:format(webp)/nginx/o/2024/11/18/16493533t1h0ec5.jpg)
See jutt puudutab edukat majandust õige vähe, ütleb Juku-Kalle Raid. Ja neid lolle aga üldlevinud müüte samuti, et «kui sul läheb halvasti, mõtle, kuidas Coca-Cola müüs esimesel aastal kõigest 25 pudelit». Küll aga puudutab see reklaami ja jõulusid, ülemaailmset pohhuismi ning autori ja tema sõbra katset oma eesnimi ametlikult Coca-Colaks muuta.
Alljärgneva meenutuse kergitas ajusopist esile «lihtsate ameeriklaste» pahameel, mis vallandus kõikjal USA meedias (sotsmeediast rääkimata), kui Coca-Cola tuli 2024 aasta lõpul turule oma tavapärase pühadekampaaniaga, mille oli loonud aga hoopis AI, mitte igasugused «kunstnikud ja loovikud», nagu klassikalise ja turvalise pudelis peresõbra soe turundamine nõuaks.
Tekkis mõte, et võiks ka endale mõne vahva nime võtta. Ja kaassaatejuhile Kivisildnikule samuti.
Sisuliselt näitab see, kuidas suur osa jõukamast maailmast ei adu üldse, mis meie planeedil toimub, sest limpsireklaam on arusaadavam, lähedasem ja kodusem kui konfliktid, sõda või mõni miljonit surnut kusagil «kaugel». Käed eemale punasest jõuluvanast ja tema joogipudelist!
Coca-Cola on korduvalt tunnistatud maailma enimtuntud kaubamärgiks, kindel kraam. Ka meist oleks võinud Coca-Cola saada. Ja siin ei mõtle ma mitte Eestit, vaid ennast ja Sven Kivisildnikku. ETV telesaate Tegelikkuse Keskus raames.
/nginx/o/2024/12/28/16567564t1h7efa.jpg)
Enne kui ma kõik ausalt ära räägin, mis siin Eestis 20 aastat tagasi juhtus, kui ma üritasin koos Sven Sildnikuga (luuletajanimi Kivisildnik) oma eesnimesid perekonnaseisuametis ETV valvsa kaamera saatel Coca-Colaks muuta, pöördume veel korraks kokakoola brändi kui ükskõikse ning igavesti naeratava kodurahu etaloni juurde. Nii.
Et Coca-Cola Baltikumi haru juhina töötas mu hea sõber, palusin tal USA peakontorist vastava loa hankida.
Olen koos Ivo Linnaga (Herbert Murdi produtseeritud Kanal 2 telesaate «Ivo Linna Ameerika lugu» raames) isegi kord seda apteeki väisanud, kus seda alati naeratavat jooki turundama hakati – nimelt Vicksburgi linnas. (Vastav saatesari on duomeediast leitav). Tegime seal pimetesti, et kumb on parem – kas Coca või Pepsi.
Selgus, et ei mingit vahet.
Coca-Cola sünniaastaks loetakse 1886. aastat (pudeldamist alustati 1896). Kindlasti ulatas Coca oma algusajal tulevaste sõprade jaoks abikäe: rüübe sisaldas kokaiini (kuni aastani 1903, 250 mg liitri kohta) – nii et karastusjoogi sissekallamisest sai kindlasti šikima laksu kätte kui toonasel ajal ülilevinud moonshine'i elik puskarit rüübates. Ja ei maksa oletada, justkui see osa klientide tähelepanu poleks pälvinud.
Aga 2004. aasta lõpul tuli sõber Hardo Aasmäe ja teatas, et kaugel Aafrikamaal Senegalis toimetab ringi sihukene minister, kelle nimi on Telefon Kuku. Mustade komme ennast tehnikasaavutuste järgi nimetada on üldteada.
Kuna tegin parasjagu ETV-s saadet «Tegelikkuse KesKus» (ETV-sse kutsus mind selle toonane juht Ilmar Raag), tekkis mõte, et võiks ka endale mõne vahva nime võtta. Ja kaassaatejuhile Kivisildnikule samuti.
Siis aga muudeti nimeseadus ära. Poleks seda tehtud, kirjutaksin seda lugu Coca-Cola Raidina.
Just samal ajal lajatati taaskord uudisega Coca-Cola erakordsest tuntusest, nii ei tulnud nime kaugelt otsida.
