ELU25 ⟩ Indrek Tarand: kaks kohtumist Arnold Rüütliga

Mis uudist? Saatekülaline Indrek Tarand. Foto: Eero Vabamägi

Indrek Tarand meenutab kaht kohtumist Arnold Rüütliga, esimene neist ENSV-s, teist juba Eesti Vabariigis, mil Rüütel oli president.

Oli 1987. aasta ja õhus hõljus fosforiiti. Teave Tartu tudengite meeleolumuutusest oli jõudnud ka Tallinna EKP Keskkomitee liikmeteni ning nõnda juhtuski, et suure ärevusega kuulutas TRÜ Ajalooteaduskonna dekaan Allan Liim välja teaduskonna komsomolikoosoleku Tähe tänava õppehoones. Kommnoortega kohtuma pidi tulema Ülemnõukogu presiidiumi esimees seltsimees Arnold Rüütel.

Sisse astus Arnold ise

Kuna meil Eerik Niiles Krossiga oli sellesinatse asutuse suhtes mõtteid, siis palusime kursuse komsomolisekretäril korraldada nn avatud koosolek perestroika vaimus. Äraseletatult võisid avatud kommnoorte koosolekul osaleda ka väheteadlikud noored, kes ei kuulunud leninlikesse ridadesse. Nagu seda olime Eerik ja mina.

Mul on väga hea meel, seltsimehed tudengid, et ma saan esineda teie komsomolikoosolekul! ​

Pungil täis auditooriumisse siseneski Arnold Rüütel, saadetuna dekaanist, partorgist ja Hillar Palametsast. Vist ka kaks erariides miilitsatöötajat… Tartlastega võrreldes oli Rüütli rüht parem ning ülikond vaat et välismaine. Teadustas dekaan ja Rüütel võttis talle omasel kombel, ütleksime teatud masinliku muhedusega, jutujärje üle.

Ta kõneles nõnda: "Mul on väga hea meel, seltsimehed tudengid, et ma saan esineda teie komsomolikoosolekul! Minu elu kõige tähtsam samm oli liitumine leninliku komsomoliga ning mul on tänaseni peas komsomolipileti number…"

Ning kuulajaskonna suureks imestuseks tulistaski kohe peast ette miski vene tähekombinatsiooni ja vähemalt seitsmekohalise numbri.

Küsimus Rüütlile

Edasi läks pea 50 minutit perestroika ja seltsimees Gorbatšovi kursi seletamiseks, maavarade ja tööstuse arendamiseks ning muidugi ka põllumajanduse väetisevajaduse prioriteetsuseks. Lõpuks lubati ka küsimusi ja mul õnnestus dekaani hoiatava kulmukortsutuse saatel püsti tõusta.

Arnold Rüütel selgitas, et tõepoolest, demokraatlikumat süsteemi kui Nõukogude Liidus pole olemas. 

„Maailmas on levinud praktika, et parlamendid tegutsevad avalikult ning istungite vaatlemine on kodanikele vaba. Kas oleks mõeldav, et näiteks mina saaksin tulla istungit Toompeale vaatama?“ küsisin.

Arnold Rüütel selgitas, et tõepoolest, demokraatlikumat süsteemi kui Nõukogude Liidus pole olemas ning tema ei näe mitte mingit probleemi kui üliõpilane tuleb Ülemnõukogu külaliste rõdule istungjärku vaatama. Võtku ma aga aegsasti temaga ühendust ja kõik saab korda.

Mitu tuhat allkirja

Hakkasingi aegsasti ÜN Presiidiumi avalikule telefoninumbrile helistama, aga alati oli seltsimees Rüütel väga hõivatud ning minu soovi lahendati tulemusteta. Ühel päeval olin ma Tallinnas ja kurtsin oma vanaema Linda Viidingule, et, näe, see Rüütel lubas mulle korraldada aga nüüd on ise peidus ja ma ei saagi ÜN istungile.

Tegelikult oli kogutud ka mitutuhat allkirja ENSV keeleseaduse kehtestamise nimel ning minu missiooniks oli need allkirjad Ülemnõukogus aplombiga üle anda. Kalle Kulbok oli terve patsahkami paberit mulle kaasa pannud.

Rüütel telefonitoru otsas

Vanaema, helde-lahke, haaras kohe märkmiku, otsis Ingrid Rüütli koduse telefoninumbri ning helistas. Ja ilma pikema sissejuhatuseta folkloori ning rahvaluule radadele tegi ta selgeks, et tema lapselapsele antud lubadused on siiski täitmiseks.

Aga siis kostus taustalt Ingrid Rüütli rahulik hääl: „Mis sa keerutad, lase laps sisse! See on sul üks telefonikõne Tibarile teha!

Ingrid oli ka lahkes meeleolus ja hetke pärast oligi Arnold Rüütel minuga telefonikontaktis. Mina viisakalt meenutasin meie komsomolikoosolekul antud lubadust demokraatia arendamiseks.

Aga Rüütel heietas hoopis sellist mõttekäiku, et Toompeal paikneb tegelikult ENSV Ministrite Nõukogu ja tema kui Ülemnõukogu inimene ei saa kuidagi mind sinna majja lubada ja ma pean rääkima hoopis seltsimees Bruno Sauliga.

