ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Täna 183 aastat tagasi. Mis oli "Pühajärve sõda" ja kuhu kadus hea tsaar?

Juku-Kalle Raid Foto: Martti-Jaan Miljan

Pühajärve biitš partyt – jaa, seda tümakarikast üritust me teame kõik. Aga kas me teame ka Pühajärve sõda, kus meie esiisad halastamatult tümitada said? Juku-Kalle Raid viib lugeja 1841. aasta 16. detsembrisse, mil eestlaste vankumatu usk "heasse Vene tsaari" moondus sadadeks kepihoopideks nende seljal.​

Täpselt 183 aastat tagasi, 16. detsembril anti julmalt peksa nendele eestlastele, kes olid osalenud nn. Pühajärve sõjas ja avaldanud seega otsest vastasseisu tsaarivõimule, vähe sellest, isegi füüsiliselt. Arvates Vene riigialamatele omaselt samas, et protestivad kohalike võimurite, mitte "õiglase tsaari" vastu, kes lihtsalt nende õnnetuse suurust ei tea, kuna halvad ametnikud seda valitseja eest varjavad.

Aga meie oleme pohhuistide maa

Õpetlik lugu igatahes, kus kohtuvad eestlaste piiritu umbusk mõisnike ja kohalike saksa jumalate aadressil üsna siira armastusega Vene riigi- ja "hea tsaari" vastu.

Episoodil võikski peatuda seetõttu, et Venemaa toimib täpselt samasugusel viisil: tsaar on hea ja kui midagi nässu läheb, tuleb süüdistada kohalikke tšinovnikuid.

Me oleme alati poolt, kuigi tegelikult on meil ükskõik või me oleme isegi vastu, aga meie oleme ikkagi poolt. ​

Vene kirjanik Viktor Jerofejev kirjeldas Venemaa riigialama arusaama riigist ja tsaarist mõne päeva taguses Postimehes ülitäpselt: "Aga meie oleme pohhuistide maa. Me oleme alati poolt, kuigi tegelikult on meil ükskõik või me oleme isegi vastu, aga meie oleme ikkagi poolt. Nii on Venemaal lihtsam elada. Sellepärast on meil Putin – tsaar juba 25 aastat. Kas ta võib varsti purustada Venemaa kõrgeimal ametikohal olemise rekordi? Ma ei tea. Ivan Julm valitses 50 aastat ja 105 päeva. Jumal hoidku meid selliste korduste eest."

Pühajärve sõja põhjused

Pühajärve sõjas olid tsaari usku eestlased. Selle olemusest veidike allpool, aga põhjus koosnesid kokteilist, milles esines pärisorjuse lõpetamisest (1819) täiesti valesti aru saamine, mõisnike omavoli, kuuldused sellest, et Venemaal antakse talupoegadele tasuta maad ning lõpuks ka tõsise nälja aastad, mis kannatuse vindi üle kruvisid.

Hans Kruus kirjutab oma 1927ndal aastal ilmunud ülevaatlikus brošüüris "Pühajärve sõda", et kuna "pärisorjuse kaotamine 1819. aastal ei toonud Liivimaa talurahva ellu ei mingeid tulunduslikke paremusi vaid, ümberpöördult, halvendas veel märksa tema ainelisi elu-olu tingimusi", voogas üle Liivimaa pirakas pettumustelaine.

Ta kaotas oma senise kindlustatud õiguse talumaa kasutamise kohta, mida mõisnik nüüd võis tarvitada vabana igasuguseist seadusetõkkeist täiesti oma äranägemise järgi. ​

Hans Kruus räägib, et talupoeg sai väga piiratud ja tegelikult väga kahtlase väärtusega isikliku vabaduse, pidi aga selle eest "ilma jääma kõigist kaitsemäärusist", mis tema kasuks eelmisel aastakümnel maksma olid pandud.

Kruus: "Ta kaotas oma senise kindlustatud õiguse talumaa kasutamise kohta, mida mõisnik nüüd võis tarvitada vabana igasuguseist seadusetõkkeist täiesti oma äranägemise järgi. Talurahva tulunduslik kindlustamatus suurenes, teo-orjus raskenes, alatasa vaevlev küla viskles teravaima tulunduskriisi krampides."

Tõlkes: tegemist ei olnud lihtsa majanduskriisiga, vaid päris korraliku näljahädaga.

