Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

ELU25 Juku-Kalle Raid: pooled maailma hädad algavad verejanulistest sugulastest

Juku-Kalle Raid ja raamaturiiul
Juku-Kalle Raid ja raamaturiiul Foto: Eleri Muhkel

Juku-Kalle Raidi lugemispõrandal lebab teos, mis pajatab kujukalt sugulaste kahjulikkusest läbi maailma ajaloo.

(Simon Sebag Montefiore "See maailm. Perekond ja ajalugu" Varrak 2024. Inglise keelest Tõnis Värnik, 1265 lk. Žanr: Suguvõsa kokkutulekule järgnev pohmakas)

Simon Sebag Montefiore on tõeline lugudevestja, ainult et mitte nagu mõni vanarahva esindaja, kes heietab lõkketule jalamil oopiumist ja kärbseseeneleotisest läbi imbunud tšuktši muinasjutte või lõputuid pajatusi, kuidas ahjualuse käest peksa saamist vältida.

Ohtlikud sugulased

Ei! Montefiore'i jutuveski jahvatab meile kasulikku jutujahu, sealjuures veel dokumentaalset. Muinaslood võivad ju nunnud olla, aga nendega on kole raske midagi konkreetset peale hakata, sest need lõppevad kõik mingi totra moraaliga: kas kalpsab ligi tige koll ja sööb kõik asjaosalised ära või toimub mingi kasutu abielu, millele järgneb igavene, aga – seda enam! – väga igav elu. Ja kui nad surnud pole, siis blä-blä-blä.

Simon Sebag Montefiore "See maailm"
Simon Sebag Montefiore "See maailm" Foto: arhiiv

Siinses väiksema eramaja mõõtu teoses on otsustanud autor pista rinda inimsoo kõige õelama, kahtlasema ning enim sitta keerava elemendiga, kelleks on loomulikult perekond ning sugulased.

Kui suguvõsad püsivad puldis, hakkavad sugulased teineteisele ette jääma ja kukuvad teineteist hävitama.​

Tavainimese jaoks võivad sugulased olla nunnud, aga maailma poliitilises ajaloos tähendab nende olemasolu verepulma, tapmisi, mürgitamisi ja noahoope. Sest kui suguvõsad püsivad puldis, hakkavad sugulased üksteisele ette jääma ja nad kukuvad teineteist hävitama – kes ees see mees.

Tõsi, see ei kehti eriti uuemate demokraatlike riikide kohta, aga suures ajaloos on nood värske erand. Muidu läks ikka nii, et kõigepealt tapavad sugulased sugulasi, misjärel tungivad kallale naabritele.

Sugulaste verejanu

Mõte hakata koostama inimkäitumise mudelit läbi suguvõsa kokkutuleku ajab judinad peale, ent on väga õpetlik. Et asi oleks ikka päris õudne, räägib Montefiore väga erinevate inimeste sugulastest: uurime täpsemalt igasugu poliitiliste kuulsuste läbielamisi (kuigi mitte ainult).

Igalühel on oma stoori esitada, kõik tahavad tutvustada peavalu, mida nende sugulased neile on valmistanud. ​

Figureerivad egiptlased, kreeklased, hiina dünastiad, Ivan Julm, Attila, Tšingis-khaan, Aleksander Suur, Hitler, Putin jne. Kujutage ise ette, et lähete sauna ja seal istuvad kõik eelmainitud juba ees – pakivad vihtasid välja, kontrollivad seebi olemasolu, avavad saunaõllesid, sügavad mune ning lämisevad kõik omavahel ja korraga.

Igalühel on oma stoori esitada, kõik tahavad tutvustada peavalu, mida nende sugulased neile on valmistanud. Suhe sugulastega ei saa iialgi olla lihtne, sest kusagil kukla tagumises osas sosistab alati tõehääleke: "Näe, see tõbras seal on su sugulane! Mis tähendab, et sa oled ise enamvähem samasugune. Mis tähendab omakorda, et ta tuleks maha lüüa!"

Morn perspektiiv, ohkama panev tõdemus, ebameeldiv tunne.

Sugulaste olemus

Sugulaste olemust on maailma õllesaalides, klassiõhtutel, kohtumistel suvaliste inimestega ühetärni hotellides, kolhoosipõldudel kardula järelnoppimistel, juhuslikel vestlustel bussipeatustes jne lahatud aastatuhandeid.

