:format(webp)/nginx/o/2025/01/07/16582954t1h2e41.jpg)
USA ROOLIMEES JA KAKS NAIST: Kaks korda naiskandidaatidega põrunud demokraadid sillutasid Donald Trumpile tee Valgesse Majja. Hillary Clintoni ja Kamala Harrise kandidatuurid on aga niivõrd erinevad, et neid on keeruline ühte patta panna ainult seetõttu, et neid ühendab sugu ja presidendikoha kaotus Trumpile. Betty Ester-Väljaots uurib, millise raketi naised Trumpile ulatasid.
Iga kord kui Hillary Clinton räägib klaaslaest kõlab see sama usutavalt, kui Donald Trump väidaks, et teda pole kunagi huvitanud raha ja naised. Kujutage ennast ette suure sünnipäevalaua taga, kus järsku hakkab kõnet pidama pisut hullumeelne sugulane, keda nooremad tursked mehed peavad värske õhu kätte viima, sest kõigil on juba üle mõistuse piinlik. Täpselt nii mõjus Hillary Clintoni kõne demokraatide konverentsil, kuhu ta läks Kamala Harrist toetama.
“Koos oleme teinud mõrasid kõige kõrgemasse ja tugevamasse klaaslakke. Ja täna õhtul oleme väga lähedal selle lõplikule purustamisele,” rääkis Clinton parteikonverentsi kõnepuldis.
Iga kord kui Hillary Clinton räägib klaaslaest kõlab see sama usutavalt, kui Donald Trump väidaks, et teda pole kunagi huvitanud raha ja naised.
Kuskil ekraanidel pidanuks jooksma selgitav tekst, et miks räägib Hillary Rodham Clinton aastal 2024 klaaslaest ja enda seosest feministliku sümboolikaga. Clinton on nimelt peale presidendikoha kaotust ja kaheksa-aastast haavade lakkumist hakanud muretsema iseenda pärandi pärast. USA presidendi abikaasa, endine senaator ja riigisekretär püüab ennast veel nö viimasel minutil sättida samale poodiumile inimestega, kellega tal ei ole mingit pistmist.
“Me mõlemad hakkasime noorte advokaatidena aitama lapsi, keda oli kuritarvitatud ja hüljatud,” tõmbas Clinton võrdusmärgi iseenda ja Kamala Harrise vahele.
/nginx/o/2025/01/06/16580181t1h9253.jpg)
Eriala ja partei valik on suuresti nende kahe naise ühisosa. Clinton tegeles tõesti laste õigustega aastal 1977, kui aitas Arkansases asutada perede eest kõneleva mittetulundusühingu. Edasi liikus ta erasfääri ja hakkas advokaadina tööle oma abikaasa Bill Clintoni sõprade advokaadibüroos Rose Law Firm aastal 1979. Jah, aeg-ajalt andis ta tasuta õigusabi lastega seotud teemadel, aga igapäevaselt olid tema kliendid suured firmad.
Kui perekond Clinton siirdus Valgesse Majja, siis oli Rose Law Firm koos Clintonitega segatud nii paljudesse segastesse afääridesse, et nende üleslugemine võtaks ilmatuma aja. Valges Majas olid Clintonid pidevalt õigusorganite uurimise all. Süüdi ei ole neid otseselt milleski mõistetud, kuid põhimõtteliselt on nad presidendipaar, kes andis inspiratsiooni seriaali “Kaardimaja” tegijatele.
Igal juhul sai Hillary Clinton 2000. aastal presidendi abikaasana New Yorgi senaatoriks täiesti sujuvalt peale seitset aastat tööturult eemal viibimist ning ilma töökogemuseta avalikus sektoris.
Clintoneid võiks nimetada demokraatliku partei puuküürnikeks. Proovi, kuidas tahad, aga peale Bill Clintoni valitsemisaega pole mitte ükski demokraatide administratsioon nendest pääsenud.
