Ja veel, kas ma olen tõesti äkki nii tähtis isik, et kogu maailm peab teadma, et Avandi mulle ei meeldi? Ja suur hulk Eesti inimesi peab pikalt omavahel arutama, miks küll Avandi Pärnale ei meeldi, ja kuulutama, et «oi, minule küll meeldib» ja «ta on meie parim näitleja».
Tore, kui ta teile meeldib, ütlen mina, mina ei hakka teid (nii nagu teie mind) selle eest sõimama, et küll teil on halb maitse ja nii edasi. Ja teile vastu vaidlema, et Avandi ei tohi teile meeldida. Mina luban teile seda, et Avandi teile meeldib, miks teie minule seda ei luba, et ta mulle ei meeldi? Kas ei ole äärmiselt lapsik see valus seakisa seal kommentaariumis?
Mina lepin sellega, et inimesed on erinevad. Mina tahan teist lugu pidada. Vaatamata erimeelsustele! Miks teie ei lepi? Miks teie tahate, et inimesed oleksid täpselt ühesugused robotid?
Delfis oli üks väga hea kommentaar, et miks me ei saa nii elada, et ütleme, ahah, sina arvad nii, mina arvan jälle nii, aga jääme viisakaks edasi ja kõiges muus saame omavahel hakkama, eks? Miks need sallijad ja teistelt enda suhtes sallimise nõudjad on nii sallimatud, et kui mingi su mõte neile ei meeldi, siis läheb koledaks kismaks lahti?
Ja kuidas me küll aru ei saa, et meid aetakse ju nimme omavahel kaklema. Sest omavahel kaklevat narride kampa on lihtne oma tahtele allutada. Lepime ometi kord ära ja õpime jälle rahumeelselt suhtlema!