:format(webp)/nginx/o/2024/12/03/16523547t1h81a9.jpg)
14 sendi eest Riigikokku palgatud Banaan annab ülevaate sellest, mis toimub parlamendis vabal nädalal, mil kõik saadikud valijatega kohtuvad ja roosa riigikoguhoone on tühi nagu pensionäri kilekott.
ELU25 ⟩ VAATA VIDEOT! Riigikogu Banaani reportaaž: tühjust täis parlament
Tervitused siit, Toompealt!
Lubage end algatuseks tutvustada – minu ristinimi on B.A. Naan ning ma olen pärit kaugest Kolumbiast. Aga siin sõbralikus Eestis olen ma kuulsust kogunud Marek Reinaasi Banaani nime all. See on suur au, et selline tubli Euroopa Liidu liikmesriik, on mind vastu võtnud lahkelt ja kehva ilmaga. Kuulsaks saamine käib Eestis lihtsamalt, kui Kolumbias narkokartellilt kuuli saamine.
Millal veel on mõni Kolumbia vili tööle palgatud Euroopa riigi maksumaksja eurode eest? Ma olin väga õnnelik ja uhke!
Minu lugu on lihtne, aga samaväärselt uskumatu. Nimelt pikutasin ma Rimi puuviljaletis ja olin tööl banaanina. Ehk minu ülesandeks oli olla võimalikult ilus, võrgutada mõni pereema ja jõuda mõne roosapõskse põhjamaise lapsukese smuutis kiudainete ja süsivesikute tervislikuks plögaks. Andsin endast parima, sest ma olen oma tööd alati väga tõsiselt võtnud. Suure ilusaks olemise käigus õnnestus mul aga hoopis võrgutada Marek Reinaas, kes osutus selle vapustava digiriigi parlamendi tubliks ja tähtsaks liikmeks.
Reinaas pakkus mulle hoopis teist laadi tööd: plögaks olemise asemel pidin ma hakkama parandama Riigikogu mainet läbi selle, et annan instagrammis (ja ka mujal) teada kogu tõde, mis parlamendis tegelikult toimub. Mind palgati kuluhüvitiste 14 eurosendi eest (see on minu kodumaal suur raha!) ja eriti uhke olen ma selle üle, et tegemist on riigi eelarvelise rahaga. Millal veel on mõni Kolumbia vili tööle palgatud Euroopa riigi maksumaksja eurode eest. Ma olin väga õnnelik ja uhke!
Tühjus. Täielik tühjus ja vaikus. Mitte kedagi. Mitte midagi. „Auuu! Kus te olete!“ Minu appikarje jäi vastuseta.
Ootasin oma esimest tööpäeva ärevusega. Tahtsin väga tööd teha ja mainet igakülgselt parandada. Esmaspäeva hommikul joonistas Juku-Kalle Raid mulle ette ette päikeseprillid, sest vaadates Reinaasi tundus talle, et parlamendis on kombeks käia päikeseprillidega. Arvestades siinset sulnist kliimat ja pidevat pimedust tundub selline komme igati arusaadav. Meil Kolumbias kaitstakse silmi päikese eest, siin Eestis tehakse seda pideva kaamose vastu. Loogiline.
Jõudsin Riigikogu imeilusasse roosasse majja täpselt õigeks ajaks. Olen kuulnud, et siinkandis hinnatakse täpsust ja töökust väga, mistõttu tahtsin kohe esimesel päeval paista silma erakordse täpsuse ja töökusega. Tahtsin olla oma ülemusele Reinaasile lojaalne kolleeg ja assimileeruda Eesti ühiskonda kiiremini, kui ida poolt tulnud töötajad.
Riigikogu fuajees olevad väravad tegid piiks ja ma olingi selles tähtsas templis, kus võetakse vastu selle väikeriigi kõik seadused, mis on aidanud ühiskonnal teha tiigrihüppeid ja viia inimesed viie rikkaima riigi hulka. Ja siis ...
... ja siis tabas mind üllatus. Eestlased pidid olema maailma kõige töökam rahvas, kelle vapile olevat kirjutatud: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Kuldsed sõnad. Ja ma kujutasin ette, et selle rahva saadikud on veel erakordselt töökad. Et neid tuleb tööst eemale ajada ihunuhtluse ähvardusel, et nad ei maga aga muudkui rassivad niikaua kuni kukuvad surnult maha süda täis armastust inimkonna ja oma rahva vastu. Mulle avanes aga hoopis teistsugune pilt.
Toompea loss nägi välja nägu hotell filmis „Hiilgus“, kus nurga tagant võisid jalgrattal välja vurada kaksikud või siis peast segi kamminud kirvega Jack Nicholson.
