ELU25 ⟩ Aarne Seppel: kas hea riik võiks meie lapsed päästa kurja nutiseadme eest?

Saatan ja mobla last peedistamas Foto: Ai

HAKKAME AGA JÄLLE KEELAMA? Postimehe toimetaja Aarne Seppel keerutab käes nutitelefoni ja meenutab, et sihandse aparaadi kasutamise soovib mõnigi seltskond koolides ära keelata. Ikka laste nimel.

Miks on nii, et läbi ajaloo on kiputud hoomamatuid asju esimese hooga ära keelama, selmet püüda üht või teist nähtust mõista? Kusjuures keelajad on sageli võhikud, kes suruvad oma tahet peale jõuga ja püüavad seejuures veenda nii ennast kui teisi, et käsud ja keelud on kõigi hüvanguks.

Kas hea riik reguleeriks halba nutitelot?

Viimane keelamiskihk on jõudnud koolidesse, mis peaksid ideaalses maailmas olema mobiilivabad alad. Ja kuigi avalikult räägitakse üldiste reeglite kehtestamisest, jätab see siiski keelustamise mulje. Kusjuures argumendid, millele nii eksperdid kui paljud lapsevanemad toetuvad, on ju head ja õilsad. Täpselt sama head ja õilsad nagu need, millest räägitakse suhkrumaksu, alkoholi- ja tubakapoliitika puhul. Kõik ikka selle nimel, et kaitsta Eesti ühiskonda – eriti neid noorimaid ühiskonnaliikmeid – kurja eest.

Lisaks on teadlased tuvastanud, et eelkooliealiste laste kõne võib nutiseadmete liigse kasutamise korral jääda palju vaesemaks.

Mis puudutab nutiseadmeid, siis ei saa salata, et neis sisalduv võib tõepoolest sõltuvust tekitada ja päris kindlasti avaldab see suurimat mõju lastele. Lisaks on teadlased tuvastanud, et eelkooliealiste laste kõne võib nutiseadmete liigse kasutamise korral jääda palju vaesemaks. Selles on kindlasti oma tõetera, sest kuigi telefoniekraani süvenenud maimuke ei esita vanematele kuuetuhandendat korda tüütut miks-küsimust, ei saa tema sõnavara ja suhtlemisoskus areneda, kui keegi temaga ei räägi.

Nõnda soovitaksegi nüüd, et hea ja hooliv riik tuleks ja reguleeriks, kes millal ja kuidas võib või ei või ninapidi telefonis passida.

Kuidas "võimalusest" saab "kohustus"

Riik – see tänapäeva maailma võimsaim repressioonimasin. Vaja on vaid tahtmist ja volitusnormi. Samas on Riigi Teataja täis keelde-käske, seadusepügalaid, mida keegi mikski ei pea ja millest mööda vaatamise korral ei juhtu mitte midagi.

Pealiskaudne vestlus sihtgrupiga näitas, et ega lapsukesed ise keeldudest ja piirangutest liiga hästi arva.

Ma pole üldse kindel, kas riik on valmis tungima oma repressioonidega koolidesse, kus on seni üsna sõltumatult omi asju aetud, ja kas mobiilivabadus koolides tänapäeva ühiskonna tingimustes oleks üldse võluvits. Seda enam, et näiteks e-kool ei ole enam ammu võimalus, vaid sellest on saanud kohustus. Seda ka algklassides. Rääkimata klassitšättidest, kus lisaks lobale vahetatakse ka kiiret ja päriselt vajalikku infot.

Kui üteldakse, et paljudes Eesti koolides ei ole nutiseadmete kasutamine koolipäeva jooksul üldse reguleeritud, siis jäetakse ülbelt kõrvale need koolid, kus see on ise, riigi abita juba reguleeritud. Päris ühtse üleriikliku reegli puudumine annab koolidele pigem võimalusi juurde. Rääkida saab nii lastega kui nende vanematega ja koolipere võib ka isekeskis lahendusi pakkuda. Kooli enda kehtestatud reeglit on alati lihtsam rakendada kui korraldust, mis on tulnud kuskilt kõrgelt.

Kuhu jääb kodu?

Pealiskaudne vestlus sihtgrupiga näitas, et ega lapsukesed ise keeldudest ja piirangutest liiga hästi arva. Mulle jäi mulje, et rangete reeglite kehtestamine mõjub arendavalt slikerdamis-, peitmis- aga võibolla isegi valetamisoskusele. Eks seegi ole sotsiaalne pagas, mida on eluks tarvis, aga peab seda siis just koolis omandama?

Aga kas on aus nõuda lapselt midagi, mille puhul täiskasvanud ise väga kehva eeskuju annavad?

Selle kõige üle juureldes turgatas pähe, et kuidagi on avalike kirjade tuhinas jäänud kahe silma vahele kodu. Kas keskkond, kus laps koolivälisel ajal viibib, toetab nutiseadmete piiratumat kasutamist? Pigem mitte. Ei ole vaja hakata nüüd kohe süüdistavalt näpuga siia-sinna näitama, aga kas on aus nõuda lapselt midagi, mille puhul täiskasvanud ise väga kehva eeskuju annavad? Lapsel pole ju vahet, kas täiskasvanu loeb uudist, suhtleb sõbraga, teeb hädavajalikke tööasju, skrollib lõputut sotsiaalmeediat või mängib napakaimat mängu.

