:format(webp)/nginx/o/2024/10/31/16457595t1h45bd.jpg)
On ütlematagi selge, et kui mistahes suur konflikt toimub läänemaailma ajalooliseks ja usuliseks kõige olulisemaks keskuseks peetava Jeruusalemma lähistel, on Ukraina sõda vaba maailma mõttemaailmas paratamatult alles tähtsuselt teine probleem. Peeter Espak uurib võimalusi, mil moel Ukraina sõjast võitjana väljuda saaks.
Kogu läänemaailma arvestatav poliitikkond nagu ka vastava ala rahvusvaheliselt tõsiseltvõetav uurijaskond tõlgendab Ukraina konflikti ammugi juba tükk aega kestnud kahe vastandliku bloki “Hiina-Vene-Iraani telje” ning “läänemaailma” globaalse uue Teise külma sõja raames ühe kuuma rindekoldena teiste juba samuti toimuvate ja uute võimalike sõdade kõrval.
Külma sõja teine kuum rinne avati täpselt aasta tagasi Venemaa ühe olulisema sõjalise ja ka vaimse liitlase šiia äärmusliku Iraani juhtimisel ning Iraani riigivõimudele alluva Liibanoni Vabariigist suurt osa okupeeriva Hezbollah assisteerimisel.
Kui konflikt toimub läänemaailma ajalooliseks keskuseks peetava Jeruusalemma lähistel, on Ukraina sõda alles tähtsuselt teine probleem.
Seda Venemaa mõjusfääris alati olnud ja enamasti ka algselt KGB poolt “loodud” palestiina terroristide kaasabil, kelle otsene eristamine nn palestiinlaste omavalitsusest, mida juhib verine diktaator Mahmoud Abbas (oletatav KGB agendinimi “Korotov”), on sageli võimatu.
On ütlematagi selge, et kui mistahes suur konflikt toimub läänemaailma ajalooliseks ja usuliseks kõige olulisemaks keskuseks peetava Jeruusalemma lähistel, on Ukraina sõda vaba maailma mõttemaailmas paratamatult alles tähtsuselt teine probleem. Hiina ohu taustal ehk isegi kolmas. Olukord, mis jääb paratmatult selliseks kuni hetkeni, mil Iraan suudetakse oma rahvast rõhuva ja kogu piirkonnas sõda ning kaost ja Venemaale relvi eksportiva terrorireziimi võimu alt välisjõudude sõjaliste löökide ja iraani oma rahva toel vabastada.
Eriti Hiina tegevuse ning niiditõmbamise kaudu on enda mõjusfääri alla saadud suur kogus riike Aafrikas.
Teise Külma sõja võimalikuks uueks kuumaks koldeks on loomulikult Taiwan, kus Hiina stalinistlik ainuvalitseja ning Venemaa kindel sõjaline liitlane ning varustaja president Xi ainult ootab avanevat võimalust ründamiseks. Ehk ajaakent, kus lääs on mingitel põhjustel niivõrd nõrgestunud, et eeldada võiks sõjalise vastuse nõrgaksjäämist.
Hiina-Vene-Iraani “uue kurjuse telje” (vabariiklaste partei nimetus vastavale blokile) sõjalise liidu taga olevaks rahvusvaheliseks tsiviilsfääri riikideblokiks võib ühtlasi pidada liikumist nimega BRICS, mis koondab mõtteklubina erinevaid kas läänele vastanduvaid või siis lihtsalt neutraalselt mõlemalt suunalt profiteerida soovivaid (India) erinevaid riike. Eriti Hiina tegevuse ning niiditõmbamise kaudu on enda mõjusfääri alla saadud suur kogus riike Aafrikas.
Obama valitsusest ei nõudnud Hiina Aafrika võimumeestelt mitte näiteks homoabielu seaduste vastuvõtmist tingimusena heade suhete ja välisabi jätkumiseks, vaid ostab osavalt lihtsalt kohalikud korruptandid ära ning omandab sedakaudu ligipääsu ressurssidele.
Mistahes rünnakule peab järgnema koheselt väga terav ja vajadusel kordades suurem vasturünnak
Praegu on organiseeritud toimiv alus senise süsteemi järkjärguliseks võimalikuks kõigutamiseks sealjuures kõiki lääneriikide poolt tehtud valearvestusi osavalt ära kasutades.
