:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574976t1h207f.jpg)
Juku-Kalle Raid tutvustab Arnold Rüütli kuraditosinat lemmiklaulu; selle nimekirja koostas koos kommentaaridega president Rüütel – Kuku raadios iganädalaselt eetris kõlava Juku-Kalle autorisaate "Jukuraadio" tarbeks 20. augustil 2022 – taasiseseisvumispäeval. Allolevas kirjatükis kommenteerib Arnold Rüütel oma lauluvalikut, linkidele klikates saab laule ka kuulata.
Kui mul tekkis idee teha 2022. aasta 20. augustil oma autorisaates, "Jukuraadios" (see on iganädalaselt neljapäeviti Kuku raado eetris) erisaade taasiseseisvumispäeva puhul, kus oma laule valiksid kõik elus olevad Eesti presidendid (Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid, Alar Karis), siis arvasin: kõige raskem lüli selles presidendiketis on president Rüütel. Selles mõttes, et: olin üsna kõhklevas meeleolus, kas Rüütel tuleb ideega kaasa. Aga ei midagi!
Me olime Rüütliga suhelnud eelnevalt aegade jooksul mitmeid kordi, üsna kirevates, ootamatutes ja kummalistes episoodides, aga ilmselgelt ei kandnud sama maailmaloogikat. Samas oli meeletult huvitav: millised 13 laulu president Rüütel saatesse valiks? Mida ta nende kohta ütleks?
Ent nagu ütleb vanarahvas – kus häda kõige lähem, seal abi kõige suurem! Ja ma taipasin, et seda suurt abi lähedaloleva häda puhul saab mulle osutada Ingrid Rüütli hea tuttav ning mu oma äge sõber professor Marju Kõivupuu. Marju ei hakanud midagi lubama, vaid ütles napilt: "Vaatame."
Ja eks ta siis võttis Rüütlitega ühendust, sest helistas mõne aja pärast tagasi kelmika huumoriga: "Sinu patud on sulle andeks antud! Lase käia!" Või midagi sellist. Igal juhul oli fooris süttinud roheline tuli.
Raadiosaates räägivad kõik presidendid oma valitud muusikast ise, aga kuna president Rüütel oli parasjagu saanud toona hästi leviva viirushaiguse, koroona, ei tulnud kohtumine mikrofoni veerel sel hetkel kõne allagi. Mistõttu pidime asja organiseerima nii, et ma sain president Rüütli käest laulude nimekirja koos tekstikommentaaridega, mille siis eetris ette lugesin, ning millega teilgi nüüd au allpool tutvuda on.
Erisaade "Presidentide disko" kujunes (vähemalt minu kui koostaja arvates) ülihuvitavaks soustiks, sest seal leidus tõepoolest absoluutselt kõike. Kui öelda et "seinast seina", siis on need seinad küll teineteisest väga kaugel. Toomas Hendriku elitaarsus kohtas Kersti kohati üsna juhuslikku kätt, mis omakorda kohtas Alari krutskitega progerokki, mis omakorda kohtas Arnoldi Eestimaist keldrivundamenti.
Kui keegi soovib kuulata ja proovida presidentide järgi tantsuõhtu organiseerida, on see kindlasti üks kentsakas tantsuõhtu. Aga rokib! Saate kahe osa kuulamisvõimalus on siin:
Presidentide disko esimene pool:
Presidentide disko teine pool:
ARNOLD RÜÜTEL: "Alljärgnev on meie pere ühislooming. Lisaks minu enda ja mu abikaasa mälestustele on laulude valikut mõjutanud ka meie lapselapsed. Kunagi koostasid nad nimestiku lauludest, mis nende meelest peaksid kõlama igal laulupeol. Mitu sellist laulu oleme lülitanud ka käesolevasse valikusse. Kommentaarid jäid eelkõige abikaasa hooleks.
