Signe meenutas, et Kalju läks haiglasse paari pulma-aastapäeval. «Ja siis me teadsime, et on mõned asjad, mis jäävad viimaseks korraks meie kahe vahel. Või õieti lootsime, et see nii ei ole, aga paraku see on.»
Kalju meenutas, et kui oli aeg operatsiooniks, mõtiskles ta ka sellest, et on elanud 62-aastaseks, kogenud paljut ning saanud olla koos laste ja lastelastega. «Mõtlesin, et kui niimoodi on see ring täis, siis on niimoodi täis.»
Esialgu ütles arst Kaljule, et mees elab veel vähemalt viis aastat. Viiest aastast sai aga kuus ja siis juba seitsegi. Kui ühel hetkel tundus, et vähk ongi uinunud, pidid arstid siiski kolm aastat tagasi tõdema, et nii see siiski pole ja Kaljul tuli taas alustada intensiivset ravi.
«Keemiaravi kaks või kolm seanssi oli ära olnud ja siis selgus, et see ka ei aita. Et tegelane on võimu enda kätte võtnud. Aga siis doktor käis välja, et meil on üks variant veel olemas. Selline uus ravi on, mida haigekassa veel esialgu ei korva ja kuidagi automaatselt ütlesime, et okei, siis lähme selle peale. Siis tuli välja, et see oli kaunis hinnaline ravim,» meenutas Kalju.
Signe oli just müünud maha isalt kingituseks saadud metsa. «Paigutasime selle Kalju tervisesse,» ütles naine.
Ühe protseduuri hind ravimiga, mida arst soovitas, aga tervisekassa ei rahastanud, maksis üle 7000 euro.