Säärast uut kaheblokilist olukorda aktsepteerivad ja tunnistavad uue reaalsusena muide aga mõlemad USA parteid. Nii vabariiklased ja Donald Trump kui demokraadid ja isikutering, kes viimased aastad on juba pikka aega selgelt aktiivse töövõime kaotanud Joe Bideni eest riiki juhtinud (suurima tõenäosusega riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan ja välisminister Anthony Blinken).
Erinev on aga parteide lähenemine uuele paratamatule reaalsusele. Vabariiklased võtsid oma sihiks (olulisteks välispoliitika mõjutajateks paljude teiste seas olid eri ajastutel näiteks praegusest Stanfordi professorist hiljuti ka Tartus käinud kindralleitnant endine riikliku julgeoleku nõunik H.R. McMaster ning välisminister Mike Pompeo, mõlemad vankumatud venevastesed ja Ukraina relvastamise alusepanijad) vaenlasega tegelemise ähvardavalt jõupositsioonilt teda samal ajal retoorikas tõepoolest kõikjal ka “sõbraks” kutsudes.
Samas sai tegevusmustriks eri väga tugevate sanktsioonide ja sõjaliste löökidega olgu Venemaale kui Iraanile kuuma sõja vallapääsemise ärahoidmiseks vastuhakkamine jõupositsioonilt (Reagani “Peace through strenght” ligikaudu Samuel Huntingtoni arusaamadele vastav lähenemine).
Ongi täiesti loomulik, et vastutustundlik surriik ei lähe tahtlikult otsima tuumasõda või üldse mistahes füüsilist sõda. Selle vältimise suutlikkus ise jõupositsioonilt tegutsedes näitabki riigi tegelikku võimsust.
Nimelt pätt – sealjuures vene pätt Putin – räägibki pätikeeles ja teisi keeli ei mõistagi.
Aga säärastlaadi jõupoliitikal peabki olema seljataga põhimõte, et mistahes rünnakule järgneb koheselt väga terav ja vajadusel kordades suurem vasturünnak vulgaarse ja brutaalse põhimõtte kohaselt “me võikski olla rahus ja sõbrad – aga kui sina korra ründad, saad kohe nii valusalt peksa, et rohkem üles ei tõuse”.
Nimelt pätt – sealjuures vene pätt Putin – räägibki pätikeeles ja teisi keeli ei mõistagi. Selline lähenemine suutis maailmas neli aastat garanteerida olukorra, kus mitte ükski terrorist ega diktaator isegi ei mõelnud sõja alustamisele – sest USA raketilöögi täpsuses ei kahtle ükski ennast rahvalt kokkuriisutud rahaga äranuumanud terrorist-diktaator juhul, kui sihtmärgiks võiks olla tema enda füüsiline keha. Riskitakse alati teiste eludega.
Demokraadid, omades küll samu arusaame vastandumise olemusest, on üritanud pigem aga lähtuda eri restartide, järeleandmiste ning läbirääkimiste kaudu lahenduste leidmisele.
Lahenduste leidmise asemel proovitakse ka täna tekitada olukorda, kus ei Ukraina ega Iisrael saaks ennast ründavate okupantidehordide ning kuritegelike reziimide üle liialt suurt võitu, mis omakorda võiks provotseerida vastast ette võtma mõeldamatuid samme; näiteks tuumarelva kasutama.
Seetõttu võetakse ka sõda Ukrainas pigem kui aeglast protsessi Venemaa nõrgestamiseks.
Seetõttu võetakse ka sõda Ukrainas pigem kui aeglast protsessi Venemaa nõrgestamiseks, mis pikemas perspektiivis võib viia soovitud rahunemiseni ja relvarahuni, kui tasapisi ärakurnatud Venemaa ja tema liitlased on aru saanud sõja jätkamise lootusetusest.
Sellise aeglase ja veniva status quo hoidmisega üritatakse vaenlase arsenali võimalikult nõrgestada ja kurnata, samas aga mitte kunagi andes Ukrainale endale piisavalt relvastust või ka luba selle kasutamiseks, mis võiks provotseerida Venemaad kellegi strateegi meelest näiteks mingilaadsele üldmobilisatsioonile või taktikalise tuumarelva kasutamisele.
Sellises olukorras oleks tõesti moraalselt õigem juba otse taotleda relvarahu, kui lasta aeglaselt küpsedes ilma selget sihti ning plaani omamata tuhandetel oma liitlastel surma saada.