Iseseisvuse taastamise protsessis sündis hulk uusi päevakohaseid laule, kuid see protsess tõi laiemalt käibesse ka vanu isamaalisi, samuti kodupaiga laule. Kui viimaste levik piirdus enamasti kitsama ümbrusega, siis mitu Saaremaa laulu on saanud üle Eesti tuntuks."
Arnold Rüütel: Laulu „Mu isad ja emad on saarlased“ teksti autor on Tornimäel sündinud Antonina Klaas. Noorena ratastooli aheldatuna pühendus ta luuletuste loomisele. Neis poetiseerib ta Saaremaad ja naabersaari, nende loodust ja inimesi. Abiellus kooliõpetaja ja koorijuhi ning õigeusu preestri Andrei Klaasiga, kes viisistas ka tema luuletusi ning õpetas neid oma kooridele. Hiljem on need suuliselt ja käsikirjaliste laulikute kaudu kandunud üle kogu Saaremaa ja kaugemalegi. Mäletan neid laule juba lapsena.
Arnold Rüütel: „Ma vaatan paadist kiikriga“ on humoorikas rahvalaul, mis on suulises levikus mitmeti varieerunud. Enne sõda oli see populaarne mh üliõpilasorganistsiooni Veljesto ringkondades. Laiemalt tuntuks sai laul pärast sõda Ivo Linna esituses.
Arnold Rüütel: Luuletaja Debora Vaarandi oli meie perekonnatuttav, Ingridi ema noorepõlvesõbranna. Ta oli veel kõrge eani väga seltskondlik ja võõrustas meid tihti oma Kadrioru kodus Kuristiku tänaval. Lapsepõlve ja varajase nooruse veetis ta aga Saaremaal Laimjalas.
1. oktoobril 2016, Debora Vaarandi sajandal sünniaastapäeval avati siin tema mälestuskuju – pronksist noor Debora, paljajalu, raamat käes. Tema luuletuse „Talgud Lööne soos" viisistas suur meloodiameister, andekas, kuid kurva saatusega helilooja ja muusik Raimond Valgre. See meeleolukas valsilaul oli populaarne mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, kus seda tunti eelkõige Georg Otsa esituses.
Arnold Rüütel: „Mu kodu“ idealiseerib väikest kodu, kuhu mahub vaid oma pere, kuid mille värvad on sageli valla… See on sümboolselt üle kantav kogu Eestimaale. Eestlased hindavad väikest põliskodu, mis seob inimest oma pere, aga ka möödunud põlvede, esivanematega. Põliskodu, põlisrahvas on väikerahvale tähtsad mõisted, vastukaaluks nõukogude massilauludes ülistatud ühiskodule, mis on suur ja lai ning kus inimesel pole isegi konkreetset aadressi:
Mul pole ei maja, ei tänavat,
Mu kodu – Nõukogude Liit.
Kõik oli kõigi oma ja põliste väärtuste ülistamine võiski tunduda sellisele maailmavaatele ohtlik:
"Nii väike on mu kodu, kas temast ma lauldagi tohin…" öeldakse Uno Naissoo ja Juhan Saare laulus, mille laulis tuntuks Jaak Joala.
Arnold Rüütel: Eestimaa (Tuhanded külad) sündis Tartu noorteansamblis Rajacas 1971. a. Viisi autor on Mihkel Zilmer, sõnu aitasid sättida ka teised bändi poisid. Sügvmõtteline ja omapärase lummava meloodiaga laul oli Tartu noorte seas väga armastatud ning pole aja jooksul kaotanud oma aktuaalsust. Idee "Kuni su küla veel elab, elad sina ka" on südamelähedane paljudele eestlastele.
Arnold Rüütel: Kuidagi ei saa mööda minna Lydia Koidula sõnadele loodud Gustav Ernesaksa laulust „Mu isamaa on minu arm“, mida lauldi nõukogude ajal spontaanselt püsti seistes iga laulupeo lõpus ja mis kujunes tegelikult mitteametlikuks hümniks.