Seevastu Kamala Harris töötas järjepanu 17. aastat avalikus sektoris enne, kui temast sai California senaator. Prokurörina saatis Harris trellide taha mõrvareid ning andis oma panuse seadusandlusesse, mille tagajärjel määrati relvaga seotud kuritegude sooritajatele kõrgemad tagatised tingimisi välja saamiseks. Paljude muude initsiatiivide seas asutas Harris vihakuritegude üksuse, mis keskendus LGBT teismeliste kaitsele. Jne.
Clintoneid võiks nimetada demokraatliku partei puuküürnikeks. Proovi, kuidas tahad, aga peale Bill Clintoni valitsemisaega pole mitte ükski demokraatide administratsioon nendest pääsenud. Nii, kui George W. Bushi ametiaeg läbi sai, oli Hillary Barack Obama vastu presidendiks kandideerimas. Tervelt poolteist aastat õnnestus tal investorite ja doonorite rahakottides sobrada, enne kui oma kanditatuurist Obama kasuks loobus.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/08/16404427t1h6b11.jpg)
Loomulikult ei kadunud ta kuhugi, vaid sai Obama administratsioonis välisministri koha. Ilmselt oleks Clinton tahtnud jääda teiseks ametiajaks, kuid Benghazi plahvatus ja e-kirjade skandaal tõmbasid sellele plaanile kriipsu peale. 2016. aasta valimistel olid puuküürnikud jälle kohal ja üsna veendunud, et suudavad Trumpi alistada. Hillary vedas jälle edukat kampaaniat ning vasakpoolne meediaruum suutis paljusid omasid ja võõraid veenda, et Clintoni kampaania on peaaegu kuulikindel.
Valimishägust hakkasid aga välja joonistuma jutupunktid, millele demokraadid olid pisut mööda panustanud. Esiteks kasutas Donald Trump valimiskampaanias algusest peale võtteid, mida seni presidendikampaaniates ei kasutatud. Nendeks olid pidev räuskamine sotsiaalmeedias ning veebi kui primaarse töövahendi oskuslik kasutamine.
Armutult rünnati seni pühadeks lehmadeks peetud poliitilist eliiti ja meediat. Üheks otsustavamaks jutupunktiks oli muidugi tõsiasi, et kui Valgesse Majja läheb Hillary Clinton, siis läheb sinna jälle ka Bill Clinton. Seega avastas valija ennast ühel hetkel olukorrast, kus tal oli valida Donald Trumpi ja Bill Clintoni vahel. Ime pole, et selline valik täiesti nõutuks võtab.
Palju abi ei olnud ka Hillary sellest kampaania osast, kus ta järsku otsustas naiseks hakata. See ei paistnud usutav ei talle endale ega ka valijatele. Saatuse iroonia oli muidugi proua Clintoni ettekujutus, et ta võidab endale naistest poolehoidjad, kuigi on terve avalikkuse silme all veedetud elu naissugu pisendanud.
Palju abi ei olnud ka Hillary sellest kampaania osast, kus ta järsku otsustas naiseks hakata.
“Naised satuvad suure surve alla, eriti valged naised. Nad satuvad surve alla isade ja abikaasade ja poiss-sõprade ja meesülemuste poolt mitte anda häält “tüdrukule”,” rääkis Clinton 2016. aastal oma memuaaride esitlusel. See näitab erilist annet, kuidas ennast feministiks pidav naine suudab kuuldavale tuua üdini šovinistlikke mõtteid. Ta tahab endale toetajaid, aga peab mingit osa naissoost valijaid ullikesteks, kes ei suuda iseseisvalt mõelda.
/nginx/o/2019/11/29/12777255t1hf316.jpg)
Paraja ämbri otsa astus Clinton ka kampaania ajal edastatud tviidiga, kus teatas, et seksuaalse ahistamise ohvreid tuleb kuulda võtta, uskuda ja toetada. Seega avas Clinton ise selle jutupunkti, mille juurde Donald Trump oma rünnakutes oleks varem või hiljem jõudnud – süüdistused seksuaalses ahistamises. Kus ta siis selle jutuga oli, kui tema abikaasa oma võimupositsiooni ära kasutas ning naisi seksuaalselt ahistas nii Arkansese kubernerina kui USA presidendina?
