ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kas rumaluse osakaal on maailmas tõesti nii suur? Veel suurem, väidab Jüri Liiv.

Raamaturiiul aitab, kui seal olevat kasutada Foto: Eleri Muhkel

Juku-Kalle Raidile jäi kirjastuse poolt saadetuna ette Jüri Liivi teos planeedi populatsioonist, keda ta järjekindlalt kambaks lollideks kutsub. 

Jüri Liiv "Inimrumalusel pole piire" Hea Lugu 2024, 304 lk. Žanr: Lapiku Marsi teooria

Jüri Liiv sai Eestiaal tuntuks eelmisel aastal, mil ta avaldas raamatu rohepesust, mis peksab üsna metoodilise järjekindlusega sodiks kõik "käibetõed", mis maailma noorte paduroheliste totrate aktivistide peakestes ringi hullavad – nood mökerdavad näiteks näitustel klassikalisi pilte värvide ja tomatipastaga ("protestiks kapitalismi ja nafta vastu" muidugi).

Siinne raamat räägib mõõtmatust inimlollusest, mille olevat ära defineerinud Einstein. Tema oli nimelt kindel, et kaks asja on lõputud: inimeste lollus ja universum, ehkki universumi lõputuses ta nii kindel ka ei ole. Ka muusik Frank Zappa seletas, et maailm koosneb kahest põhilisest komponendist – vesinikust ja rumalusest.

Jüri Liivi raamat "Inimrumalusel pole piire" Foto: arhiiv

Lolluse ja tarkuse eraldamine on kaelamurdev

Nüüd on siis ilmunud raamat kõikehõlmavast inimrumalusest. Üsna tantsuliselt kirjutatud pealegi.

Lolluse ja tarkuse üksteisest eristamine on muidugi üsna kaelamurdev ülesanne, aga ajalugu näitab meile, et padulollid saavad sellega hakkama mängleval kergusel.

Nimelt oskavad lollid kohe teaduslikult ja ahvikiirusel ära määratleda kõik keerulise, näiteks, kes (peale nende enda) on täielik imbetsill, kes puha idioot, kes vaimne hälvik, kes padulollakas, kes uskumatult rumal ning kes absoluutne dibiil.

Neid täie enesekindlusega esitatud teaduslikke termineid võib iga avatud silmadega inimene kohata kõikide maailma artiklite alt kommentaariumis; aga selline uljas klassifitseerimine levib ka blogides, igasugustel sotsmeediakontodel ning mujal – kiiremini kui pritsib laiali ventilaatorisse visatud sitt.

Nimelt oskavad lollid kohe teaduslikult ja ahvikiirusel ära määratleda kõik keerulise.

Kuna kõik asjad maailmas peavad olema tasakaalus, siis eeltoodud termineid kasutavad tegelased ise on väga targad, haritud ja valdavad enda kinnituse järgi alati "iidseid teadmisi".

Lollide nimekiri

Siinkohal meenub paratamatult prohvet Priskilla, keda oli au tunda ja kes oli samuti ühe saetõmbega võimeline ühiskonna justkui puuhalu hinnanguliselt paljudeks seibideks tegema. Isiklikult kutsusin ma Priskillat Issanda Jumala Täievoliliseks Suursaadikuks Eesti Vabariigis, mille vastu ei olnud prohvetil midagi, ükskord lubas ta suuremeelsushoos mind isegi meediaministri kohale panna. Seda imelist ministeeriumi polnud olemas siis ja ka hiljem jäi see huvitav ministeerium loomata.

Kõik Riigikogu liikmed olid Priskilla käsitluse järgi nii lollid, et ainult vaata ja imesta.

Aga ühel jumalale meelepärasel päeval, mil allahi armulikkusel polnud piire, see juhtus 1994. aastal, kalpsas prohvet ligi nagu sääske püüdev konn ning ulatas tähtsa paberitüki, millel olid kirjas kõik 101 Riigikogu liiget pluss valitsus. Ent mitte ainult nimekiri, vaid oluliste lisanditega.

Kõik Riigikogu liikmed olid Priskilla käsitluse järgi nii lollid, et ainult vaata ja imesta.

Millised epiteedid!

Et ilmarahvas hakkaks taipama, millise lurjuste kambaga on tegu, oli Priskilla tõmmanud iga nime taha pika mõttekriipsu ning lisanud põhilise iseloomustuse, hinnangu vaimsele tervisele ühes muu oskusteabega. Ja see oli üsna ropp ning otsekohene.

Näiteks Mart Laari taha oli kirjutatud: "Vana m...nn, juutide käsilane". Oma õiglase osa said kõik: Eiki Nestori taga ilutses "persevest", Mart Nutt oli "ilge t...rapea" jne jne.

