SUURMEHE LAHKUMINE ⟩ Ühismeedias mälestatakse Fred Jüssit: sa läksid ja samas oled igal pool alles kogu oma olemise ilus

Loodusearmastaja Fred Jüssi ütles, et taevasse vaadates sattus ta umbmäärasesse ruumi, kus ei ole head ega halba. Foto: Filmikaader

Detsembrikuu esimesel päeval lahkus igavikuteele zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija Fred Jüssi. Ühismeedias jagatakse armastatud loodusmehest arvukalt mõtteavaldusi ja meenutusi. 

Fred Jüssi sündis 29. jaanuaril 1935. aastal Kariibi meres asuval Aruba saarel. Jüssi kolis koos ema ja vanema vennaga Eestisse 1938. aastal ja juba maast madalast vaimustas teda Eesti loodus. Kustumatu mulje jätsid sügisene lehesadu ja lumi. 1953. aastal asus Jüssi Tartu Ülikooli bioloogiat õppima ja lõpetas õpingud 1958. aastal.  

IN MEMORIAM 〉 Suri zooloog Fred Jüssi

Eesti president Alar Karis ütleb Facebooki postituses, et Fred Jüssi oli erakordne loodusmees, filosoof ja õpetaja, kes avas paljudele kauni looduse sügavama tähenduse ja õhutas meid ka niisama jõude molutama. «Fredi rahulik ja mõtlik hääl, tema austus elu ja looduse vastu ning oskus märgata ka kõige väiksemaid imesid jäävad kestma tema loomingus ja meie mälestustes,» ütleb Karis. 

«Head teed tähtede taha, kallis Fred Jüssi,» ütleb ajakirjanik Ingrid Peek. «Eesti üks kõige arukamaid inimesi on lahkunud igavikku. Õnneks jääb meile tema elutöö: mõtisklused, saated, raamatud, filmid, aga eelkõige erinevad rohked loodushäälte salvestused. Nende kohta rääkis Fred Jüssi, et paljud neist on tänaseks kahjuks ajaloodokumendid, sest inimene lihtsalt võtab üle ning loomulik vaba metsik loodus taandub meie kahmamise ees.

Oleme elanud õnnelikul ajal, et oleme saanud osa Fred Jüssi loomingust ja olemusest, erilisest sügavast ja avarast vaimsusest, elutarkusest,» kirjutab Peek. 

«Fred – mees nagu majakas,» ütleb bioloog Mati Kose. «Fredi unikaalne loodusetunnetus, selle talletamine pildis, helis ja tundlik lahtimõtestamine sõnas on midagi erakordset ja püsima jäävat. Minu jaoks ta jääb selleks majakaks, mille järgi kurssi sättida ja inimeste tegudes mõõtu võtta! Majakaks, mis loodetavasti särab üle põlvkondade, juhatab ja näitab valgust läbi suure looduse ja inimhinge saladuste ja müsteeriumite.»

«Tänades tema elutöö eest Fred Jüssit, kellelt olen minagi oma nime saanud, jagan uuesti tema nimelugu,» ütleb ajaloolane ja nimeteadlane Fred Puss.  

«Paljudele on meelde jäänud Fred Jüssi elutarkus võtta aega molutamiseks. Tema eeskujul tõdesime, et molutada on kõige parem looduses, inimkeskkonnast eemal, mõne ojakese kaldal, mõne osmiku varemete juures. Just sellises kohas on molutamine kõige tulemuslik. See polekski justkui molutamine, vaid akude laadimine, vaikselt, kedagi häirimata, hoomates samal ajal enda ümber toimuvat kõige tillemate pisiasjadeni, nagu sajandivanused elumustrid palgiotstel või läbi kõdulehe tärkav tulevane põlispuu.»

«Tuleb tõdeda, Sulle läks korda Eesti loodus nii väikese kui ka suure algustähega. Uut Fredi aga paraku vist ikka ei tule, ajad on muutunud,» ütleb ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja Toomas Kukk.  

Vaimulik Jaan Tammsalule meenub Fred Jüssiga seoses järgmine lugu: 

«Meenus, kuidas kord koos temaga umbes samasugusel aastaajal Anu Raua juurde sõitsime, selleks et võtta aega koos olemiseks. Olime mitu päeva. Ajasime juttu, tegime lõket, vaikisime. Ühel hetkel hakkasin rääkima siis, kui Fred pisikese pausi tegi. Tundsin Anu kätt oma käel ja kuulasin tema vaikset lauset: «Fred räägib!» Jäin vait ja Fred luges järgmise Aleksander Suumani luuletuse. Hiljem võtsin kitarri ja panin lauale mõnede laulude sõnad. Fred tõusis ja läks. Hetke pärast oli ta tagasi, suupill peos ja hakkasime koos muusikat tegema,» meenutab Tammsalu.

«Kuulake vee vulinat ja tarkade juttu! Ja jutukatel tasub end aeg-ajalt tagasi hoida ja kuulata, sest Fred räägib, vesi voolab... Nii palju on sellist, mida on mõistlik kuulata, vaadata. Fredile mõeldes meenub üks Led Zeppelini laul, milles on sõnad: «Kui mu tiivad mind alt veavad, siis tule mulle vastu uue tiivapaariga. Jumal, vii mind koju.».»

Kirjanik Epp Petrone avaldab, et tema jaoks oli Fred Jüssi nagu isafiguuriks ja kindlasti oli ta hea sõber. «Kõige viimases kõnes kordas ta ühte asja: «Ma olen praegu nii õnnelik, ilus madal päike paistab.» Mu kõige värskem raamat on tegelikult inspireeritud jutuajamis(t)est Frediga ja pühendatud temale, lapsepõlv möödus tal ju lõunamere saarel, siis tuli ta Eestisse ja jäi ootama seda, millest kõneldi. Suurest valgest rahulikust lumest. See oli üks tema elu esimesi looduskatarsiseid, kui ta nägi oma elu esimest lund,» kirjutab Petrone. «Oi, kui palju on ta mulle õpetanud! Ma olen tänulik elule, mis mind Frediga kokku viis,» tunnistab ta. 

«Varasügisel oli ta pohli korjamas, Hiiumaa metsas kännu peal istumas, kui helistasin. Ja ta ütles, et teda ei huvita mitte miski muu kui see seisund, see hea olemine seal metsas. Ütles ka seda, et ta ei tea, kas uut kevadet näeb. «Aga ma olen sellega rahul, ma olen õnnelik.»»

«Ja saabuski vaikus... Jumalaga, mu titeea naabrimees Tina tänavast,» ütleb kirjanik Kati Saara Murutar.

Eha Täht, kelle kodu seina ehib Fred Jüssi foto «Märtsivalgus», ütleb järgmist: «Mul on olnud suur privileeg saada osa tema vastutulelikkusest ja külalislahkusest selle pildi üleandmisel tema kodus. Fred Jüssi on kindlasti olnud mind üks enim inspireerinud Mehi, ta oli üks neist, kes tabas ära selle, mis tegelikult on. Ja ma usun, et läbi tema lugude olen ka ise lähemale jõudnud sellele, mis päriselt on, ikka suunda hoides ja molutamist au sees hoides. Sa läksid ja samas oled igal pool alles kogu oma olemise ilus. See on ilus ja valus korraga. Aitäh.»