Presidendi umbusaldamiseni viinud afäär Monica Lewinskyga oli vaid üks paljudest näidetest, kus Bill Clinton astus võimupositsiooni ära kasutades intiimsuhetesse. Hillary on seda aega napisõnaliselt kommenteerinud ning püüdnud ennast ohvri rolli sättida. Ta ajab narratiivi, kus tema oli ka kannataja ning abielu on kahe inimese vaheline asi.
Siin aga on tegemist kahe eraldi asjaga. Kui abikaasa otsustab abielu jätkata hoolimata teise poole truudusetust, siis on see tõesti kahe inimese vaheline asi. Kui aga abikaasa on tunnistajaks kuritegelikule käitumisele, siis võiks ja peaks ta midagi ette võtma. Clintonite abielu ja presidentuur jätkus aga skandaalidest hoolimata. Bill Clinton maksis ühel puhul, kus teda ahistamises süüdistati 850 000 dollarit valuraha, et kaasus lõppenuks lugeda. Ja kuigi Donald Trumpi moraalinormide ja võimalike abielurikkumiste kohta jätkus juttu kauemaks, siis paistis, et rikka ärimehe seiklused pole nii taunitavad, kui seda on USA presidendi omad.
Trump sai Clintoni üle võidu 8. novembril 2016. Oma võidus kindel ja privileegipime Hillary oli oma võidu vastuvõtuks kavandanud klaaslaega saali Jacob K. Javitsi keskuses New Yorgis.
Clinton aga ei ilmunud peale valimistulemusi oma toetajate juurde ning adresseeris oma kaotusvalu väiksemale publikule päev hiljem New Yorkeri hotellis. “Ma tean, et me ei ole veel purustanud kõige kõrgemat ja tugevamat klaaslage, kuid ühel päeval keegi seda teeb ning see võib juhtuda varem, kui oskame arvata,” rääkis Clinton oma kaotuskõnes.
Naised ei hääletanud ainult Trumpi poolt. Nad hääletasid Hillary Clintoni vastu.
Jälle haaras ta elementaarse sümboolika järele, saamata aru, kui kaugel ta ise on piiride nihutamisest, mida saab teha aastatepikkuse töö ja vaeva tulemusena. Viidates naiste toetusele viskas Clinton õhku palli, mille meedia kohe kinni püüdis. Siin ja seal ilmusid kirjatükid, kuidas naised on süüdi Clintoni kaotuses. Hilisemate analüüside põhjal aga selgus, et naised hääletasid rohkem Clintoni poolt, kuigi arvestatav osa hääletas ka Trumpi poolt.
“Naised ei hääletanud ainult Trumpi poolt. Nad hääletasid Hillary Clintoni vastu. Ja paljud ei hääletanud tema kui naise vastu. Nad hääletasid tema kui valitseva eliidi vastu ning tema sugu polnud üldse nii oluline. Ükskõik kui palju ta ennast distantseerida püüab – ja ta eriti ei üritanud – HRC ei ole kunagi midagi muud, kui Washingtoni siseringi produkt ajal, mil palju valijaid, nii naisi kui mehi, tahavad muutust,” kirjutas Peg Tyre 14. novembril 2016 Politicos ilmunud artiklis.
Erinevalt Clintonist ei rõhutanud asepresident Kamala Harris enda kui naise ajaloolist võimalust saada presidendiks. Ei mingeid heietusi klaaslaest ega muid kummalisi seksistlikke avaldusi.
Harris oli juba naisena niigi kõrgemal positsioonil, kui Clinton. Asepresident kaalub üles välisministri ametiposti. Pealegi polnud Harrisel algusest peale praktiliselt mingit lootust Trumpi lüüa. Tal jäi ainult 100 päeva kampaaniat teha ning see on suures süsteemis paratamatult väga väike aeg. Mis naisi puudutas, siis võttis Harris fookusesse abordiõiguse. See aga kõnetab väikest osa valijatest ja need annavad oma hääle niigi demokraatidele.