Mina omakorda selgitasin prantsuse valgustusfilosoofide riigiõiguslikku vaadet, et valitsus on parlamendi kõrval könn ja suveräänne parlament saab oma esimehe isikus teha otsuseid, mis on valitsusele ja miilitsale kohustuslikud. No kord oli nokk lahti, saba kinni jne.

Aga siis kostus taustalt Ingrid Rüütli rahulik hääl: „Mis sa keerutad, lase laps sisse! See on sul üks telefonikõne Tibarile teha!“ Arnold Rüütli häälde ilmus seletamatu soojuse noot ja ta lausus: “Ma ajan selle asja istungjärgu hommikul joonde!“

Jüri Järvetiga rõdul

Mainitud päeval (ma kuupäeva ei mäleta) olingi Toompeal miilitsamehe valvsa pilgu all, keeleseaduse allkirjad kaenla all ning nõukogude pass kaasas. Vormistati "propusk" ja juhatati kuidas külgrõdule saab.

Kõmpisime koos rõdule ja imestasime kuipalju kindralimundris mehi seal istus. ​

Trepist minnes kuulsin kerget hingeldamist ja keegi küsis „Vabandage, noormees, kuidas sinna külaliste rõdule saab?“ Hääle omanikku oli võimatu mitte tunda – see oli loomulikult Jüri Järvet. Kes ei olnud tegemas mingit põnevat filmirolli, vaid oli kohal NSVL Ülemnõukogu liikmena, lisamissiooniks keeleseaduse edendamine. Kõmpisime koos rõdule ja imestasime kuipalju kindralimundris mehi seal istus. Need olid vististi ka ENSV Ülemnõukogu saadikud, kes kuulasid saalis toimuvat.

Ja saaliski oli kitsikus, sest Ülemnõukogu polnud mingi 101 liiget, vaid pea 2 korda rohkem rahva tõelisi esindajaid.

Aga niipalju tegi miilits oma tööd korralikult, et mind kuidagi saali ei lubatud ja allkirjad jätsin mingi toonase ÜN asjamehe kätte, kes lubas lahkesti arvele võtta ja edastada kuhu vaja.

Suursaadikuks kupatamisest

Möödus 15 aastat ja igaüks elas oma elu. Rüütel tegutses Kadriorus ja mina Islandi väljakul välisministeeriumis. Aga viimase aadressi peale oli saatuse tahtel kolinud ka Kristiina Ojuland, kelle kinnisidee oli minu vabastamine ametist. Ja kuna see niisama lihtsalt ei õnnestunud, siis otsustas ta mind suursaadikuks kupatada. Ja paigaks valiti Portugal.

Mingil hetkel läksime Männiga kohtumise ruumi ja juba tuligi Arnold Rüütel. ​

Tollal oli presidendi kantselei ülemaks Tarmo Mänd, kellega tegime kokkuleppe, et „me ei kiirusta“ dokumentide menetlemisega. Mänd pidas sõna, aga Ojuland käis regulaarsetel kohtumistel presidendile kõvasti pinda justkui oleks minu saadikuks määramine Eesti välispoliitilise edu võtmeküsimus. Ja Mänd ütles, et pidurdada enam ei saa, tuleb suursaadiku kandidaati presidendile esitleda.

"Teie sisenesite vabadusvõitlusesse hiljem"

Tolle rituaali oli loonud Lennart Meri, kes vaatamata Välisteenistuse Seaduse kirjatähele ja mõttele käsitles ennast välispoliitika ainujuhina.

"Ahjaa, muidugi", ütles Arnold Rüütel. "Teie sisenesite vabadusvõitlusse ju pisut hiljem muidugi…"​​

Määratud päeval läksin Kadriorgu ja mind juhatati ooteruumi. Mänd oli seal ja keegi presidendi protokollist, võib olla ka keegi välisministeeriumist. ​

Mingil hetkel läksime Männiga kohtumise ruumi ja juba tuligi Arnold Rüütel. Käsundusohvitser võttis valvelseisaku ja hakkas kaitseväelises kõnestiilis, ehk silpkõnes ja ebaloomulikult valjul häälel lausuma:"Här-ra Va-ba-rii-gi president… Lubage tutvustada uue erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaati…"

Siinkohal sekkus president Rüütel leebe naeratusega ja ütles: „pole tarvis, pole vaja, meie oleme härra Tarandiga ammused tuttavad…“ Ning lisas mulle kätt andes „tutvusime vist 1989. aastal…“ Mina täpsustasin viisakalt, et ei härra president, me tutvusime juba 1987….

"Ahjaa, muidugi", ütles Arnold Rüütel. "Teie sisenesite vabadusvõitlusse ju pisut hiljem muidugi…"

Selles lauses on nii palju siirust, irooniat ja elu ennast. Ei unusta kunagi.

***

P.S. Toimetaja Juku-Kalle Raidi ääremärkus: Kuna Indreku loo laekumise hetkeks ei ole saabunud juhiseid ei Lembit Remmelgalt ega Ralf Parvelt, kuidas ja millises võtmes Tarandi kirjutatut lugeda, siis jääb kirjutatuga tutvumine tutvuja oma isiklikule vastutusele.