel ja salakütt” jne.
Politsei raudteeprefektuur teatas, et kättesaadud kirjandus põletati Tallinnas manööverveduri ahjus ja neid oli tuhandeid vihke.
Tuntumaks teoseks nimekirjas oli Alexandre Dumas’ “Krahv Monte-Cristo”.
Raamatud hävitati juba augustikuu jooksul. Politsei raudteeprefektuur teatas, et kättesaadud kirjandus põletati Tallinnas manööverveduri ahjus ja neid oli tuhandeid vihke.
Keelamine sõjajärgses Nõukogude Liidus muutus kuidagi eriti eklektiliseks. Eelkõige muidugi seepärast, et kunagi "au sees" peetud loojad võisid vabalt sattuda musta nimekirja (ja sattusidki!) – nii ei jõutud keelamisega kuidagi enam reaalsusele järgi. Näiteks hakati keelama nimekirju, mis sisaldasid keelatud kirjanduse nimekirju ja tehti muud ehtnõukogulikult jaburat.
/nginx/o/2025/01/29/16621319t1h4372.heic)
Argo Kuusik märgib: "Pärast sõda koguti antikvariaat-raamatukauplustest Tallinnas ja Tartus kokku umbes 200 000 raamatut. Kehtestati kord, et ükski raamat ei tohtinud tsensuuri läbimata müüki minna."
Eestikeelset keelatud kirjandust põletati suurejoonelisel lõkkemühinal ka Toompeal, Aleksander Nevski katedraali keldriahjudes.
Ja lisab: "Linnaturgudel oli müügil rohkesti kirjandust, mis loeti nõukogudevastaseks. Eestis oli 1944.–1945. aastal 855 raamatukogu, neist kõrvaldati 145 172 raamatut; 1946. a. kõrvaldati 1778 raamatukogust 51 454 raamatut, 1947. a. 2098 raamatukogust 83 745 raamatut ja 1948. a. oktoobrini 2222 raamatukogust 165 843 raamatut. Kokku kõrvaldati 1944. a. novembrist 1948. a. oktoobrini 446 214 raamatut."
Nii et pool miljonit ühe hoobiga.
Aga üks huvitav näide pärineb ka taasiseseisvunud Eestist – 14. veebruaril 1996. aastal hakiti täitevameti ja kaitsepolitsei juuresolekul puruks "Siioni tarkade protokollide" 579 eksemplari. Nimelt otsustas Tartu Ringkonnakohus 1995. aasta lõpul, et 590 konfiskeeritud "Siioni tarkade protokollide" raamatut tuleb hävitada.
Vahepeal pani 11 tükki neist plagama, ka minul on 1 neist kurioosumina alles.
Toona kommenteeris seda akti ka kirjanik Jaan Kross Sõnumilehele, öeldes, et on raamatute hävitamise vastu. Ja ütles: ""Siioni tarkade protokollid" ei ole ainus idiootlik raamat, mis on maailmas olemas. Raamatute hävitamise fakt häirib mind."
Ja lõpetuseks veelkord tagasi ahjude ning põletamiste juurde: eestikeelset keelatud kirjandust põletati suurejoonelisel lõkkemühinal ka Toompeal, Aleksander Nevski katedraali keldriahjudes.
Selles samas kirikus, mis tänaseni Eestis Moskva käepikendusena tegutseb.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)