:format(webp)/nginx/o/2024/04/04/15982109t1h13ac.jpg)
Hiljuti pakkus sotsiaaldemokraatlik partei välja kavala valimistsensuse: valima lubataks ainult need inimesed, kes on läbinud meelsuskontrolli. Kuigi see ettepanek puudutas üksnes mittekodanikke ja kohalikke valimisi ning selle lasid nii poliitikud kui ka politoloogid sõelapõhjaks, ei tasu ideed ennast niisama prügikasti visata, vaid lähemalt kaaluda – sotside ideed arendades võiks jõuda päris põnevate ja kasulike tulemusteni. Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho pakub mõtteid välja.
Mõelgem nii, et mis oleks, kui kehtestaks meelsuskontrolli läbimise kohustuse kõikidele valijatele, mitte ainult mittekodanikele?
Esmapilgul tundub valimisõiguse piiramine kaunis julm meede, kuid lõppkokkuvõttes võiks see olla ikkagi odavam ja tõhusam kui ebameeldivate valimistulemuste tühistamine, kui tegu on olnud pettustega või sekkumisega valimistesse, mida mõneski riigis viimasel ajal on ette tulnud. Selliste sekkumiste väljaselgitamine võib olla aja- ja töömahukas, pealegi ei pruugi asjaolusid saada hiljem julgeolekukaalutlustel ka avalikult jagada.
Kõige selle ärahoidmiseks võiks potentsiaalselt valesti hääletavad inimesed, näiteks need, kes on altid välispropagandale, teatava meelsuskontrolli abil juba enne valimisi nimekirjadest kõrvale jätta.
Muidugi tuleks vastav kontrollimine usaldada ainult pädevate ja põhiseaduslike julgeolekuorganite kätte.
Muidugi tuleks vastav kontrollimine usaldada ainult pädevate ja põhiseaduslike julgeolekuorganite kätte. Kui kontroll hoolikalt ning rangelt seaduslikult läbi viia, siis sellega tagataks just õigetele erakondadele suur häälesaak valimistel ning välistataks ebasoovitavate poliitiliste voolude jõudmine võimu lähedale – eks olnud selles ka sotsiaaldemokraatide algne idee.
Kui Eestis see probleem polegi praegu veel eriti suur (kuigi välissekkumist valimistesse ootab Postimees juhtkirja tasemelgi), siis sedasama sotsialistlik-demokraatlkku meetodit saaks kenasti kasutada mitmetes riikides, kus valimistulemus on olnud õigele vastupidine – seda oleme paraku pidanud viimasel ajal õige mitmel pool nägema.
Ebameeldivate valimistulemuste välistamiseks oleks meelsuskontroll valima lubatavate kodanike üle tõhus meede edumeelsete jõudude hea valimistulemuse tagamiseks. Kui kontrolli viivad läbi pädevad julgeolekuasustused ning teevad seda põhjendatult, siis poleks karta, et mõni riik ootamatult ja vales suunas oma poliitilist kurssi muudab. Rahva tahe ja soov peab pääsema võidule/võimule – just see on demokraatia alusprintsiip, mida ei tohi kusagil rikkuda.
Kommunistlik „demokraatia“ teatavasti ei lubanud valimistel üles seada teisi kandidaate peale kommunistide ja parteitute bloki omade.
Selline sotsialistlik ja demokraatlik protseduur oleks vastandlik kommunistlikule praktikale – kommunistide imiteeritud demokraatia oli naljanumber terve maailma silmis, mida meie oma pika nõukogude kogemuse tõttu tunneme omast käest.
Kommunistlik „demokraatia“ teatavasti ei lubanud valimistel üles seada teisi kandidaate peale kommunistide ja parteitute bloki omade, kõik muud kandidaadid kõrvaldati valimisnimekirjadest, ning sellega tagati võim ja võimu püsimine. Seejuures tasub tähele panna, et valima minemist ei takistatud, pigem vastupidi – see muudeti sisuliselt kohustuslikuks.
