ELU25 ⟩ VAATA VIDEOT! Riigikogu banaani reportaaž (4): saadikud suhtlevad jõuluvanaga

Viimased paar nädalat on olnud Riigikogus väga töised. Nii töised, et rahvas ei tahtnud lossist kuidagi koju minna ja pahatihti jäädi parlamendi liikme rasket leiba teenima ka öösiti. Minule, kes ma olen Kolumbias harjunud päikese käes peesitama ja lõunauinakut pidama, olid need ajad väga rasked. Tundsin kuidas viimasedki ihumahlad minust välja pigistati. Reinaasi banaan olla ja maine parandamiseks ainult tõde kuulutada on ränk amet.​

Tervitused Toompealt!

Riigikogulase peamine töö on esinemine. Sellest tahaksingi teile ausalt kirjeldada kuidas siin lossis asjad käivad.

Esinetakse tavaliselt Riigikogu saali puldist. Ilusti järjekorras, antakse oma kõnesoovist nupulevajutusega märku, ja parlamendi liige saabki õiguse teha tööd ning esineda kõnega. Kõne mõtteks on eelkõige esitada oma arvamusi parasjagu menetluses oleva seaduseelnõu kohta. Aga vahel läheb asi ikka päris lappesse ja kõnepuldist hakatakse rääkima igatsorti jaburusi. Teinekord hakatakse ka esinejale vahele hõikama, aga siis minu massa Reinaasi hea sõber Lauri Hussar noomib üleannetuid ja proovib korda hoida.

Niipaljukest kui minu Kolumbia banaaniaju võtab, on Riigikogus kaks omavahel konkureerivat kampa. Üks kutsub ennast koalitsiooniks ja teine opositsiooniks. Koalitsioonirahvas räägib enamasti miks üks või teine vastuvõetav seadus hea on. Et kuidas see teeb inimeste elu paremaks ja turvalisemaks. Kolumbiast pärit banaanile on eriti hästi arusaadav, et põhiliselt tahetakse rahva käest raha kokku koguda ja osta selle eest laskemoona ja relvi. Minu kodumaal on ka igal tiinekal püss või paar nii et selles soovis pole miskit imelikku. Ennast tuleb ju kaitsta.

Teine tihti kõlav teema on kokkuhoid. Vot sellest mina aru ei saa. Riigil on alati raha küll ja mingit põhjust ei ole koonerdada. Kui raha pole välja jagada, tuleb seda lihtsalt juurde trükkida. Minu riigis käib see nii. Aga ju eestlased on eriti kitsi rahvas ja sendiveeretamine tundub siin kargel põhjamaal erilise kangelasteona. Palju õnne.

Koalitsioonirahvas käib kõnepuldis vaheldumisi ja nad on omavahel kokku leppinud, et rasket tööd teha ja kõnesid pidada saavad kõik soovijad. See on ka igati loogiline, sest muidu väsib rahvasaadik ära ja hakkabki lolli juttu suust välja ajama. Opositsioonis on aga hoopis teistmoodi tavad. Seal käivad esinemas põhiliselt ühed ja samad tegelased. Eriti kange vend tundub olevat härra Urmas Reinsalu, kes tormab Riigikogu ette igal võimalusel ja peab sütitava kõne. Aga sellega on ka väike mure. Vähemasti viimase paari nädala jooksul on Reinsalu rääkinud oma kõnes üht ja sama juttu. Alati ikka ilusti 8 minutit täis, et sõnagi raisku ei läheks. Ilmselt nii ongi, et kui sedavõrd tihti kõnepulti joosta, siis võivad sõnad otsa saada ja tulebki ennast kordama hakata. Viimasel korral võttis tubli opositsionäär kaasa ka plakati, et esinemine liig tüütuks ei muutuks.

Opositsioonirahvas räägib põhiliselt sellest, et kui halb elu on Eestis ja kui loll on valitsus. Mulle tuli ausalt öeldes selline info suure uudisena, sest mulle on selle väikese digiriigi hakkamasaamine tundunud alati eeskujulik, elu on Eestis turvaline ja ega valitsus kehva ilma vastu midagi tarka ette võtta ei saa. Tundub, et kurtmine ja halamine ongi eestlastele väga omane tegevus.