Mitte nii sihikindlalt, aga siiski järjepidevalt süüdistatakse nutiseadmeid ka laste keskendumisraskustes ja kehvas lugemisoskuses, mille vältimatud tagajärjed on taas kesine sõnavara ning tõik, et keel jääb aina lamedamaks, vaesemaks. Kindlasti on selles süüdistuses oma iva, aga kogu tõde seal arvatavasti siiski ei peitu.

Vanad taustsüsteemid enam ei tööta

Eesti kirjandusõpetuse püha graal ja puutumatu nimbus on kohustuslik kirjandus. Mulle ja väga paljudele mu sõpradele tundub raamatute lugemine elementaarsena. Aga kas me poleks raamatuile eelistanud nutiseadmeid, kui need kaheksakümnendate alguses olemas olnuks? Minu trauma ei olnud doomscrolling, need olid «Klaasikillumäng» ja «Siil udus».

Arvutimängude või multikate põhjal kirjutatud raamatuid on lapsed nõus ostma suisa oma raha ees.

Raul Rebane on rääkinud, kuidas ta mõtles sõpradega välja eestlase definitsiooni: eestlane on see, kes oskab une pealt tsiteerida «Kevade» esimest lauset. Ma arvan, et varsti on vaja hakata otsima uut definitsiooni ja mitte sellepärast, et «Kevade» oleks enam kui 110 aastaga kuidagi kehvemaks muutunud, vaid sellepärast et maailm on eest ära liikunud.

«Kevade» taustsüsteemist ei ole tänapäeva lastel enam pikema seletuseta võimalik aru saada. Isegi köstri kui sellise selgitamiseks kulub hulk aega.

Kas keegi on uurinud, kui paljud kohustusliku kirjanduse teostest on kirja pandud sel sajandil? Ega «Kalevipoeg» või «Tõde ja õigus» sellepärast veel mõistetavamaks ja paremaks muutu, kui nendega aastast aastasse tuima järjekindlusega lapsi peksta. Tehisaru suudab muide kummastki üsna adekvaatse sisukokkuvõtte moodustada ja selleks on vaja vaid küsimus kirja panna.

Nohkar nõid ja totter seriaal

Muidugi mõista ei tee ma ettepanekut, et koolis ei sunnitaks enam lapsi lugema, küll aga ei teeks paha, kui lugemisharjumust tekitades vaadataks natuke lugejate taustsüsteemi. Arvutimängude või multikate põhjal kirjutatud raamatuid on lapsed nõus ostma suisa oma raha eest ja loevad neid rõõmuga kasvõi inglise keeles. Need huvitavad noori, sest oskavad tänapäeva maailmaga suhestuda ja samastuda. Võibolla ei peaks alati lastele tugevama õigusega peale lendama?

Üks näide elust enesest. Varajasemas tiinekaeas oli vanema lapse soov kohustuslikku koolikirjandust lugeda nullilähedane.

Raamatust paremat unerohtu polnud võimalik välja mõtelda, sest umbes kolmveerandi lehekülje järel magas laps alati õiglase und, sõltumata asendist, asukohast ja kellaajast. Lugemisharjumusega pere vanemad olid mures, sest abi polnud heast ega halvast.

Raamatust paremat unerohtu polnud võimalik välja mõtelda, sest umbes kolmveerandi lehekülje järel magas laps alati õiglase und.

Lõpuks tegi ta vabatahtlikult klassiõega kokkuleppe, tema on nõus läbi lugema Harry Potteri sarja esimese raamatu, kui klassiõde vaatab ära «Sõprade» esimese hooaja. Paar päeva hiljem tuli laps pool üheksa õhtul oma toast välja ja peaaegu röökis: «Issi, ma pean kõik Potterid saama. Kohe!» Seda ei lasknud ma endale muidugi kaks korda ütelda, sest kui laps tahab raamatut, siis ta peab selle saama.

Kuni sinnani oli Harry Potter olnud üks mõttetu prillidega nohkar nõid. Ja telefon ei muutunud talle sellepärast vähem vajalikuks.

Kohaneda ei mõista just täiskasvanud

Kahtlemata on nutiseadmed toonud tänapäeva ühiskonda enam muutust ja määramatust, kui tõid omal ajal televisioon ja isegi esimesed personaalarvutid. Ka kettaga telefon oli mõeldud eelkõige suhtlemiseks ja see ei ole kuhugi kadunud: muutunu on lihtsalt viis, kuidas omavahel suheldakse.

Vanemad on harjunud, et telefon tähendab numbri valimist ja artikuleeritud kõnet. Mitte ainult lapsed, aga ka paljud täiskasvanud noored eelistavad pahatihti teistsugust suhtlusviisi. Tõenäosus, et telefonikõne jäetakse vastu võtmata, aga sõnumile reageeritakse kohe, on väga suur.

Tänapäeva noortele ei ole telefon lihtsalt elu mugavamaks muutev abivahend, vaid pigem kehaosa.

Nagu Eesti paljukiidetud või -kirutud e-riigis hakatakse alles praegu tasakesi mõistma, et digitaalne dokument ei pea ilmtingimata peegeldama paberdokumenti, nii tuleks meil leida ka mooduseid, kuidas arendada laste väljendusoskust meetoditega, mis on natuke nüansirikkamad kui otsus asjad lihtsalt tugevama õigusega ära keelata.

Tänapäeva noortele ei ole telefon lihtsalt elu mugavamaks muutev abivahend, vaid pigem kehaosa, tükike identiteedist. Steve Jobsi 2007. aastal turule toodud ja esialgu algeline vidin ei kao sellepärast veel ära, et tänapäeva täiskasvanud ei mõista sellega piisavalt hästi kohaneda.