Miskipärast aga eraldus sellest fekaalisupist üks tegelane, nimelt Koit Pikaro, kelle kohta Priskilla ütles: "tark mees, tubli võitleja".

Miskipärast aga eraldus kogu sellest fekaalisupist üks õilis tegelane, nimelt Koit Pikaro, kelle kohta Priskillal oli teatada järgmist: "tark mees, tubli võitleja". Muuseas sihandne nimekiri on mul tänaseni alles, peaks ära raamima.

Ega lolli kirvega ei püüa!

Jüri Liiv käsitleb oma teoses igasuguseid napakaid, aga see kõik tundub ikkagi kuidagi ülilihtsustatud. Umbes samasugune nagu napakatel, kes diagnoose annavad. Liivi juttu on igati muhe lugeda ja ta oskab kõike kenasti ning ka naljakalt argumenteerida, aga kahtluseuss närib hinge: kui lollakaid nii lihtne paljastada oleks, siis ei eviks nad meie ühiskonnas ometi sedavõrd suurt mõjujõudu.

Ega põmmpea Teaduste Akadeemia dispuuti vabatahtlikult ei roni – juba lollile iseloomuliku enesesäilitamistungi ning ettevaatlikuse pärast.

Siin see konksuke ilmselt peitubki: ega lolli kirvega ei püüa! Ega jobu niisama lõksu ei lähe! Ega põmmpea Teaduste Akadeemia dispuuti vabatahtlikult ei roni – juba lollile iseloomuliku enesesäilitamistungi ning ettevaatlikuse pärast.

Peale selle – võin Liiviga kasti konjaabli peale kihla vedada, et pooled sotsmeedias ringituulutavad tropid kirjutaks igasugustele raamatus toodud definitsioonidele alla, jagamata absoluutselt, et jutt viitab neile endale. Nii et lollide kaardistamine on üks väga keeruline asi.

Laena tükike mõistust!

Maailmas leidub vähe lolle, kes oma totruse otsekoheselt üles tunnistaks ning – ausalt öeldes – sellisel juhul sigineb vägisi mõte, et äkki ei olegi loll, kui saab aru, et pole kõige targem?

Siin võibki kukalt kratsima jääda, et mida Helme silmas pidas? Kas see oli ülestunnistus või appikarje?

Jaa, tibukesed, raske on nede hinnangute ja paikapanemistega. Kohe meenub, et näiteks Mart Helme on kirjutanud laulu "Laena mulle tükike mõistust" – seda esitas ansambel Fix 1970ndate alguses.

Siin võibki kukalt kratsima jääda, et mida Helme silmas pidas? Kas see oli ülestunnistus, appikarje, soov sooritada kaubanduslik tehing ja maksta laenatud mõistusetükike hiljem intressiga tagasi? See on vastuseta jääv probleem, sest Taat Helme vastas ise küsimusele, et mida ta ülaltoodud viisiubinaga mõtles, täiesti otsekoheselt: "Mina ei mäleta üldse, et ma oleks sellise laulu kirjutanud!"

Kuidas asja süstematiseerida?

Võibolla on lollakatest tõepoolest kergem rääkida siis, kui sa nad nii-öelda ära süstematiseerid? Et lamemaalased lähevad ühte kausta, iidsete tulnukate sõbrad teise, juutide vandenõu igapäevased tunnistajad kolmandasse, vabamüürluse riugastes veendunud neljandasse toimikusse jne?

Võibolla on lollakatest tõepoolest kergem rääkida siis, kui sa nad nii-öelda ära süstematiseerid?

Ent ka see pole akadeemiliselt eriti pädev, kuna paljud spetsialistid pretendeerivad oma lõputute salateadmiste tõttu paljudesse kaustadesse korraga – ja lihtsalt väga raske oleks leida valdkond, kus nad end koduselt ei tunneks ja millest pikemalt pajatada ei võiks.

Lollid on põnevad

Samas võib kindla peale väita, et Liivi kollektsioneeritud inimlolluse aabitsa peakangelased – lollid inimesed – kujutavad endast äärmiselt põnevat nähtust.

Aegajalt, kui tundub, et kõik on justkui OK ja kuidagi mõistuspärane, tasub mõni neist üles otsida ja teda väheke kuulata või lugeda.

Otsemaid pääseb kergendusohe huulilt: ei, kõik on korras, idikad pole kuhugi kadunud, vaid levitavad oma põhjalikke teadmisi universumist ja kõige sellega kaasnevast siiani ülehelikiirusele läheneval kiirusel ning nutitelefonide võimsuse kasvamisel purustavad selles ka isiklikke rekordeid.