2019. aastal toimus XXVII laulupidu "Minu arm". Üheks meeldejäävamaks lauluks oli ühendkooride esituses kõlanud René Eespere "Ärkamise aeg". See lihtsate poeetiliste kujunditega loodud koondpilt Eestimaa karmist ajaloost kajab vastu iga eestlase südames. Laulu mõju võimendab kaunis meloodia.
Arnold Rüütel: Tõnis Mäe „Koit“ on tõeline vabaduse lipulaul. Jõuline ja võimas sõnum.
Arnold Rüütel: Alo Mattiiseni viis laulu on laulva revolutsiooni sümbolid. Ta ühendas vanu ärkamisaegseid laule kaasaegsete rütmidega ja lõi ka täiesti uusi. Valisime tänaseks tema lauludest kaks. Jüri Leesmenti sõnad "Eestlane olen ja eestlaseks jään, eestlaseks olla on uhke ja hää" vastanduvad meil tihti võimendatud orirahva mentaliteedile. Vastupidi – oleme uhked, et oleme üle elanud kogu ajaloolise alanduste koorma ja võidelnud end vabaks.
Arnold Rüütel: Samuti Jüri Leesmenti sõnadele loodud „Ei ole üksi ükski maa“ meenutab nn fosforiidisõda ning rõhutab Eestimaa ühtekuuluvust ja üksmeelset toetust Virumaale.
Arnold Rüütel: Enn Vetemaa ja Ülo Vinteri „Põhjamaa“ on algselt loodud „Pipi Pikksuka“ lavastuse jaoks ja ei räägigi Eestimaast. Kuid eestlased on selle omaks laulnud ja sõnad omaks võtnud.
Põhjamaa, mu sünnimaa,
hinges sind ikka kannan ma,
kaugeil teil
sa kallis meil,
sind ei jäta ma.
Arnold Rüütel: Hando Runneli ja Vello Toomemetsa „Maa tuleb täita lastega“ mõjub tõotusena ja on püsivalt aktuaalne. Laulu on esitanud erinevad solistid, kuid kõige mõjuvamalt kõlas see ikka laulupeol.
Arnold Rüütel: See on meie kõige mõjukam marsilaul. Autor on 1893. aastal Jänedal sündinud Viktor Konstantin Oxford, eesti graafik, näitleja ja helilooja. Asutas Tallinnas omanimelise trükikoja, kus trükkis noote enamik tollaseid Eesti heliloojaid. Erinevad tegevusalad ja harrastused aitasid tal välja tulla kõige raskematestki olukordadest ning ellu jääda ka nõukogude vangilaagrites. Viktor Oxford suri 1984. aastal.
Laulust on mitu varianti. Esimene on pärit juba aastat 1916. 1930. aastal kirjutas Oxford sõdurilaulu "Jää vabaks, Eesti meri", mis muutus kaitseväes kiiresti populaarseks. Nõukogude ajal elas laul peamiselt põranda all. Tartu tudengid laulsid seda sõnadega "Saa vabaks, Eesti meri" üliõpilaslaulupidude rongkäigus. Kuna laul oli laiemalt tundmatu, ei osanud keegi ka kaevata ja asi jäi laiema tähelepanuta. Laulva revolutsiooni päevil kujunes see üheks populaarseimaks ühislauluks, mis kõlas pea igal üritusel, kus kõne all oli vabadus.
Eesti Kaitseväe Vahipataljon valis selle oma tunnuslauluks ning on võtnud endale aukohuseks Oxfordi haua korrashoidmise. 2004. aastal paigaldati Oxfordi viimsele puhkepaigale Rahumäel hauakivi.
Valisime laulu "Jää vabaks, Eesti meri" oma Eesti iseseisvumise taastamisega seotud laulude valiku lõpulooks.
Arnold ja Ingrid Rüütel
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)