Kommunistlik praktika, piirang kandidaatide ülesseadmisel ei käi mõistagi kokku demokraatia alusprintsiipidega, kus kõikidel erakondadel ja poliitilistel liikumistel peab olema võrdne õigus oma kandidaate vabalt üles seada. Sotsialistlik-demokraatlik protseduur seetõttu kandidaatide ringile piiranguid ei sea, kuid et valima lubataks üksnes meelsuskontrolli läbinud inimesed, siis tagatakse õige ja sobiv valimistulemus teiste meetoditega.
Sellise meetodi rakendamisel poleks ilmselt Gruusia Euroopa-kursilt pöördunud, president Salome Zurabišvili võiks täies meelerahus oma ameti üle anda samameelsele ametijärglasele ega peaks hakkama valitsusparteiga vägikaigast vedama, kes on upitamas presidenditoolile Mihheil Kavelašvilit.
Rumeenia presidendivalimiste esimeses voorus poleks parimat tulemust teinud Călin Georgescu ning kohus poleks pidanud hakkama valimistulemusi tühistama, mis on üsnagi erandlik juhtum Euroopa Liidus.
Kindlasti poleks Robert Fico erakond saanud Slovakkias võimule.
Siin tuleb vastuseid oodata välisministeeriumist, kelle ülesanne on tähelepanelikult jälgida protsesse maailma riikides.
Ning lõpuks avanevad ehk just siit võimalused saada lahti ka juba aastaid ungari rahvast omatahtsi allutanud Viktor Orbánist, kes Euroopas kehtiva demokraatliku reeglistiku järgi sai lõppeval poolaastal tegutseda kogunisti Euroopa Liidu eesistujana, nii piinlik, kui see ka oli.
Unistada ju võib...
Keskse tähtsusega on mõistagi küsimus, millised erakonnad just ühes või teises riigis rahva poolehoidu ja seega ka valimisvõitu väärivad. Siin tuleb vastuseid oodata välisministeeriumist, kelle ülesanne on tähelepanelikult jälgida protsesse maailma riikides, ning kus iganes vaja, saab kasutada diplomaatilisi võtteid protsesside mõjutamiseks, alates kolmanda sektori toetamisest kuni kõrgetasemeliste visiitideni – näiteks võiks meie välisminister osaleda õigete erakondade kampaaniaüritustel jne.
Kui siiski mõni vale erakond kuskil riigis end võimule mängib – mida võib valimispettuse vms tõttu mõnel pool juhtuda –, siis saab ministeerium algatada sanktsioonide kehtestamise, ning kui sanktsioonidega ühinevad ka teised kaks Balti riiki, siis on siit tõusmas juba märkimisväärne rahvusvaheline välispoliitiline surve.
Küll aga saab, nagu hiljutine praktika näitab, täiesti tõsise ettepanekuna välja käia meelsuskontrolli idee .
Rõhutada tuleb veel üht põhimõttelist ja kardinaalset erinevust omaaegsete kommunistlike politoloogiliste võtete ja siin kirjeldatud sotsiaalse-demokraatliku meetodi vahel: kui kommunistid saatsid oma komissare teistesse riikidesse ja määrasid ametisse lojaalseid nukuvalitsusi, kõrvaldades valimisnimekirjadest rahvavaenulikud kandidaadid, siis demokraatlikus ühiskonnas pole vastaskandidaatide nimekirjadest väljaarvamine muidugi mõeldav.
Küll aga saab, nagu hiljutine praktika näitab, täiesti tõsise ettepanekuna välja käia meelsuskontrolli idee valijate nimede kandmisel valijate nimekirjadesse. Mõneski riigis võib see tähendada vajadust põhiseaduse muutmiseks (nt Eestis oleks lugu nii), aga eks ole see juba juriidilistehniline küsimus...
PS. KesKus-i toimetus vabandab, et torkas viimases lehenumbris Toomas Kiho foto asemel autoripildina lehte Toomas Hiio foto. See tulenes lohakusest, mitte pahasoovlikusest!
/nginx/o/2021/09/17/14076993t1h1f80.jpg)