"Hea tsaari" saadikud

1839. ja 1840. aastate viljaikaldustest põhjustatud 1840. ja 1841. aastate nälg viis eestlased meeleheitele. Ning siis hakkasid levima sosinad, justkui jagataks "hea tsaari" käsu kohaselt talurahvale Lõuna-Venemaal ilma rahata viljakat maad.

Naabruses asuvad lätlased olla pajatanud, kuidas pealinnast Piiterist olevat Riiga saabunud keegi "vene sõjaväe-vaimulik", kes soovijaid talupoegi üles kirjutavat üles Venemaale väljarändamiseks.

Ning siis hakkasid levima sosinad, justkui jagataks "hea tsaari" käsu kohaselt talurahvale Lõuna-Venemaal ilma rahata viljakat maad.​

Hans Kruus kirjeldab sündinu tagamaid: "Säärases raskes ja lootusetus seisukorras haaras talurahvas kui uppuja õlekõrrest kinni igasugusest mõttest, kui aga see näis sisaldavat väljapääsu näljasurmast ja pealesunnitud koormiste hukutavaist raskusist."

Talupojad jooksevad metsa

1841. aastal algasid Võnnu kreisis rahutused, mis sealt üsna kiiresti ka mujale levisid.

Talurahvas oli kindel, et kohalikud kubermanguvõimud on astunud salakavalasse liitu mõisnikega ning takistavad hea tsaari kavatsusi vaese kodaniku elujärje parandamisel.

Tartu sillakohtunik Brasche suunas roodu sõdureid Kuigatsist Pühajärvele vahistama rahulolematuid, kes olid käinud ringiliikuvate kõlakate tõttu Riias ning soovisid Venemaale ümber asuda.

Kui sõdurid alustasid talude revideerimist ning läbiotsimist, selgus, et mässulised olid metsadesse laiali pagenud.​

Kui sõdurid alustasid talude revideerimist ning läbiotsimist, selgus, et mässulised olid metsadesse laiali pagenud.

Laantest avastasid tsaari soldatid aga poolsada nuiadega relvastunud meest ning sundinud nood mõisa minema, et seal läbirääkimisi pidada. Sellega oldi algul isegi nõus, aga kui Brasche neist ühe vangistada lasi, lidunud talupojad metsa tagasi, kust nad rünnakuga uuesti välja ilmusid, et vang vabastada.

Brasche vabastaski vangi, kuna kartis, et sündmused muutuvad lõplikult vägivaldseks.

Peksasaajaid oli kõvasti

Lõpp on nukker. Nii nagu tänagi, ei eksisteerinud kusagil "head tsaari", keda toonased Vene riigi alamad – eesti talupojad – siiralt uskusid.

"Seejuures oli talupoja hingeelu läbi imbunud äärmisest umbusaldusest mõisnikkude ja kohalike ametivõimude vastu", kirjutab Hans Kruus.

Rahva ilmapilt ei lubanud mingil moel aru saada, kuidas "isake tsaar" võiks taolise rämpsuga mestis olla​

Ning rahva ilmapilt ei lubanud mingil moel aru saada, kuidas "isake tsaar" võiks taolise rämpsuga mestis olla – saati siis veel kogu suhtumist inimestesse ülevalt dirigeerida.

Peksasaajaid oli kõvasti. Mässuliste talutaatide tegevuse pärast moodustati sega-sõjakohus ja kohtukulli küünistesse sattus 40 talupoega. 16. detsembril 1841 mõistis kohus "6 inimesele 500 hoopi „läbi lipu" ja määras nad edasiseks eluks soldatina teenima, 6 inimest said 500 hoopi ja aasta sunnitööd Riias, 18 inimest 500 hoopi".

500 hoopi on väga hirmus füüsiline karistus.

Kaigas läheb kohe meelest, hea juht mitte kunagi

Viktor Jerofejev mõtiskleb: "Vene rahvas unustab sõja kiiresti. Midagi sarnast nägime pärast 1939–1940 toimunud Nõukogude-Soome sõda. Soomlased mäletavad seda siiani ja on uhked oma kangelasliku kaitse üle. Venelased on hämmingus: mis sõda see veel oli?"

Nii on. Hävitav sõda ja kaigas oma turjal lähevad venelastel kohe meelest, aga idiootne kujutelm heast, tugevast ja õiglasest tsaarist, kes "kõigile veel näitab", olgu need ametnikud või vaenulik läänemaailm – jääb.