Tühjus. Täielik tühjus ja vaikus. Mitte kedagi. Mitte midagi.
„Auuu! Kus te olete!“ Minu appikarje jäi vastuseta. Õrn kaja väärika lossi laekaarte all.
Sattusin kergesse paanikasse – kas ma olin siiski olnud ebatäpne ja tulnud tööle valel ajal. Mis päev on? Mis kell on?
Tormasin kõigepealt Riigikogu istungite saali, aga seal oli hämar ja kergelt kopitanud lõhn. Tühjuses hõljus vaid kerge tolm, ei hingelistki. Rahvasaadikute sirgetesse ridadesse seatud lauad olid mahajäetud ning kurvad. Spiikri haamer vedeles tähtsalt aga laisalt Eesti kõige tähtsamal töölaual oodates Godo´d. Tundus, et seadusloome on seiskunud igaveseks. Uskumatu!
Tundsin end kõhedalt. Toompea loss nägi välja nägu hotell filmis „Hiilgus“, kus nurga tagant võisid jalgrattal välja vurada kaksikud või siis peast segi kamminud kirvega Jack Nicholson. Hiilisin sosinal kuulsasse Valgesse saali, kus võeti vastu tähtsaid külalisi ja enamasti plõksusid fotoaparaadid ja sumisesid kaamerad. Valges saalis seisid nukralt riigilipud ja ootasid paremaid aegu. Ei ühtegi rahvasaadikut, ei mingeid külalisi, ei ajakirjanikke ega tintlat. Vaikus hakkas kõrvadele käima. Ma oleksin rõõmus olnud isegi suvalise kummituse üle.
Sama jama koridorides, kus tähtsate endiste spiikrite paraadfotodel olevad tegelased vaatasid mind kurjalt ja põlgavalt. Ka toas, kus enamasti koguneb koalitsiooninõukogu, polnud koalitsioonist haisugi. Tolmu lõhn ja kriipiv vaikus. Kohvikus, kus Varro Vooglaiu andmetel istub katkematult minu massa hea sõber Juku-Kalle, polnud temast varjugi. Isegi kohvi, seljanka ja õllehais oli kadunud tühjusesse.
Mis on juhtunud? Kuhu töökad rahva saadikud on kadunud? Kas nad on end ära peitnud?
Mis on juhtunud? Kuhu töökad rahva saadikud on kadunud? Kas nad on end ära peitnud? Kas Eestis on vahepeal toimunud riigipööre ja parlament on laiali saadetud?
Järsku avanes kohviku kõrval asuva meeste tualeti uks ja sealt astus välja väikesekasvuline aga trullakas igati rõõmsameelne proua kahupäised juuksed uljalt püsti. Tal oli käes miski luud või hari. Nõid!
Ma hakkasin üle kere värisema, kuna voodoo on hirmus relv oskaja nõia käes. Sosistasin üle vabisevate huulte: „Olen Reinaasi Banaan ja pole midagi kurja teinud. Õigemini pole ma üldse midagi teinud. Palun kergemat karistust. Olen süütu!“
„Kohe näha, et sa oled süütu, Reinaasi Banaan. Ega sa muidu ei tuiaks siin mõtetult ringi,“ kostis daam lahkelt.
„Aga kus kõik on? Miks tööd ei tehta?“
„No miks ei tehta. Koristasin just peldiku ära, nüüd lähen suitsuruumi.“
Ei olegi nõid, koristajaproua hoopis. Taevale tänu!
„Meil on istungite vaba nädal. Riigikogu liikmed teevad tähtsat tööd põllul,“ lisas daam elukogenult.
Mis põllul? Kas nad kasvatavad kokat? Meil Kolumbias saadetakse lapsi põllule kokat kasvatama, kas teil teevad seda rahvasaadikud?
Imestasin: „Mis põllul? Kas nad kasvatavad kokat? Meil Kolumbias saadetakse lapsi põllule kokat kasvatama, kas teil teevad seda rahvasaadikud?“
„Rahvasaadikud teevad tööd põllul ja kasvatavad valijaid,“ kostis koristaja, haaras harja kaenlasse ja tegi vehkat jättes mind vaikusesse ja tühjusesse Eesti töökommete üle juurdlema.
Ühesõnaga, et kõik ausalt ära rääkida, siis oma esimesel töönädalal ei teinud ma muhvigi, jõlkusin mööda Riigikogu ringi ja tutvusin vana lossi saladustega. Sain teada, et parlamendi liikmed töötavad istungite vabal nädalal põllul ja kasvatavad valijaid. On ikka veider rahvas see Eestlased ja veel veidramad on nende saadikud.
VAATA VIDEOT KA SIIT: