:format(webp)/nginx/o/2024/11/12/16481110t1h429d.jpg)
10. novembril on ajaloos toimunud mitu Nõukogude Liidu jaoks vinget tähtsündmust. Esiteks – juba 1917. aasta 10. novembrist tähistati miilitsate päeva ning samal päeval, 1982. aastal, viskas proteesid nurka Nõukogude Liidu tudisev ja kõnepuldis arusaamatuid vaalahäälitsusi kuuldavale laskev isa, kallis Leonid Iljitš. Selle kõigega on seotud ka Eesti punkmuusika ajalugu.
"Miilits ja punkar, sõbralikult näe, ulatavad teineteisele nüüd käe", laulis Villu Tamme ja JMKE 1989. aasta kassetil "Külmale maale" perestroika tingimustes. Veel paar aastat enne kujutas ilmselt just miilitsate organisatsioon punkaritele kõige suuremat peavalu.
Miilits (vene keeles милиция) oli korrakaitseorganite nimetus NSV Liidus ja mitmes endises Varssavi pakti riigis. Vaadates organisatsiooni asutamispäeva, taipab igaüks, et miilits ning oktoobrirevolutsioon kuuluvad kokku nagu Lenin ja Krupskaja. Miilits asutati päev pärast võimu ülevõtmist punaste poolt, 10. novembril (28. oktoober vana kalendri järgi) 1917 – ametliku nimega Tööliste ja Talupoegade Miilits.
Tõenäoliselt on mentniisiis poolakeelse politseiniku ja ladinakeelse peenise sulam.
NSV Liidus oli miilits sõjaväestatud organisatsioon. Üldiselt tunti miilitsaid rohkem läbi halvustava hüüdnime "ment".
Kust on see sõna etümoloogiliselt pärit? Ega päris ühest vastust ei leia.
/nginx/o/2024/11/12/16481115t1h13ac.jpg)
Suur osa keelespetsialistidest arvab, et see pärineb poolakeelsest sõnast menda, mis tähendas politseinikku. Tähenduses uurija kasutati sõna ment N.Popovi andmetel Venemaal kindlasti juba 1912, toona veel halvustav tähendus tõenäoliselt puudus. Ent 1927. aastal fikseeris V.Potapov, et sõna ment kasutatakse militsionääri hüüdnimena – ning juba iroonilise alltekstiga. On olemas teooria, et mendi teine juurikas viitab ladinakeelsele sõnale mentula – peenis. Tõenäoliselt on ment niisiis poolakeelse politseiniku ja ladinakeelse peenise sulam.
Ment ehk miilitsatöötaja on folkloori varasalve jätnud sadu tuhandeid anekdoote. Vene folkloristid on ende korjamisel ikka eesrinnas, pole ka midagi imestada. Ment on käpardlik, saamatu, paduloll, samas ka omakasupüüdlik ja ahne ning teinekord ka lihtsalt tõpralik tüüp.
Paljud ju mäletavad anekdooti miilitsa ajust, millel oli vaid üks kurd – ja seegi vormimütsi jälg. Või pajatust kahest nutvast miilitsast Moskva tänavanurgal, kellel on miilitsakoer Muhtar kadunud. Ning kui möödakäija lohutab, et tark loom, küll leiab jaoskonna ise üles, hakkavad miilitsad veel kõvemini nutma: "Jaa, Muhtar küll! Aga meie?"
10. NOVEMBER 1982. Moskva oblastis Zaretšjes sureb Nõukogude Liidu riigipea Leonid Iljitš Brežnev. 10 kuud varem on teismelise Hendrik Sal-Salleri punkbänd Generator M loonud laulu pealkirjaga „Ootame onu surma”. Rahvas veerib laulu ridade vahelt välja varjatud sõnumi, et oodatakse just nimelt Brežnevi surma ning „Geneka” palast saab hetkega Eesti pungiajaloo üks suurimaid hitte.
Nõukogude Liidu liidrit Leonid Iljitš Brežnevit (19.12.1906 – 10.11.1982) ehk Ljonjat mäletatakse veel tänagi kui inimest, kes juhtis pikkade aastate jooksul kordagi meelemärkusele tulemata maailma suurimat riiki – Nõukogude Liitu.
Rahvas veerib laulu ridade vahelt välja, et oodatakse Brežnevi surma ning „Geneka” palast saab hetkega Eesti pungiajaloo üks suurimaid hitte.
Ehkki „tema ajal” seda avalikult-ametlikult ei räägitud, oli lopsakate puhmaskulmude ning kohati täiesti arusaamatu diktsiooniga Brežnev oma viimastel võimulolekuaastatel tegelikult töö- ja mõtlemisvõimetu rauk. Ta oli üle elanud müokardi infarkti, teda vaevasid asteenia ja ajuveresoonte skleroos ning ta suutis riigi juhtimisele keskenduda heal juhul kümmekond minutit päevas. Olulisi otsuseid tuli langetada Brežnevi eest teistel, tema lähikonda kuulunud ja temast mõnevõrra kõbusamatel inimestel.
Nii kujunes pigem zombie`t kui riigijuhti meenutanud Ljonja Brežnev lugematute anekdootide ja rahvajuttude kangelaseks.
Muuhulgas pajatati, et Brežnevi lõuad on tegelikult plastmassist valmistatud proteesid ja sosistati, et Nõukogude Liidu peamistele riigipühadele pühendatud paraadidel Lenini mausoleumi rõdult rahvale lehvitava Brežnevi kätt liigutab selleks spetsiaalselt loodud kõrgtehnoloogiline metallkonstruktsioon.
„Brežnevi ajal” Eestisse imbunud punk liigitus nende kapitalistliku Lääne ilmingute hulka, mida võimuorganid jõuga ära keelata püüdsid.
Salamisi aga loodeti, et riiki asuks juhtima keegi noorem ja teovõimelisem, et nõukogude rahva ellu pääseksid puhuma ka värskemad tuuled.
Selles valguses olidki tolleaegsed Eesti punkarid ja pungisõbrad veendunud, et Generator M-i pala „Ootame onu surma” jutustab ridade vahelt just nimelt „selle” onu ehk Brežnevi viimsepäeva ootamisest. Niisiis oli laulu näol tegemist omas ajas tõsise julgustükiga...
:format(webp)/nginx/o/2024/11/12/16481105t1hdca9.jpg)
„Onu” surma ootajaid oli üpris arvukalt, kuid leidus neidki, kes seda hirmsasti kartsid. Peljati, et kohe pärast Brežnevi surma tungivad Ameerika Ühendriigid Nõukogude Liidule kallale, puhkeb tuumasõda ning kätte jõuab maailma lõpp. Usuti, et just Nõukogudemaa liider Brežnev isiklikult on oma raudse haarde ja arukate otsustega ameeriklasi seni vaos ning taltsatena hoidnud.
Mulje Brežnevi vägevusest toetus osalt tõsiasjale, et ta armastas palavalt autasusid ja ordeneid. Koguni nii palavalt, et omistas iseendale lausa neljal korral Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse, rääkimata Sotsialistliku töö kangelase aunimetusest, Lenini rahupreemiast ja lugematutest teistest väiksematest „vidinatest-pudinatest”.
Brežnevi vägevuse tunnustamisega ei koonerdanud ka Nõukogude Liidu toonased vasallriigid ja nende kuulekad liidrid: Brežnev oli muuhulgas kolmekordne Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi kangelane, kolmekordne Bulgaaria Rahvavabariigi kangelane, kolmekordne Saksa Demokraatliku Vabariigi kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi töökangelane, Kuuba kangelane, Laose Rahvademokraatliku Vabariigi kangelane ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi töökangelane.
Paljude riikide medaleid ja ordeneid anti Brežnevile kokku 114. Niivõrd võimsat meest - mis sest, et vaevu liikuvat ja kõnelevat ätti - pididki ameeriklased kartma. Selles polnud kahtlustki.
Aga oh imet! Kui Brežnev 1982. aasta 10. novembril hinge heitis, ei juhtunudki midagi. Tuumasõda ei puhkenud, Nõukogude Liidu troonile istus teenekas KGBlane Juri Andropov ning elu Maal läks vanaviisi edasi.
Kuid mis pistmist oli Leonid Iljitš Brežnevil Eesti NSV pungiga? Nimelt juhtis ta Nõukogude Liitu päevil, mil punk läbi raudse eesriide roiskuvast kapitalistlikust Läänest Eestisse (ja mujale N. Liitu) imbus.
Aitäh sulle, kallis Leonid Iljitš, silmapaistvate teenete eest Eesti NSV varajase punkkultuuri inspireerimisel. На здоровье, Лёня!
Brežnev kujunes oma tegevusega (õigemini jõuetu tegevusetusega) üheks 1980. aastate alguse Eesti punkmuusikute oluliseks muusaks.
Tema valitsemisaeg sai tuntuks kui korruptsiooni kuldajastu, aga ka "seisakuaeg" ehk stagnatsiooniperiood, ajajärk, mil nõukogude ühiskonna argielu eesotsas seda „juhtiva” Brežneviga omandas kohati lausa absurdselt grotesksed jooned, mida varajane nõukogude (Eesti) punk oma sõnumites ja olemuses sageli parodeeris ning mille üle poolavalikult ilkus ja ironiseeris.
Ka liigitus just „Brežnevi ajal” Eestisse imbunud punk nende kapitalistliku Lääne ilmingute hulka, mida võimuorganid jõuga põranda alla suruda ja ära keelata püüdsid. Keelatud vili aga on teadupärast magus...
Aitäh sulle, kallis Leonid Iljitš, silmapaistvate teenete eest Eesti NSV varajase punkkultuuri inspireerimisel. На здоровье, Лёня!
:format(webp)/nginx/o/2024/11/12/16480983t1hc225.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)