Et Coca-Cola Baltikumi haru juhina töötas mu hea sõber, palusin tal USA peakontorist vastava loa hankida, et võime endale Coca-Cola nimeks võtta. Et oleks Coca-Cola Raid ja Coca-Cola Sildnik. Positiivne vastus saabus õige ruttu. Filmisime Coca-Cola kontoris, kuidas meile luba üle anti ja kuidas me seejärel perekonnaseisu ametisse purjetasime, et uued nimed ära regada.
/nginx/o/2024/12/28/16567565t1h7782.jpg)
Perbüroos lükati meile aga nina alla ankeet, kuhu pidi kirjutama, et miks kaks normaalset (?) eesti meest endale Coca-Colat nimeks soovivad. Kivisildnik kirjutas, et ta on oma eesnime Sven tõttu juba lapsest saati kannatanud, kõik muudkui peksavad ja narrivad – isegi rahvusringhäälingu intelligendid. Ja et tal on kõrini. Coca-Cola aga tagaks nimena turvatunde.
Õpetuse iva seisneb aga selles, et ajastus on väga tähtis, häid mõtteid ei maksa maha magada.
Mina jälle pajatasin, et olen kuulnud, kuidas Coca-Cola on inimesele hirmsasti kahjulik ning võtan nime puhtalt rahvaharioduslikel eesmärkidel. Et kui jood liiga palju Coca-Colat, saab sinust samasugune nagu see Juku-Kalle.
Avaldus võeti kenasti menetlusse, valmistasime ennast mentaalselt juba passivahetuseks ette.
Siis aga muudeti ära nimeseadus ja meie kaunil kavatsusel oli kriips peal. Muidu kirjutaksin seda lugu Coca-Cola Raidina.
Õpetuse iva seisneb aga selles, et ajastus on väga tähtis, häid mõtteid ei maksa maha magada, vaid proovida kohe ära realiseerida. See kehtib ka meie armsa Eesti kohta. Nii et – edukamat uut aastat!
/nginx/o/2024/12/28/16567567t1hf541.jpg)
(:) KIVISILDNIK:
Pöördudes homoseksuaalsete ja feministlike lugejate poole, kes ei saa aru muust kui süstlaõnnest ja kliimakatastroofist, on väga raske mõne sõnaga selgitada, miks ma nii hea kirjanik, nii populaarne teletöötaja ja mitmekordne maailmameister olen. Toon ühe konkreetse näite, mis aitab ehk tegelikkuses orienteeruda.
Näide järgmine, sai kunagi tehtud lehte KesKus – see ilmub Juku-Kalle juhtimise all siiani – ja lehe TV versiooni ETVs, küllap oli menuka projekti nimi Tegelikkuse Keskus, kuidagi nii. Olime Juku-Kallega Vene poliitikute, Iraagi sõja vastu ja pilkasime kubemekunstnikke. Üldse igasugused töllakad said korralikult kütet alla. Oli ka huvitavaid ideid - see et võtta endale nimeks, eesnimeks muidugi, narkokaubandusest väljakasvanud karastusjoogi Coca-Cola kaubamärk.
Juku räägib, kuidas see kõik oli, väga naljakas tundub, aga midagi ei mäleta, peaaegu mitte midagi. Nime vahetamise kontorit mäletan uduselt, mingid türblid olid seaduse ära rüvetanud, inimestelt kõik vabadused ära võtnud ja meid visati sisuliselt välja. Coca-Cola kontorit jälle üldse ei mäleta. Sealt ei olevat välja visatud. Oli geniaalne projekt, ikka täiega toksiline.
Aga jah, Juke mäletab paremini, temalt küsite, kui midagi jääb arusaamatuks. Nüüd tuleb loo moraal, Navitrollast tegime Jeesusburgeri, naelutasime kunstniku korralikult kahe risti vahele, panime pähe salatilehe ja korralikult ketšupit muidugi ka. Jälle tase, kui teed selliseid häid asju ja palju ja kogu aeg ja muud ei teegi, siis oledki kõva tegija.
Asi on surematus hinges, mälu ei ole nii oluline – lugesin just Piiblit, seda kohta, kus Saulus paneb Damaskuse poole ja mingi afrokastraat ristitakse Palestiina tühermaal ära ja laserkiir lastakse taevast alla ja see teeb Sauluse silmist puhta pimedaks. Väga tuttav tuleb see kõik ette, aga täpselt ikka ei mäleta. Aga kuskilt sealt see tuleb – surematu hing ja tase ja kohe läheb kõik pimedaks ka. Lõpp.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)