Pealegi oli Harrise kandidaadiks nimetamine hädatapp, sest Joe Biden loobus uuesti kandideerimast viimasel minutil. Keegi teine aga ei tahtnud minna Trumpile kaotama ning Harrise ülesanne oli peamiselt lahkuvast administratsioonist mitte päris lolli muljet jätta.
/nginx/o/2025/01/04/16577286t1hae7e.jpg)
Donald Trumpi võidu üle ei maksnud ka seekord suuri silmi teha, sest mitu sündmust kallutasid valijaid tema kasuks.
Üks neist oli Joe Bideni teade, et ta kavatseb kandideerida teiseks ametiajaks. Olgugi, et igasugune vanuse järgi sildistamine on nõme, hakkas juba kahju, et nii pikaaegset poliitikut pilgatakse kui nõtra vanainimest.
Olgugi, et igasugune vanuse järgi sildistamine on nõme, hakkas juba kahju, et nii pikaaegset poliitikut pilgatakse kui nõtra vanainimest.
Üks kaalukamaid sündmusi oli aga Trumpile tehtud atendaadikatse 13. juulil 2024. Peale seda oli Trumpi presidentuur üksnes vormistamise küsimus. Minutitega jõudis video sellest, kuidas USA endist presidenti ja vabariiklaste presidendikandidaati pähe tulistati, kogu maailma ette. Presidentide tulistamine on USA-s kollektiivsesse mällu kinnistunud, kui rünnak kogu rahva vastu. President John Kennedyt tulistati surmavalt pähe, kui ta oli ametis ning tema vend Robert Kennedy lasti maha, kui ta oli presidendikandidaat. Trumpi vaadati nüüd sellest küljest, et ka tema on haavatav selle sõna otseses mõttes. Küllap võitis atendaadikatse ning Trumpi 2016. aastast märksa leebem kampaania nii mõnegi uue valija südame. Nüüd oli kiiresti vaja Trumpile vastast, kes suudaks lõpuni vastu pidada.
Harrise kasuks rääkis tema kampaaniate läbiviimise kogemus ning ta on tuntud tugevate alguste poolest. 2020 suutis ta väga edukalt Joe Bideniga konkureerida demokraatide kandidaadiks, kuid lõpuni ei riskitud temaga minna. Aga tema asepresidendi aeg pole talle kasuks tulnud ja ta oli ühel hetkel kõige madalama populaarsusega asepresident.
Loomulikult saab asepresident esile tõusta ainult nii palju, kui president sellel juhtuda laseb, aga Harris nagu ei pingutanudki. Pealegi andis president Biden talle algusest peale praktiliselt võimatu ülesande ehk lahendada piirikriis Mehhiko ja USA vahel. Sellega ei tulnud Harris toime ning enda krediidi tõstmiseks tegeles ta hääletusõiguste ja abordiõiguste küsimustega.
Harris lubas edasi võidelda ning nelja aasta pärast võib tal iseenesest olla võimalus uuesti kandideerida.
Siiski oli ta laiemale avalikkusele tundmatu ning need tublid sügispäevad ei suutnud teha seda, mille jaoks teistel on aega üle aasta. Harris võttis kaotuse vastu oma alma materis Howardi ülikoolis.
Erinevalt Clintonist aastal 2016, oli tal piisavalt julgust oma toetajate ette ilmuda. Harris lubas edasi võidelda ning nelja aasta pärast võib tal iseenesest olla võimalus uuesti kandideerida. Aga neli aastat on teadupärast pikk aeg. Selle jooksul võib kõike juhtuda. Näiteks suudab uus asepresident J.D. Vance võita rahva poolehoiu ja republikaanide hääled.
/nginx/o/2021/07/14/13916959t1habd2.jpg)