Sugulased on enamasti tüütud, lollakad, jäärapäised, ahned ning egoistlikud – lausa arusaamatu, kuidas issand jumal neid välguga ei löö.

Sugulasi jätkub kõikjale

Ka kirjanduses ei pääse me hirmsatest näidetest. Kohe meenub Graham Greene'i sõnadesse maalitud kole juhtum, mil kellegi inglise vatise ning halli ülikonnaga härrasmehe tädi – kes muuseas tassib endaga kaasas urni oma abikaasa tuhaga, ehkki tegelikult on urnis kanep – osutub džentelmeni emaks.

Sugulased on enamasti tüütud, lollakad, jäärapäised, ahned ning egoistlikud​.

Või siis Vassili Aksjonovi meisterlikult kirjeldatud vanema seltsimehe ätt Motšenkini piinad brošüüris "Teekond tühjade tünnidega".

Ätt Motšenkini elus läheb tänu sugulastele üldse kõik käest ära: sugulased ei anna kusagil asu. Poeg ja minia sünnitavad muudkui huligaanitsevaid koolijütse, kes ei ilmuta äti vastu mingit lugupidamist. Vaat, vanasti, siis käisid asjad teisiti: ätil oli positsioon ja maja kõige tähtsam kruus, kuked veel peale maalitud, ta istus uhkelt tarekeses, mille kadunud eit oma käega ehitas ning õpetas inimesi elama. Aga tänapäeval ei küsi ükski sugulane söögilauas, et "Lubage veel üks tükike suhu pista, lugupeetud vanaisa!"

Nii ei jäägi ätil muud üle kui vastikute sugulaste peale külanõukokku kaebekirju kirjutada.

Hitler ja Hamlet

Üks ilgemaid lugusid sugulastevahelistest suhetest avaneb muidugi koos Shakespeare'i "Hamletiga". Tolvanist Taani printsi käes kannatavad kõik tema sugulased, sest misasja hakkad sa peale oma pereliikmega, kelle katus sõidab kiiremini kui roomlaste kaarik ja kelle kruvid logisevad rohkem kui Taani riigi sisepoliitika?

Varem või hiljem läheb päranduse jagamiseks ja siis ronib iga kivi alt välja kümneid sugulasi nagu tarakane​.

Palju ei jää Hamletile alla ka vaese Hitleri käekäik, vaadake milline isa oli tulevasel kunstitudengil.

Või näiteks Lenin. Küll võis olla raske kirjutada raamatut "Mida teha?" – piiblit töölisklassile –, meenutades iga kirjutatud rea juures samal ajal, et su lähimaid sugulasi – vastik isa! – oli haritlane ja buržui, kelle vestitaskust tolknes välja kuldse uuri külge riputatud jäme kett. Ja kelle teine sugulane – vastik vend! – lasi ennast tsaari satraapide poolt lihtlabaselt püssiga maha kõmmutada, justkui oleks ta mingi suvaline võsas oksi näsiv põder.

Sugulased – inimkonna draama

Sugulased – see on inimkonna draama. Iga igavlev loll, kes omab telekat, teab neid jamasid, mis sugulastega kaasnevad. Maksab vaid meelde tuletada mehhiklaste seebiooperit "Lihtsalt Maria" või Eesti vanainimeste maailma aeglaseimat action-sarja "Õnne 13".

Enamasti on kõik võimurid läbi aegade olnud sugulaste ja sõprade suhtes ettevaatlikud. Kui sina neid ei likvideeri, likvideerivad nad sind.​

Varem või hiljem läheb päranduse jagamiseks ja siis ronib iga kivi alt välja kümneid sugulasi nagu tarakane – mitte kedagi neist pole sa varem näinud, aga kõik koperdavad käsi pikal mööda kööki ringi ja vinguvad entusiastlikult: "Anna raha, anna raha, anna raha!"

Enamasti on kõik võimurid läbi aegade olnud sugulaste ja sõprade suhtes ettevaatlikud. Kui sina neid ei likvideeri, likvideerivad nad sind.

Näiteks Stalin – nagu tavaline paranoiline poliitik, kes oskas kõik lähikondsed maha lasta, vaevumata üldse mõtlema, kes kuuli ette jääb: on see naine, sõber või sugulane.

Sest nad kõik on ohtlikud ja tahavad valitseijakepikest endale.

Tagasi üles