Eriti kummaliseks kiskusid esinemised selle aasta viimasel tööpäeval. Riigikogus on kombeks, et tuleb kohale jõuluvana ja jagab rahvasaadikutele kingitusi. Nood peavad vastutasuks esinema. Kui muidu on Riigikogu saalis mütside kandmine taunitav, siis selle protseduuri käigus on sobilik kanda erinevaid mütse, mis nii jõuluvana, ametnikke kui ka rahvasaadikuid mingil moel kaunmaks ei tee.

Kõige pealt esines Jõuluvanale Riigikogu juhatus, kes tuletas meelde vanu asju, mille eest neil isegi silma peast välja ei torgatud, vaid nad said kingituseks õnge. Lisaks tegi Jõuluvana nendega kohatut homonalja. On alles kombed.

Järgmiseks tuli Isamaa kingipakki välja lunastama saadik Mart Maastik, kes kandis veidrat sinist tutimütsi ja luges luuletuse, kus kirjeldas halba elu Eestimaal. Jõuluvana kinkis talle sokinõelumise seene.

Edasi tulid esinema sotsid Lomp ja Hanimägi, kes esitasid duetti kitarri ja akordioniga. Nad kaeblesid jõuluvanale oma rasket elu ja tegid seda piisavalt edukalt, et lunastada kingiks rahatarkuse õpiku.

EKRE-t esindasid perekond Poolametsad, kes lugesid luuletuse sellest, kuidas Eestis võiks olla veel külmem ja vastikum ilm. Sest rohelised jõulud on saatanast. Perekond Poolametsad on minu hinnangul maailma asjadest valesti aru saanud, sest kliima soojenemisest on Eestil vaid võita. EKRE rahvas sai kingituseks pahtlilabidad, mille üleandmise käigus läks taas käiku paar homonalja.

Reformierakonna esinejaks oli kunagine laulustaar Luisa, kes pärast abiellumist Eesti riigi valitsejaga kannab perenime Rõivas. Luisa laulis nagu ingel, aga kurtis, et valitseja Rõivas ei luba tal enam laulda, mistõttu saab ta seda teha kord aastas Jõuluvanale. Vastutasuks sai ta jalgrattapumba ja törtsu kummiliimi.

Keskerakond saatis esinema suisa kolmeliikmelise tiimi, kellest kaks tegelast - Laats ja Belobrovtsev - räppisid eestlaste raskest elust. Eks see geto räpp tavaliselt nii käibki, et jutustatakse kui viletsalt teistel läheb ja kui mahlakas on räppari kuritegelik elu. Kolmas tegelane - Arhipov - saatis räppareid kitarril. See oli esimest korda, kui ma kuulsin selle muusikastiili "unplugged" versiooni. Kõlas sulnilt ja kingituseks sinepiplaastrid.

EESTI 200 esinejaks osutus minu massa Reinaasi hea sõber Juku-Kalle. Too otsustas liugu lasta Juhan Viidingu seljas lugedes ette tema luuletuse "Soov". Ta soovis saalisviibijatele jõudu tööle ja jätku leiba. Mõlemad muidugi asjakohased soovid, aga rahvasaadikute seas töö tegemine ja üksnes leivast elamine ei tundunud liiga populaarsed mõtted, mistõttu aplaus jäi kasinaks. Jõuluvana andis Juku-Kallele kaks kammi ja küpsetuspaberi.

Viimaks oli kord aknaaluste rahvasaadikute käes, keda esindas Grünthal. Polnud tal miskit ette valmistatud, aga head sõnad ning aknateibi kingituseks vääris temagi. Törtsuke homonalja lisaks.

Riigikogus töötamine on raske ja selle õiglane kajastamine veelgi raskem. Pärast Jõuluvana lahkumist ja pinutäit homonalju tundsin end väsinuna. Läksin vaatasin end peeglist ja vastu vaatas mulle üdini kurnatud banaan. Nahk oli tõmbunud pruuniks ja liha lodevaks. Oi õudust!

Tavaliselt tuleb sellises olekus palmi alla pikutama minna. Kuna siinkandis palme pole, otsustasin minna puhkama kuuse sisse. Siis jaksab järgmisel aastal jälle Riigikogu mainet täie rauaga parandama hakata.

Jõudu tööle ja naeratus püksi, mu kallid kolleegid Riigikogust!