Marina Kaljurand leinab ema: saime ära rääkida viimased jutud...

Marina Kaljurand. Foto: Dmitri Kotjuh

Poliitik Marina Kaljurand jagab Facebookis, et tema ema lahkus elavate kirjast novembri viimasel päeval. Poliitik jagab, et emalt sai ta kaasa arusaama, et kõik on võimalik ja kõige alus on haridus. «Nägin kui uhke ta oli, kui lõpetasin ülikooli, esimesena meie suguvõsas.»

«Ema, kes kasvatas mind üksi, kes elas kogu oma elu minule ja minu perele, kes oli alati olemas - nagu õhk. Mäletan oma lapsepõlvest, et me tegime kõike koos: käisime Nukuteatris ja Estonias, suusatasime Järve metsas, käisime kohvikus Tuljak, suvitasime Lohusalus, pühapäeviti triikisime koos ja tegime koos süüa,» meenutab Kaljurand. «See tähendab, et Ema tegi ja mina lugesin talle raamatuid ette, eestikeelseid, alustades Jannu-lugudest. Neid killukesi, mida me koos tegime oli tuhandeid ning kõik koos moodustasid nad turvavõrgu, millest oli hea minna «päriselusse».»

Poliitik jagab, et Emalt sai ta kaasa arusaama, et kõik on võimalik ja kõige alus on haridus. «Nägin kui uhke ta oli, kui lõpetasin ülikooli, esimesena meie suguvõsas.»

«Siis tulid lapsed ja Emast sai Amma ning lapselapsed said kogeda sama - Amma oli nende jaoks alati olemas, hoidis neid, käis nendega rannas, istus nende voodi kõrval, kui nad olid haiged, tegi maailma parimaid friikaid, singirulle ja napoleoni kooki. Viimaseta ei möödunud ühedki jõulud.»

Oktoobri alguses tähistas Marina ema 99. sünnipäeva. «Olime kõik koos laua taga, sõime Ema lemmiktorti, poisid olid joonistanud sünnipäevakaardid. Laua ümber oli neli põlvkonda. Mul oli nii hea meel, et Ema nägi ära noorima lapselapselapse Liisu, kes sündis suvel. Ema väsis ruttu, ta ei mäletanud laste nimesid, aga ta istus meiega, vaatas, küsis, ütles midagi. See oli viimane kord, kui olime kõik koos.»

Viimased nädalad oli Kaljuranna ema Rapla haiglas. «Käisime Ema iga päev vaatamas ja saime ära rääkida viimased jutud...» jagab Kaljurand, kes on väga tänulik kõigile Rapla haigla inimestele. 

«Sellel nädalal matsime Ema. Ta jääb puhkama oma esimese lapselapse kõrvale. Jah, nii said nad jälle kokku, 33 aastat hiljem. Elu läheb edasi ja minu elu läheb edasi ilma Emata...»