ELU25 ⟩ VAATA VIDEOT! Riigikogu Banaani nädalareportaaž: Elu nagu ususektis. Naerukursused.

Tervitused Toompealt!

Kui minu esimene töönädal Reinaasi banaanina möödus Riigikogu lossi tolmuses vaikuses (liikmed olid töötamas põllul), siis järgmine nädal algas täis siginat ja saginat. Mul oli hea meel, et saan parlamendi maine parandamisega pihta hakata.

Avastasin, et ma olen ainuke rõõmsameelne olend Toompea lossis. Ilmselt nädalane töö põllul valijaid kasvatades oli ränkraske - Riigikogu liikmed olid murelike ning väsinud nägudega - ega sellises kliimas midagi kasvama saada ongi keeruline.

Uurisin oma ülemuse massa Reinaasi käest, et milles asi. Miks puudub lossis naer ja kilked?

"Kallis sõber, see on eestlaste geneetiline eripära," lausus Reinaas targalt ja suundus fraktsiooni koosolekule, kus ootas teda ees toatäis tõsiseid parteikaaslasi. Parteikaaslased istusid hambad ristis nagu valutaks neil nii alumine kui ka ülemine lõualuu. Kohe näha, et tähtis riigivalitsemise töö ootas tegemist.

Üldjuhul on eestlased mures selle pärast, mida teised neist arvavad. Et kas ikka kogu maailm arvab, et Eesti on väike ja innovaatiline digiriik.​

Olin seda ka varem märganud, et eestlased on väga morn ja rõõmutu rahvas, kes on pidevas mures. Üldjuhul on nad mures selle pärast, mida teised neist arvavad. Et kas ikka kogu maailm arvab, et Eesti on väike ja innovaatiline digiriik. Või kas põhjamaine suusasport on endiselt rahvusspordina hinnatud. Tundub, et vaid Jaanipäeval on eestlasel õigus olla ülemeelik ja naerda niikaua, kuni hingeldades pikali kukub ja norsates magama uinub.

Meil Kolumbias, kust ma teadupärast pärit olen, on pigem niipidi, et inimesed on küll vaesed, elavad kehvasti, aga on lustlikud. Peab tunnistama, et kokataime lehtede närimine aitab tuju tõstmisele omajagu kaasa. Minu uuel kodumaal on aga vastupidi, elul pole väga vigagi, süüa on, juua on, aga inimesed on pahurad. Ju see geneetiline mutatsioon on valdav.

Ka Riigikogu muretsevad Eesti inimeste pärast. No ja loomulikult ka selle pärast, et mida teised neist arvavad.​

Ka Riigikogu liikmed käivad ringi, murekorts otsa ees. Eks nad muretsevad Eesti inimeste pärast. No ja loomulikult ka selle pärast, et mida teised neist arvavad. Neil on ju nii tähtis ja vastutusrikas amet, et nalja ei ole.

Seepärast olin ma sügavalt üllatunud, kui läksin Riigikogu Valgesse Saali ja avastasin sealt kummaliselt käituva seltskonna. Nimelt oli sinna kogunenud paarkümmend ilmselt kõige kurvemat ja õnnetumat rahvasaadikut, et oma probleemidele lahendust leida. Lahenduseks oli naeruteraapia. Imestusega avastasin seltskonna hulgas ka oma massa Reinaasi, kes küll tundub kogu 101 liikmelisest kambast kõige naerusuisema sellina. Aga ju on ka temal halbu päevi.

Parlamendisaadikud hakkasid üksteisele palli loopima ja hõikasid kolleegide nimesid. ​

Riigikogu liikmed olid seadnud ennast energiaringi. Neid juhendas üks proua, kes ilmselgelt ei kandnud endas vähimatki Eestlasele omast geeni, sest ta lõkerdas ja itsitas nakkavalt. Ta lootis, et tema naer nakkab justkui kuri viirus ülejäänud rahvasaadikute külge. Nood üritasid kohusetundlikult ja kramplikult olla viirusele vastuvõtlikud.

Parlamendisaadikud hakkasid üksteisele palli loopima ja hõikasid kolleegide nimesid. Kui see oleks olnud nende esimene tööpäev, siis oleks võinud sellest mängust aru saada. No et õppida uute kolleegide nimed selgeks. Aga praegusel hetkel tundus selline sport pisut pentsikult. Eks erinevatel rahvustel ole kummalisi rahvussportlikke toimetamisi, mistõttu jäin huviga ootama, mis edasi saama hakkab.

Eestis ollakse valdaval seisukohal, et rahvasaadikud on eriti haige ja kuri rahvas. ​

Edasi aga juhtus see, et umbes kolmveerand tunni jooksul üritas seltskond kramplikult naerda. Ikka nakkava proua hoolsal juhtimisel. Riigikogu liikmed hingeldasid, puhkisid ja itsitasid nii kuis vähegi jaksasid. Osadel tuli see loomulikumalt välja, osadel tundus see olevat esimest korda elus, kus häälekalt naerda. Vähemasti nii tunnistas oma intervjuus mulle Eesti kõrgelt austatud ja hinnatud suusaspordi sangar Kristiina Šmigun – ta olevat selle teraapia käigus kõva häälega naerma õppinud.

Eestis ollakse valdaval seisukohal, et rahvasaadikud on eriti haige ja kuri rahvas. Sain aru, et naeruteraapia eesmärgiks oli see haigus taanduma sundida. Ja peab tunnistama, et see ka õnnestus. Kui energiaring lõpuks lagunes ja kilked Valges Saalis raugesid jäi vähemasti teraapias osalenud rahvasaadikutele näkku kleebituks kaunis naeratus. Nad olid nii ilusad! Ja see on ju ammu tõestatud fakt, et hea tujuga läheb töö libedamalt.

Rõõmsal meelel saidki läbi tehtud erinevate maksutõusude arutelud ja lugemised. Käib töö ja vile koos!​

Niimoodi naeratavana ja ilusana suundusid parlamendi liikmed istungitesaali, et jätkata tarkade otsuste tegemist ja ülivajalike seaduste vastu võtmist. Rõõmsal meelel saidki läbi tehtud erinevate maksutõusude arutelud ja lugemised. Käib töö ja vile koos!

Mida ma sellest nädalast õppisin? Arsti ei tohi karta ning oma probleemiga tuleb teadjamate poole pöörduda.

Aeg Riigikogus õpetas mulle seda, et kui kõvasti pingutada, on võimalik eestlasele naeratus näkku kleepida. Ja see püsib seal kohe mitu tundi. Ja et maksuseadused heatujulisele inimesele ei tundugi nii rõvedad.

Ning kui homöopaatiast kasu ei ole, siis kokalehtede närimine ei olegi niiväga halb lahendus.