KATRIN LUSTI REPORTAAŽ ⟩ Hüvasti, president – mees, kellel oli Rüütli süda

President Arnold Rüütli ärasaatmise tseremoonia Estonias. Foto: Eero Vabamägi

Täna saadeti viimsele teele president Arnold Rüütel. Tema ärasaatmine Estonia kontserdisaalis oli korraldatud samasuguse väärikusega nagu ta ise oli. Selle võiks kokku võtta vaid paari kolme sõnaga: lihtne, ilus ja hingematvalt liigutav.

Kümmekond minutit enne pidulikku algust valitseb Estonia kontserdisaalis rahu ja vaikus.

Arnold Rüütli abikaasa Ingrid Rüütel astub ruumi lähedaste käevangus kui väärikas kuninganna ja võtab koha sisse esireas, abikaasa kirstule kõige lähemal. Proua Rüütlil on peas must kübar ja ainult telepilt näitab lähivaates tema nägu. Selles pole dramaatilist nuttu ega pisaraid...

Ometi räägib see justkui nähtmatust valust... Seesugusest hingematvast valust, mida võib tunda ainult proua Rüütel ise, kes on Arnold Rüütliga koos elanud ligi 70 aastat. Missugune valu võib kaasneda siis, kui inimesed on koos olnud sedavõrd kaua, ja kui see inimene sinu kõrvalt kaob, mõistab ilmselt sel päeval ainult tema ise.

President Arnold Rüütli ärasaatmise tseremoonia Estonias. Foto: Eero Vabamägi

Mina istun rõdu eelviimases reas. Ma ei ole president Rüütli lähikondne ega pereliige. Mina olen lihtne ajakirjanik, kellel on seesugusele tähtsale üritusele asja vaid töökohustuste täitmisel.

Kuid kui ühel hetkel hakkab mängima Heino Elleri viisijupp, valguvad mu põskedele vastu tahtmist pisarad. Mul on korraks isegi piinlik, sest kes olen mina, et niimoodi võõra inimesena president Rüütli matustel südantlõhestavalt nutta... Aga siis kärgatab minus mõte, et president Rüütel oli ju tõesti veidi meie kõigi oma.

Sõnulseletamatu lihtsus

Selles saalis mõlgutab igaüks omi mõtteid. Selle ilusa muusika saatel valguvad igaühe mällu nende isiklikud kohtumised ja kokkupuuted president Rüütliga ja nii ka mulle.

See oli umbes kümme aastat tagasi, kui läksin jõulude ajal Rüütlitele nende Nõmme koju külla, et teha sealt TV3 uudistesaatele reportaaž. Olin toona isegi üllatunud, et Ingrid Rüütel mu mõtet maha ei laitnud ja võttis mu oma kodus nii kenasti vastu.

Rüütlid elasid toona veel vanas majas ja sisenemine sinna oli eramu tagaukse kaudu, sest just seal oli tagasihoidlik toake, kus Ingrid ja Arnold veetsid suure osa oma ajast.

Mäletan, et neile külla minnes oli mul sees ärevus. Tegu on ikkagi presidendi ja väga väärika paariga! Mitmeid kordi leidsin end küsimuste rägastikust, millest ükski ei tundunud õige, mille kohta neilt pärida.

Aga siis astusin ma majja sisse ja tuba haaras see sõnulseletamatu Rüütlite lihtsus. Ingrid toimetas kohvi ja koogiga. President Rüütel, kes lasi naisel naiste asju teha, teretas mind viisakalt ja võttis siis istet mugavas tugitoolis. Suurema osa ajast rääkisime prouaga, aga vahetevahel ütles härra Rüütel midagi tarka vahele. Ma ei mäletagi, mida täpselt, aga mäletan seda mahedat mittekärkivat tooni, millega ta oma abikaasa ja minu poole pöördus. Selles oli midagi nii sõnulseletamatut, et mul on see siiamaani meeles.

Arnold Rüütel oli kodus olles sama lihtne nagu me igaüks, aga samas oli temas mingi sirgjooneline enesekindlus või nagu ta on ise ühes intervjuus varasemalt öelnud, et ta oli eluteele kaasa võtnud isakodust saadud üldinimlikkuse.

Seda viimast leidub meie Eesti inimestes minu meelest viimasel ajal üha vähem. Või vähemasti tundub mulle endale, et Eesti inimene, kes on täna kuskile jõudnud, on kuidagi kärkiv ja ülbe ja ennast täis.

Härra Rüütel oli aga tõeline vanakooli mees, kelle käepigistus oli soe ja kindel, kelle selg oli sirge ja silmavaade terav ning kes suutis ka nooremas inimeses tekitada enda vastu lugupidamise ja seda ka siis, kui ma võibolla isegi kõiki tema vägitegusid toona veel ei mõistnud.

Ja nõnda vajusin ka mina täna Estonia kontserdisaali kõrgete lagedaga saalis mõttesse, mis viisid mu omamoodi rännakule... Aga see rännak sai toimuda suuresti tänu sellele, et president Rüütli riiklik ärasaatmine oli tõepoolest korraldatud viimseni lihvitud võtmes. Kõik need imeilusad muusikapalad ja kõned olid põimitud nii inimlikult liigutavaks ja mitte ülepakkuvalt uhkeks.

President Rüütel oli tõesti mees, kes suutis hoiduda igasugustest skandaalidest, kes suutis end maksma panna ilma kärkimiseta ja kelle põues tuksus Rüütli süda.

Aitäh Sulle, president Rüütel, kõige eest, mida Sa meie väikese Eesti riigi jaoks oled teinud!