Samasugust väga hiilivat ja arglikku poliitikat viiakse läbi Lähis-Idas, kus samuti üritatakse tänase peäevani välja kuidagigi säilitada Iraaniga nagunii mittetoimivaid lepinguid. Loodetakse, et äkki ikkagi on olukorrale mingi “kokkuleppe võimalus”, kuigi on täiesti selge, et selline võimalus tänase Venemaa ja Hiina kindla liitlase Iraani teokraatliku diktatuuriga nagu ka teise Venemaa liitlase nn palestiinlaste omavalitsusüksusega puudub.
Ka Iraani rahvastikust toetab ulmemulladest sõgedike totalitarismi ainult pisike osa.
Olukorras, kus kuum sõda on juba vallandunud, ei ole mistahes päriselt toimiva jõupoliitika seisukohast mitte ühtki muud teed ei Ukrainas ega Lähis-Idas, kui mõlema riigi forsseeritud relvastamine vaba maailma poolt ja vaenlase sõjaline intensiivne ründamine. Seda eesmärgiga sundida nii Iraani kui Venemaad kas läbirääkimistelaua taha jõupositsioonilt või lootes parima võimalusena mingilaadsele tekkida võivale režiimivahetusele.
Ka Iraani rahvastikust toetab ulmemulladest sõgedike totalitarismi ainult pisike osa. Eelkõige nomenklatuurist ja diktatuurist ise kasusaajaid umbkaudu samasugust seltskonda, nagu olid ENSV parteilised kultuuritegelased, tublid miilitsad, komsomoliaktivistid, sovhooside partorgid (kelledest üks Hiina-lemb omab täna meie parlamendis juhtkohta) ja parteiaparatšikud.
Kuid üldjoontes on rahulolematus üpriski haritud rahva seas märgatavalt suurem, kui mistahes NSVL all olnud punabloki riigis. Ei maksa unustada, et USA on tegelikult iraani rahvale lausa “võlgu” selle eest, et aastal 1979 ei mindud appi omaenda, kogu läänemaailma ja ka Iisraeli liitlasele Pärsia keisririigile ning äärmuslastel lasti president Jimmy Carteri sinisilmsuse tõttu kogu rahvas pantvangi võtta pea pooleks sajandiks.
Positiivseimaks lahenduseks oleks, kui koostöös Iisraeli sõjaliste löökidega Iraanile ning Hizbollah’le ja palestiina terroristidele algaks ka suur rahvaülestõus rõhujate vastu Iraanis.
Kui Iisraeli välisteenistuste ja CIA koostöös suudetaks kohalikke abistada ning sealjuures kui on tekitatud ka osadesse armeeüksustesse oma vabadusvõitlejate rühmitused, oleks positiivseimaks lahenduseks kogu maailmale just see, kui koostöös Iisraeli sõjaliste löökidega Iraanile ning Hizbollah’le ja palestiina terroristidele algaks ka suur rahvaülestõus rõhujate vastu Iraanis.
See oleks loomulikult erakordselt suur löök esmalt lääne ülikoolide vasakäärmuslastest teaduskogukondadele ning inimõigustest tankiga ülesõitvatele inimõigusorganisatsioonidele ning inimõigustest ja rahvusvahelisest õigusest farsi teinud ÜRO asutustele ja absurdikohtutele.
Mida teeks pseudoõiguslased siis, kui üks maailma ajaloo sõgedaim diktatuur kukutatakse? Kelle kuritegusid ja jälkusi oleks siis edasi kaitsta perversseeritud ja tähendusele täiesti vastupidiseks trimmitud “õiguse” sildi all?
Isegi Müllerson ei saaks maailmaajaloo kõige hullemaid autokraatiaid enam nimetada selliseks bipolaarseks maailmaks, milles eksisteeriva rahuharmoonia üheks vankumatuks tugisambaks on Putin.
Mida teeks pseudoõiguslased siis, kui üks maailma ajaloo sõgedaim diktatuur kukutatakse? Kelle kuritegusid ja jälkusi oleks neil kaitsta?
Samas oleks Iraani ja ka nn palestiinlaste terrorireziimide kukkumine suur samm kogu inimkonnale ja ka Planeedile tervikuna, mis võtaks Venemaalt ja Hiinalt kurjuse telje küljest ühe liitlaslüli vähemaks.
Mis ongi ainuvõeldav uus samm ka kunagi loodetavasti saabuva võidu suunas sama sõja Ukraina rindel.
/nginx/o/2024/10/10/16407975t1h7fd3.jpg)